Tartu rahulepingule kirjutati alla praeguses Jaan Poska gümnaasiumi majas. Selle kõrval, peeti Tartu Rahu 101. aastapäeva puhul traditsioonile kõnekoosolek. Tõnis Lukase sõnul tasub Tartu rahust rääkides rõhutada ka eesti keele ja kultuuri olulisust. Eesti Uudised avaldavad Tõnis Lukase kõne täies mahus.
Hea rahvas, head tartlased!
Oleme juba üle kolmekümne aasta kogunenud siia Tartu rahu maja juurde, nüüdse auväärse Poska Gümnaasiumi juurde, et öelda valjusti, kus meie jaoks jookseb piir. Tartu rahu piir on seal, kuhu ta 101 aastat tagasi kokkuleppega tõmmati ja ei meetritki siin pool. Ka Eesti Vabariigi põhiseadus mille oleme rahvana heaks kiitnud tunnistab meie sõdurite ja ohvitseride, riigijuhtide ja diplomaatide kätte võidetud piiri. Sellega on selge!
Täna tahan kinnitada, et on veel üks piir, millelt me ei taandu – see on eesti keele kui me kultuuri alustala ja riigikeele kindel juhtroll Eesti elus. Nii meie riigi rajajate kui ka taastajate jaoks oli selge, et Eestis maksab eesti keel. Kui see veel eelmise aastatuhande vahetusel sugugi selge polnud, läks näiteks Jaan Tõnisson pühapäevariietuses poodi ja hakkas poeselliga lihtsalt eesti keeles rääkima, kaupa küsima. Eestlasest poesell vastas, et härra ei pea temaga eesti keels rääkima, ta oskavat saksa keelt küll… Tõnisson jäi meelekindlalt eesti keele juurde.
Ja seesama põlvkond avas sõja ajal ühe esimese asjana, veel lahingute kestes, Tartu Ülikooli eestikeelsena! 1988.aastal taasiseseisvumise eelse rahvusliku vaimustuse tormis kuulutas Ain Kaalep, et iseseisvuse peamine garantii on emakeelne ülikool. Kas me oleme selle kõik nüüd unustanud, et loobume samm-sammult eestikeelse koolihariduse nõudest, eestikeelsest teenindusest, kõrgharidusest? Muidugi on raske, aga tuleb pingutada – lihtsalt mugavusest ülikoolide õppes ja asjaajamises inglisekeelele minna – tähendaks mõne aja jooksul ka iseseisvuse kaotamist.
Ei ole sünnis, et nii riik kui riiklikud ettevõtted jagavad oma informatsiooni (olgu, praeguse laustaudi ajal võib see olla isegi põhjendatud) lahkesti lisaks riigikeelele ka vene ja inglise keeles – kõige lihtsamate asjadeni välja… On vana tõde – keel , mida ei kasutata, sureb varem või hiljem. Milline vajadus on siinsetel muulastel eesti keele õppimiseks, kui nad saavad ilmagi läbi…?! Ja nii on ka venekeelse kooli säilitamisega – kui me ei jätka eesti haridussüsteemi eestikeelseks muutmist nüüd ka lasteaias ja põhikoolis, kaotame oma keele juhtiva rolli tulevikus kindlasti. Siin on piir, millelt ei saa tagasi tõmbuda – Eestis peab olema õigus kõigil eesti keeles õppida ja eesti keeles oma asju ajada!
See on peamine, millel eesti tulevik püsib, kogu muu arengu lootus sõltub sellest. Siit me ei tagane – nii nagu ei taganenud ka Tartu rahu sõlmijad! Nii nagu said nemad hakkama endale võetud ülesannetega, peame saama ka meie! Rahu, ainult Tartu rahu!
Lisaks asetasid Isamaa Tartu piirkonna liikmed täna pärja Tartu Vabadussõda mälestussamba jalamile, mis on pühendatud Vabadussõjas langenutele.
Pärja asetasid Isamaa Seenioride Kogu Tartu piirkonna juhatuse aseesimees (endine kultuuriminister) Tõnis Lukas ja Isamaa Seenioride Kogu Tartu Klubi juhatuse esimees Jaan Vaiksaar. Kohal olid veel Seenioride juhatuse liige Uno Pauts ja piirkonna juhatuse liike (arendusjuht) Kaja Tarto.
