Riina Solman: Eesti peredel on reaalsed probleemid, mis vajavad lahendust

Riina Solman FOTO: KAISA AILT/SAKALA

Isamaa, Keskerakonna ja EKRE valitsus jõudis ametis olla ligemale kaks aastat. Intervjuudes Eesti Uudistele räägivad ametist lahkuvad ministrid enda suurimatest saavutustest ja väljakutsetest. Endine rahvastikuminister Riina Solman toob välja, et Eesti peredel on reaalsed probleemid, mis takistavad laste saamist ja kasvatamist ning nende probleemide lahendamist ei saa lõputult edasi lükata,

2019. aastal otsustati kümne aasta järel taasluua rahvastikuministri ametikoht. Miks selline otsus vajalik oli?

Rahvastikuministrit on vaja, et valitsuses üks inimene tegeleks konkreetselt riigi kõige valusama probleemiga – Eesti rahva kestlikkusega. Kui ei ole enam ühtegi eestlast, ei ole kellelegi vaja ka Eesti rahvusriiki.

Kas Rahvastikuministri töövaldkonna loomine sisuliselt „tühjalt kohalt“ oli kerge?

Iga algus on raske. Tuli kokku panna meeskond, kes hakkaks tegelema sotsiaaltoetuste kõrval ka suurema pildiga. Vaja oli analüüsima hakata, mis on meie rahvastiku koosseis ja kuidas see kujuneb sündimuse ja rände tulemusena, mis seda mõjutab, kuidas kasvatada sündimust ja samal ajal mõelda, mis on seda takistanud. Uued väljakutsed vajasid uut lähenemist ja ka uusi inimesi. Mul on hea meel, et saime toimiva ja tubli meeskonna kokku suhteliselt kiiresti.

Kui ei ole enam ühtegi eestlast, ei ole kellelegi vaja ka Eesti rahvusriiki – Riina Solman

Kas selle lühikese aja jooksul jõudsite oma eesmärgid ellu viia? Millised on suurimad saavutused selle kaheaastase perioodi jooksul?

Kindlasti on kõige olulisem see, et perepoliitika, mis oli päris mitme viimase valitsuse ajal suhteliselt tagaplaanil, tuli taas fookusesse. Hea on, et mitmeid asju sai kriisiajal tehtud perede heaks, aga tähtsam on see, et me julgesime välja öelda, et meil on reaalselt probleem, nagu seda on öelnud ka Rein Taagepera ja Aino Järvesoo, aga ka paljud teised asjatundjad. Me ütlesime välja, et oluline pole mitte ainult rahvaarv ja töötegijate arv, vaid ka see, kas need inimesed, kes siin maal tulevikus elavad, on eestlased.

Tõstaksin esile kolm suuremat asja, mis said tehtud:

  • Perepoliitika kompetentsikeskuse loomine rahvastikuministri valitsemisalas. Seda tuleks hoida, mitte hakata lõhkuma;
  • Pikaajaline rahvastikustrateegia. Uuel valitsusel on olemas teekaart. Küsimus on, kas seda soovitakse kasutada;
  • Perede huvide kaitsmine kriisiajal – erinevate toetusmeetmete kohandamine selliselt, et kriis ei mõjutaks sündimust negatiivselt.

Eestis elab ligikaudu 1,3 miljonit inimest. Te olete rõhutanud, et oluline on pidada silmas ka eestlaste osakaalu rahvastikus. Miks on just see teie jaoks nii oluline?

Eestlastel ei ole teist riiki peale Eesti ja me peame endale ausalt tunnistama, et kui me jääme siin maal vähemusse, siis kaome me rahvana mõne inimpõlve jooksul.

peame üles leidma ja jõudumööda likvideerima kõik aspektid, mis takistavad laste saamist ja kasvatamist – Riina Solman

Mida te vastate kriitikutele, kes on nimetanud teid „iibeministriks“ või „magamistoaministriks“?

Mulle meenub minu esimene kohtumine Soome ministri Krista Kiuruga, kus arutasime, et pereteemadel rääkimine on väga õhukesel jääl kõndimine, sest igaüht, kes sel teemal sõna võtab, võidakse hakata süüdistatama magamistuppa tungimises, naiste muutmises sünnitusmasinateks või tehakse teema üle mingeid muid kahemõttelisi nalju. Minu arvates see takistab ratsionaalset arutelu ja see ei ole hea. Peame loobuma siin valehäbist ja suutma asjadest ausalt rääkida.

