Mihhail Lotman: Tartu on ülikoolilinn, mitte tselluloosi ja kaubamajade linn

Tallinn, EESTI 22MAR18 Postimehe arvamusliidrite lõuna. Pildil MIHHAIL LOTMAN. Newspaper Postimees had its opinion leaders lunch. Foto; Tairo Lutter/EESTI MEEDIA

„Tartu on parim linn maailmas,“ leiab professor Mihhail Lotman, „Tartu on elamiseks kõige väärikam paik ja siin on palju asju tehtud paremini kui kuskil mujal, kuid mulle teeb muret poliitika ja äriringkondade kokkusulamine.“

Sa oled elupõline tartlane, aga siiski Tallinna ülikooli professor. Miks?

Kui 1989. aastal asutati Eesti humanitaarinstituut, praeguse Tallinna ülikooli üks eelkäija, siis ei olnud ma küll selle asutajate seas, kuid ma olen peaaegu algusest peale siin õpetanud. Siis oli veel nõukogude aeg ja meil oli suur tung luua midagi uut ja tõesemat. Me keegi ei olnud enam rahul nõukogude haridusega. See oli hullumeelne projekt, alguses tehti see kool üldse kooperatiivi vormis. Aga ma julgen öelda, et me andsime siin siis maailma tasemel haridust, osades valdkondades paremat kui mistahes teises Eesti ülikoolis.

Praegu pole siin Humanitaarinstituudist enam peaaegu midagi järele jäänud, aga ma ei armasta reetureid ja mul on emotsionaalselt raske siit ära minna, sest mul on tunne, nagu ma reedaksin oma kolleegid.

Kui Humanitaarinstituudist pole enam midagi järele jäänud, äkki oleks siis aeg uus asutada?

Kahetsusväärsel kombel on ülikooliharidus mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas kriisis, aetakse taga vormi, pahatihti unustades sisu. Pakiline vajadus on teha midagi uut ja mul käed lausa sügelevad, et ette võtta. Praegu on ülikoolis läinud kõik väga formaalseks. Inimesed õpivad, et saada mingit paberit. Ma tahaksin luua keskkonna, kus saavad ennast harida need, kes tõesti tahavad midagi teada saada. Kes on samasugused hullud nagu mina – keda huvitab tõde, mitte kraad või mingi paber.

Esimesed sammud on meil mõttekaaslastega juba ära tehtud ja asutatudki Tartus vabade kunstide akadeemia. Ei julge teha suuri prognoose, aga paar esimest kuud on olnud üle ootuste edukad ja mis on mulle eriti tähtis, kõik akadeemia liikmed, nii kuulajad kui kõnelejad, on selles valitseva õhkkonnaga väga rahul.

Miks just Tartus?

Ma töötan pool nädalat Tartus ja pool Tallinnas, aga kui ma tulen Tartus bussist maha, siis ma tunnen, et ma olen õnnelik. Minu jaoks on Tartu õige koht: siin on eriline kohavaim, mis soodustab loomingulist tegevust. Mõnikord on tõel ka geograafiline parameeter. Minu jaoks on linnadest Tartu kui mitte just päris tõene, siis linnadest kõige tõesem koht.

Miks?

Ma ei tea. See on irratsionaalne. Ma lihtsalt tunnen nii. Ma tunnen ennast hästi ka Tallinnas, New Yorgis, Pariisis, Prahas, Itaalias. Aga elamiseks on Tartu kõige väärikam koht.

TRT03: TARTU LINNAVOLIKOGU ISTUNG : TARTU, EESTI, 07MAR18 –
Tartu linnavolikogu erakorraline istung rajatava tselluloositehase asjus.
Pildil Tartu linnavolikogu liige Mihhail Lotman.
ma/Foto MARGUS ANSU EESTI MEEDIA

Millised paigad on Tartus sulle kõige tähtsamad? Sünnikodu? Kool? Ülikool?

Lasteaeda ma ei sallinud ja kooli ma vihkasin. Tol ajal tegelesid need asutused ajupesuga ja nõukogude võim oli mulle lapsest saadik lausa füüsiliselt vastik. Õnneks ei pidanud ma lasteaias kaua käima. Vanemad said aru, et see on mulle väga traumaatiline kogemus ja lubasid mul koju jääda. Mind kasvatas eestikeelne hoov, samuti eestikeelne koduabiline. Ning olen palju võlgu oma saksakeelsele bonnele Frau Agnes Grimmile.

Me elasime tol ajal Lootuse tänaval majas nr 13 ja lapsena olin ma kolmkeelne. Frau Grimm oli üks paremaid inimesi, keda ma olen elus tundnud, ta oli üks väga õnnetu saatusega baltisaksa proua, kellel ei olnud õiget elamiskohta ja puudus igasugune sissetulek. Mu vanemad toetasid teda materiaalselt ja ta õpetas mulle ja mu vennale praktiliselt hommikust õhtuni saksa keelt. Saksa keel oli minu kultuurikeel. Esimesi raamatuid ma lugesin saksa keeles ja ma luuletasin saksa keeles. Vene keel oli mul vanematega suhtlemise keel, aga meil oli ka koduabiline, kes elas kogu aeg meie juures ja temaga ma suhtlesin eesti keeles. Nii et võiks öelda, et mu kodune keel oli eesti keel, sest vanemad tulid alles õhtul, aga nii hoovis kui kodus rääkisin ma enamasti eesti keelt.

Aga kool?

