Isamaa, Keskerakonna ja EKRE valitsus jõudis ametis olla ligemale kaks aastat. Eesti Uudiste portaalis ilmuvates intervjuudes räägivad töölt lahkuvad ministrid ametiaja suurimatest väljakutsetest ja avaldavad, millised ootused on neil tänast poliitilist ja majanduslikku olukorda arvestades teatepulga üle võtvatele uutele ministritele. Ametist lahkuv kultuuriminister Tõnis Lukas ütleb, et kultuurielu peab väljuma kriisist vähemalt sama tugevana kui ta kriisi sisenes.
Mis seisus on meie kultuurivaldkond täna? Kes peavad koroonakriisi vastu ja kellel on keerulisem? Kas riigi toetused on kultuurivaldkonda olnud piisavalt sihitud?
Kultuuriasutused, organisatsioonid ja üksikloojad kandsid kriisi tõttu kahjusid ja selle kompensatsiooniks nägi valitsus Kultuuriministeeriumi ettepanekul juba eelmisel kevadel ette üle 25 miljoni euro kultuuri ja spordi kriisipaketis. See aitas nendel valdkondadel eelmisel aastal püsida heas vormis ja piirangute leevenedes oldi suutelised koheselt programmi pakkuma. Vabakutseliste loometoetuseks oli eelarves nähtud ette 1,3 miljonit eurot, sinna juurde lisandus kriisipaketist veel 4,2 miljonit eurot.
Mul on heameel, et filmiloojad ja erateatrid said ka täiendava eelarvelise rahastuse abil kõrgel tasemel jätkamiseks kindlustunnet. Riik jätkab vabakutseliste toetamist 2 miljoni euroga ka käesolevast kriisipaketis, mis puudutab detsembri ja jaanuari piiranguid peamiselt Harju- ja Ida-Virumaal, kokku 10 miljonit on ette nähtud kultuuri ja spordi toetuseks.
Teadlased loovad meie kultuuri taju vundamenti eestlaseks olemise mõtestamisest.“
Pärast keerulisi debatte sai investeeringutena otsustatud ka Rahvusringhäälingu uue telemaja ja Rahvusraamatukogu ja selle Rahvusarhiiviga ühendamise riiklik rahastamine. Hüppeliselt suurendasime Team Estonia rahastamist, mis annab meie tippsportlastele korraliku rahvusvahelisel tasandil ettevalmistamise võimaluse. Samuti sai toetust Rally Estonia MM-etapi toomine eelmisel aastal ja veel vähemalt kaheks järgnevaks aastaks püsivalt Eestisse.
Tulles lähemasse tulevikku, siis heameel on sel talvel siiski toimuva Tartu suusamaratoni üle, mis on meie tuntumaid rahvaspordiüritusi üldse, sest terves kehas on terve vaim ja liikumine hoiab inimese füüsise tugeva ja viirused eemal.
Mida ütlete kriitikutele, kes leidsid, et piirangud kultuurielule pidanuks olema jõulisemad?
Tallinlased, kes muud Eestit väga hästi ei tunneta võivad praegu minestunult maha langeda, kui ma ütlen, et kolmeteistkümnes Eesti maakonnas on praegugi kultuurielu täiesti lahti ja pole kordagi kinni olnud. Kuid tõepoolest, Harju- ja Ida-Virumaal tuli sulgemisi teha. Kuigi 28. detsembril piirangud jõustusid, toimus jõulueelsele ajale omaselt siiski mitmeid häid kontserte ja lavadele toodi esietendusi, mistõttu olen saanud kuulda hoopis rohkem tänusõnu selle eest, et kultuurielu lahti on.
Eesti rahvas on üle keskmise kultuuri usku – islandlastega jagame 1-2 kohta teatrikülastamiste sageduselt, kinos käivad eestlased tiheduselt kolmandatena Euroopas ja muuseume on meil elanikkonna kohta kõige rohkem. Leian, et lauskeeldude mittelaiendamine on meie kultuuri püsimisele väga hea, sest inimeste põhiõigusi tervise ja isikuvabaduste kõrval on ka õigus oma kultuurile.
Laulu- ja tantsupeo traditsiooni hoidmiseks on käivitatud kollektiivijuhtide palgatoetuse riiklik süsteem. Millal see rakendub?
Kõik inimesed ilmselt laulu- ja tantsupeo traditsiooni ohusolemist ei taju, sest eredalt on veel meeles üle-eelmise aasta väga edukas 150. aastapäeva üldlaulu- ja tantsupidu, kus inimesed ei mahtunud lauluväljakule äragi. Kuigi nii tantsu- ja laulurühmadel kui rahvapillikontsertidel on seni olnud väga kõrge tase, siis nende juhendajate keskmine vanus on üsna kõrge ja praegusele, suurusjärgus 2000-le juhendajale tuleb tekitada järelkasvu.
Noorte toomine kollektiivijuhtideks on väga oluline, sest regionaalselt jaotuvad harrastusvõimalused ebaühtlaselt – mõnede piirkondade juhendajad on kas jäänud pensionile või lahkunud piirkonnast elamast, mille tulemusel kannatab laulu- ja tantsupeo põhimõte ehk olla kõiki koondav ja tuues võrgustikena inimesed üle Eesti kokku. Regionaalsus on olemuslikult väga oluline. Nii tulebki kollektiivijuhi tegevusest teha nii öelda päris amet korraliku sissetuleku ja sotsiaalsete garantiide näol.
