„Kuna peaminister ja võimulolev koalitsioon ei tahtnud või julgenud välja kuulutada eriolukorda, siis teevad nad seda seaduste kaudu,“ ütles Riigikogu liige Priit Sibul (Isamaa) täna nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) kolmandal lugemisel.
Priit Sibula kõne:
Nakkushaiguse ennetamise ja tõrje seadus on parim näide sellest, mida pole vaja teha ja kuidas teha ei tohi. Selle eelnõuga ja menetlemisega läks valesti kõik, mis minna sai.
Eelnõuga planeeritavad muudatused tõid suurele hulgale inimestele hirmu ja nad tulid oma tõekspidamiste eest tänavale, sel ajal kui olid piiranguid. Arutelu ja debati asemel vastati neile rahumeelsetele meeleavaldajatele absoluutselt ebaproportsionaalsete politseijõududega. Politseijõudude sellises mahus kasutamise põhjusena viidati ka ohtu põhiseaduslikule korrale. Tagantjärele teatas peaminister, et ohtu põhiseaduslikule korrale siiski ei olnud. Ja see pole veel kõik: peaminister väitis, et midagi sellist pole ka varem öeldud.
Tegelikult teame aga kõik, et Elmar Vaher sellele viitas ja siinkohal tunnustan teda niipalju, et ta on tagantjärele olnud piisavalt aus ütlemaks, et selline sõnakasutus oli ebaõnnestunud. Selliste väidete või ka viidete edastamine avalikkusele põhjuseta on muidugi täiesti absurdne ja lubamatu.
Mida siis õigupoolest soovitakse selle seadusega saavutada? Kuna peaminister ja võimulolev koalitsioon ei tahtnud või julgenud välja kuulutada eriolukorda, siis teevad nad seda seaduste kaudu. Ehk erinevate seaduste muutmisega soovitakse erinevatele institutsioonidele anda õigusi, mis eriolukorras on olemas. Seega muudetakse tavaolukord igaveseks eriolukorraks ja see on loomulikult täiesti vale tee. Kui valitsejanna kardab vastutust, mida eriolukorras on vaja kanda, siis on valitud tee, kus kriiside ajal hakkab riiki ja kriisi juhtima grupp inimesi. No igaüks teab, kuidas see lõpeb – väga halvasti. Kriisil on vaja juhti ja vastutajat, mitte ruumi, kuhu inimesed kogunevad.
Meil on täna kõik võimalused seadusandlikul tasemel olemas ning seda eelnõud ei ole meil vaja seaduseks kinnitada. Eelnõu menetlemine ei olnud muidugi sisust parem. Sotsiaalkomisjonis toimus midagi sellist, mille kohta mõnel võib meenuda lapsepõlves maal kevadsuvel kinnipüütud porikärbes, kes kinni püütakse ning siis ükshaaval jalgu ja tiibu hakatakse küljest rebima ning vaadatakse, kaua ta vastu peab. Sama jõhker ja tarbetu tegevus oli see menetlus. Esialgselt oli eelnõus haiguspäevade hüvitamine, mida oleme siin saalis kõik juba toetanud. See osake rebiti ära ning võeti vastu tervishoiuteenuste seaduse muutmise kaudu.
Sotsiaalkomisjonile ei suudetud kuni menetluse lõppemiseni selgitada, milliseid Terviseameti ülesandeid ja kuidas hakkavad politsei- ja piirivalveameti esindajad täitma. Küll aga teame, et PPA tööd delegeeritakse tegema päästeametnikud. See on nagu lõputu ringmäng „kes aias“ ja kõik seepärast, et ei valitsuskoalitsioon peab eriolukorra väljakuulutamise asemel mõistlikuks igavese eriolukorra loomise võimalust. Isamaa fraktsioon sellist tegevust toetada ei saa ning me hääletame selle eelnõu seaduseks saamise vastu.