Ma käisin 4. keskkoolis, see oli vene kool. Vihkasin seda päris tõsiselt, aga eriti ei meeldinud mulle õpetajad, suures osas vene ohvitseride naised. Nad olid üldjuhul halva haridusega ja püüdsid oma harimatust varjata ideoloogilise vankumatusega. Ma õppisin keskkoolis kehvasti, valdavalt kolmedele. Mul oli teooria, et kool tuleb lõpetada minimaalsete jõupingutustega.

Aga ülikooli lõpetasid sellegipoolest kiitusega?

Kooli ma vihkasin, ülikooli armastasin ja armastan praegugi. Ülikoolis võisin valida kas keele või kirjanduse haru, aga ma võtsin mõlemad, tegin topeltprogrammi, vahepeal käisin ka matemaatikute loengutes. Õppisin hästi, aga mul oli pahandusi KGBga keelatud kirjanduse levitamise pärast. Ma arvasin, et mind visatakse ülikoolist välja, aga õnneks ainult hirmutati.

Miks just keel ja kirjandus?

Ülikooliharidus oli mulle vahend. Aga eesmärk on mul suhteliselt varasest lapsepõlvest alates olnud tõde. Olen alati püüelnud tõe poole ja arvan, et olen üht-teist ka saavutanud.

Lapsena tahtsin ma saada füüsikuks, seejärel geograafiks. Aga ka humanitaarteadused on minu jaoks tõe otsimine. Humanitaarteadused ei ole vaid arvamuste kogum, see on samuti teekond tõe suunas ja nagu ka teiste teaduste puhul eeldab see ränka tööd.

Tõde on juba lapsepõlvest alates olnud nagu mingi magnet, mis mind tõmbab. On ka teisi asju, mis on olulised – näiteks ilu. Aga tõde on olulisem ja vähemalt minu jaoks atraktiivsem.

Miks sa siis üldse poliitikaga tegelema hakkasid?

Ma tegelesin poliitikaga juba nõukogude ajal, aga laulva revolutsiooni ajal tulin ma põranda alt välja nagu paljud teisedki. Minu kadunud sõber ja fantastiline bibliograaf Rein Kruus ütles mulle, et olin ENSVs esimene, kes avalikult ütles, et põhiline probleem siin on nõukogude väed ja need tuleb välja viia. Kirjutasin sel teemal ja tegin Vabas Euroopas raadiosaateid.

Kui Eesti sai vabaks, siis arvasin, et minu missioon on täidetud ja ma võin vabas Eestis vabalt edasi teadusega tegeleda. Aga siis juhtus kummaline asi, mis jätkub ka praegu: paljud inimesed, sealhulgas ka noored, tunnevad riigist võõrandumist. Me loome oma riiki, aga riik vähemalt osadele ei ole oma. Res Publica idee tundus mulle väga õige ja kui mind kutsuti Res Publicasse, siis algul ma ei tahtnud, sest sõna partei oli mulle nõukogude ajast vastiku kõlaga. Aga järele mõeldes sain ma aru, et ma ei saa vastutusest kõrvale hoida. Kui see on mu koduriik, siis pean ma selle heaks midagi tegema. Minu jaoks ei olnud oluline konkreetne erakond. Ma läksin poliitikasse Eesti, mitte erakonna pärast.

TRT03: EMAJÕE KETT : TARTU, EESTI, 19MAY18 –
Täna toimus Emajõe äärde kavandatava tselluloositehase vastane pikett “Emajõe kett”.
al/Foto ARTUR LAUGAMETS

Mida sa Tartu linnapeana teisiti teeksid?

Võib-olla see ei sobi kokku opositsioonipoliitiku kuvandiga, kus ma peaksin linnavõimu kritiseerima, aga ma pean ütlema, et Tartus on enamik asju hästi tehtud ja juhitud. Muret teeb peamiselt poliitika ja äriringkondade kokkusulamine. Jutt on Reformierakonnast. Inimesed, kes juhivad linnavolikogu komisjone, võtavad vastu otsuseid, mis mõjutavad kas nende endi või nende äripartnerite ettevõtteid. Ja see ei ole hea. See soodustab korruptsiooni. Sellepärast on Tartus mõned asjad ka valesti tehtud – alates kasvõi sellest õnnetust bussijaamast, mis on ehitatud nii, et see on kasulik mõnele ärimehele, aga mitte Tartu inimestele. Poliitiliste ja äriringkondade kokkusulamine on Tartus probleem ja sellega probleemiga tuleb võidelda, seda tuleb ajakirjanduses näidata, aga ajakirjandus ei ole miskipärast eriti aldis neid probleeme lahkama.

Kui poliitika ja äri kokku sulavad, siis ununeb ära, et Tartu on ülikoolilinn, mitte tselluloosi ja kaubamajade linn. Mul ei ole midagi äride vastu, aga need ei saa edeneda ülikooli ja keskkonna arvelt. Mulle meeldiks, kui linnavõim sulaks rohkem kokku ülikooliga, mitte äriga. Ülikool saab küll linnalt mõningaid privileege, aga need peaksid olema nähtavamad, väärtustama ülikooli rohkem. Tartu olgu roheline ja sõbralik ülikoolilinn, mitte äri- ega tööstuskeskus. Ilma ülikoolita ei läheks ka siinsetel äridel nii hästi.

Kommentaarid artiklile “Mihhail Lotman: Tartu on ülikoolilinn, mitte tselluloosi ja kaubamajade linn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.