Mis roll on selles ettevalmistusfaasis oleval Laulu- ja tantsupeo seadusel?
Sama taotlust kannab ka Laulu- ja tantsupeo seaduse ettevalmistamine, mille sisu leppisime kokku 21. jaanuari seaduse koostamise juhtrühmas. Mõte on seadusesse panna kirja selle traditsiooni põhiolemus: kindlustada rahvuslikku identiteeti, on eestikeelne koos kunstiliselt kõrgel tasemel väljundiga. Teine pool seadusest näeb ette tehnilise külje, kogu püramiidi rahastamise kõigil tasandeil – et harrastamine ja looming säiliks ning juhendamine oleks võrdselt võimalik kõikjal Eestis ka era- ja avaliku sektori finantseerimise poolelt.
Milliseid algatusi te veel oma tööst kultuuriministrina esile tooksite?
Kogu ametiaja jooksul püüdsin kindlustada eesti kultuurilist järjepidevust ja suutsime käivitada humanitaarteaduste täiendava rahastuse programmi. Humanitaarteadustes, millest suurem osa on rahvusteadused eesti keele ja kultuuri uurimiseks, treivad teadlased muudkui inglisekeelseid artikleid rahvusvahelistesse ajakirjadesse, mistõttu neil pole aega keskenduda eesti keele ja kultuuri uurimisele või vormistada uurimust monograafiaks, näituseks või selle teadmise muul moel populariseerimiseks.
Teadlased loovad meie kultuuri taju vundamenti eestlaseks olemise mõtestamisest ja sellega peab riik edasi tegelema. Paljuski käsitletakse teadust üksnes kui teaduspõhise majanduse mootorit, aga teadus on ka ühiskonna kultuuriliselt kooshoidmiseks ülioluline. Järgnevateks aastateks on kokku lepitud 1% eraldamine riigieelarvest teadusele ja kultuuriministeeriumi kaudu lisandub seetõttu kolm miljonit aastas humanitaarteaduste täiendavaks rahastamiseks.
Tulles valitsusevahetuse juurde, siis kuidas endise haridus- ja teadusministrina vaatasite koalitsioonikõnelusi eesti keele õpetamise üle? Mida teha, et eesti keel säiliks?
Nii nagu oleme alati võidelnud eesti keele rolli eest rääkis Isamaa erakond ka sel valitsemisperioodil aktiivselt kaasa hariduse teemadel eesti keelse kooli arendamiseks ja selle tulemusel saime eesti keele arengukavasse kokkuleppe, et riigi eesmärgiks on lasteaedade ja põhikoolide õppe muutmine eestikeelseks, et toimiks üldine eestikeelne haridussüsteem. Tähenduselt mastaapsetest algatustest panin kokku juhtrühma, kes hakkab korraldama 2025. aastal Eesti Raamatu Aastat tähistamaks viiesaja aasta möödumist esimese eestikeelse trükise ilmumisest 1525.
Kultuuriminister peaks armastama oma valdkonda ja olema sellega juurteni kursis.“
Vaatan eesti keele teemale murega, sest suure üllatusena Reformierakond, kes veel detsembris kaitses Riigikogu ees oma ettepanekut eesti keelsele haridusele ülemineku kohta on oma lubaduse nii kergelt unustanud ning keskendunud oma juhitud valitsuses vaid lasteaedadele, mis on samuti tänuväärne, aga liiga väike ambitsioon. Loodan siiski, et valitsus jätkab eestikeelsele õppele üleminekut ka põhikooliastmes. Uuele koalitsioonile soovitan mitte rääkida nii palju ühtsest eestikeelsest koolist, sest selle sõna „ühtne“ taga näeb osa ideolooge ikkagi rahvuste ja kultuuride sulatusahju, kuhu lükatakse sisse ka eestikeelsed lapsed. Ma arvan, et eesti peredest pärit noortel on õigus õppida seniste põhimõtete järgi ja eesti keel tuleb viia vene kooli, mitte tuua vene keel eesti kooli.
Rääkides kultuurist, ei saa üle ega ümber ka poliitiliselt kultuurist ja korruptsioonis süüdi mõistetud Neinar Seli valimisest Tartu aukodanikuks.
Arvan, et Neinar Seli, teades tema peal olevast varjust, ei oleks pidanud kandideerima nagu on oma kandidatuuri võtnud teatavasti tagasi mõned teised inimesed ka varem.
Millised ootused on teil uuele kultuuriministrile?
Kultuuriminister peaks armastama oma valdkonda ja olema sellega juurteni kursis. Ma arvan, et nii hariduse, teaduse kui kultuurivaldkonnas on see oluline. See amet ei saa olla lihtsalt poliitikategemise koht, vaid valdkonnale täielik pühendumine. Tuleb võidelda kultuuri osa eest nii eelarves kui hoida initsiatiivikust valitsuses, kui käivad arutelud piirangute ümber või seatakse arengukavasid ja riiklikke plaane. Kultuur on Eesti riigi ja rahva seisukohalt niivõrd tähtis, et on ilmne: kultuuriminister peaks olema valitsuse üks nähtavamaid ministreid.