Milline on olnud tagasiside perehüvitise seaduse ja elatisabi seaduse muutmisele? Kas inimesed on seda muudatust ka päriselt tajunud?

Kõik seadusemuudatused, mis jõudsime ära teha, on aidanud konkreetseid inimesi ja lahendanud tegelikke probleeme. Ja neilt inimestelt oleme loomulikult kuulnud tänusõnu. See on hea tunne, kui oled saanud midagi kellegi heaks ära teha.

Olen märganud, et te räägite väga palju justnimelt lasterikastest peredest. Miks selline eraldi fookus? Kas 1-2 lapsega pered on jäänud kuidagi tagaplaanile?

Ainult siis, kui on piisavalt suuri peresid, kus kasvab kolm ja enam last, saab rahvas kestma jääda, sest osades peredes on üks laps ja mõned inimesed ei saagi erinevatel põhjustel lapsi. Ilma suurte peredeta rahvas kängub. Aga loomulikult tuleb tegeleda kõigi perede muredega. Suurematel peredel on vahel rohkem toimetulekuprobleeme ja seetõttu on näiteks nende lastetoetused suuremad.

Aga paljud küsimused – näiteks õhtuste või kodulähedaste lasteaiakohtade kättesaadavus – puudutavad peresid sõltumata laste arvust. Nagu ma ütlesin, peame me üles leidma ja jõudumööda likvideerima kõik aspektid, mis takistavad laste saamist ja kasvatamist.

Ma olen kõige rohkem mures selle pärast, et töö meie demograafilise olukorra parandamise nimel ei asenduks naiivse optimismiga, et küll sündimus taastub ja kasvab … – Riina Solman

Ministriamet oli teie esimene läbimurre suurde poliitikasse. Mis jääb sellest enim meelde isiklikul tasandil? Kas kahetsete ka midagi?

Selles ametis saab väga ruttu selgeks, et ööpäevas on ainult 24 tundi ja seda tuleb jagada töö ja pere vahel. Ja paraku tulevad töötunnid pere arvelt. Ma ei ole kunagi varem nii palju maganud, sülearvuti põlvedel. Aga, ei, ma ei kahetse: see oli tore sõit ja usun, et ka mu perel oli huvitav.

Erinevalt mõnest teisest poliitikust ei jätku teie töö Riigikogus. Kuidas plaanite nüüd edasi liikuda? Kas jätkate poliitikas?

Jah. Poliitika on vastupidavusala. Eks ma jätkan tööd oma valijate esindamisel nii Tallinna linnas kui riigi tasemel. Samuti Isamaa naiskogus ja perede ühenduses.

Pidagem meeles, et eestlastel ei ole teist kodumaad peale Eesti – Riina Solman

Lugesin hiljuti, et vanemahüvitise kriisimeede, mida sotsiaalkomisjon ühehäälselt toetas ja mis pidi liikuma suurde saali esimesele lugemisele, ei leidnud Riigikogu sotsiaalkomisjonis pärast valitsuse vahetuse uudist enam toetust. Kas see on erandjuhtum või on uue valitsuse poolt oodata ka mingeid muutusi rahvastikupoliitikas?

Eks ta oli märk. Ma olen kõige rohkem mures selle pärast, et töö meie demograafilise olukorra parandamise nimel ei asenduks naiivse optimismiga, et küll sündimus taastub ja kasvab nagu peale Põhjasõda – tänane demograafiline reaalsus on kõikjal Läänes teine ja vaadates Soome poole, kus sündimuse seis on lausa katastroofiline, on optimismiks põhjust vähe.

Häid lahendusi pole kahjuks leitud kusagil. Meie kolmanda lapse toetus on siin üks näide, mis siiani on ennast õigustanud ja hulga lisasünde toonud, aga sellest ei piisa ja otsida tuleb üles kõik takistused, mille tõttu meil vähem lapsi sünnib kui pered sooviksid.

Enamik Eesti perekondi tuleb hästi toime. Nende lapsed on hoitud ja peresuhetega on kõik hästi. Samas näeme ja loeme, et pidevalt perevägivalla juhtumitest. Kuidas perevägivalla juhtumeid vähendada?

See probleem on väga mitmetahuline. Tihti algavad probleemid tänaste vanemate kodudest ja nende vanemate kodudest ja liiguvad lapsi mööda edasi. Näen siin kolme suunda: inimesi tuleb maast madalast õpetada elama peredena, abi vajavatele peredele tuleb pakkuda nõu ja abi, sest vägivald on tihti osa sassis peresuhetest ja loomulikult peab riik suutma sekkuda oma sunnijõuga, et vägivalla ohvreid kaitsta ja vägivallatsejaid karistada.

vägivald on tihti osa sassis peresuhetest ja loomulikult peab riik suutma sekkuda oma sunnijõuga, et vägivalla ohvreid kaitsta ja vägivallatsejaid karistada – Riina Solman

Kas perevägivalla vastases võitluses jääb asi ennekõike poliitikute taha või on asi üldiselt märkamises ja probleemi teadvustamises?

Probleemi teadvustamisega oleme kindlasti liikunud oluliselt edasi. Seda näitab kasvõi see, et enam ei ole hea toon rääkida peksmisest kui armastuse erivormist. Aga loomulikult vajab iga tegevus vahendeid ja see kuhu raha suunatakse, sõltub poliitikutest.

Millised oleksid teie soovitused Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioonile?

Pidagem meeles, et eestlastel ei ole teist kodumaad peale Eesti. Selleks, et me rahvana püsiks, peab meil sündima rohkem lapsi, aga see ei juhtu iseenesest: peredel on reaalsed probleemid, mis laste saamist ja kasvatamist takistavad ja nendega tuleb tegeleda iga päev.

Uus koalitsioon kaotab rahvastikuministri ametikoha. Eks ka see on märk prioriteetidest. Valitsuses peab olema üks minister, kes muretseb meie rahvastiku ja järelkasvu pärast. Kui see teema kukub mitmete toolide vahele, on tulemus lõpuks see, et keegi ei mõtle pikema vaate peale, tegevus pole süsteemne ja asjad lähevad omasoodu – eesti keelt rääkivate inimeste arvu kahanemine jätkub ja migratsioonisurve kasvab.


Loe ka intervjuusid:

Jüri Luige

Tõnis Lukase ja

Raivo Aegiga

Kommentaarid artiklile “Riina Solman: Eesti peredel on reaalsed probleemid, mis vajavad lahendust

  • 31. jaan. 2021 kell 14:46
    Permalink

    Üldjoontes õige jutt. Praktiliselt perede toimetulek eriti kedagi ei huvita või siis on teema niivõrd killustunud, et tervikpilti ei näe. põhiprubleem ju ikkagi üks- kuidas tagada pere toimetulek pkema aja jooksul (vähemalt ühe inimpõlve “kaelakandjaks” sirgumise aja), et olemas oleks mingigi tugipunkt. 4-ja aastane (kui sedagi) tsükkel, kus iga järgmine seltskont hakkab eelneva saavutatut lammutama ja oma juurutama, ei kõlba kohe mitte. Vaja oleks ka uute sääduste vastuvõtmisel ja jõustamisel arvestada nende mõju peredele. Väga sageli paneb mõni näiliselt tähtsusetu seadusemuudatus paljud pered “lõhkise küna” ette…. Väga paljudel juhtudel ei olene toimetulek otseselt inimeste tegevusest, vaid ettenägematud sündmused “suures ilmas” võivad elu “pea peale” pöörata, kuid hättasattunutele öeldakse, et ise süüdi ja loll olid… Kuidagi peaks olema võimalik seda puhverdada. Nii palju, kui on peresid, on ka erinevaid muresid, kuid mingid mustrid on ka laias laastus üldised, aga kui keegi nendega ei tegele siis jäävadki tähelepanuta. Igasugu suured probleemid on algul pealtnäha tühised, kuid neil on tavaks kuhjuda (sageli märkamatult) ja lõpuks meid enda alla matta. Ega asjata öelda, et “saatan peitub detailides”…. 😉
    Veel üks tähelepanek. Just selle kolmanda (ja enama) lapse toetuse osas. Siiamaani aru ei saa, kuidas see kolmas järsku esimeseks lapseks muutub, kui esimestel toetuse saamise iga täis saab. Laps on ju ikkagi seesama kolmas laps! Kolmanda lapse toetus peaks ikkagi minema edasi kolmanda lapse toetusena ka siis, kui kaks esimest on juba toetuse east välja sirgunud…

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.