Tartu rahu 101. aastapäev Põlvas. Lisaks kohaliku omavalitsuse, Isamaa erakonna, EKRE ja Põlvamaa Vabadusvõitlejate Ühenduse esindajatele kogunes mälestussamba juurde rahulepingu olulisust meenutama ja tähistama Põlva Jakobi Kool. Foto: Aare Lepaste

Tartu rahulepingu 101. aastapäeval asetati Isamaa erakonna mälestuskimbud ja küünlad Põlvas, Valgas, Värskas ja Võrus asuvatele Vabadussõja monumentidele.

Rahuleping Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmiti pärast keerulisi läbirääkimisi 2. veebruaril 1920 Tartus. See lõpetas ligi poolteist aastat kestnud Vabadussõja, milles Eesti oli kaotanud 3588 meest ja ligi 14 000 mehe tervise, kuid võitnud oma iseseisvuse.

Leping määras ära Eesti idapiiri ning selles tunnustas Nõukogude Venemaa igaveseks ajaks Eesti Vabariigi iseseisvust. Samuti avas see Eestile tee rahvusvahelisele tunnustamisele iseseisva riigina. Lepingu ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja sellest päevast hakkas leping kehtima.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Põlva Püha Neitsi Maarja Koguduse õpetaja Toomas Nigola märkis 2. veebruaril kell 10. 30 Põlva Vabadussõja mälestussamba juures peetud sõnavõtus, et muidugi võidakse vaielda selle üle, kas punastega rahu tegemine oli moraalselt õige ja strateegiliselt arukas otsus ning kas polnud see viimaks vaid poolakate kindral Piłsudski teene, et punased väed ei saanud toda lepingut liiga ajutise vaherahuna tõlgendada.

Meil tuleb tunnustada neid tublisid mehi, kes läbirääkimistelaua taga Eestile võimalikult soodsaid tingimusi nõutasid, kui neid, kes lahinguväljal vastastele selgeks tegid, et Eesti Vabariiki tuleb tõsiselt võtta.

„Fakt on siiski see, et väike Eesti võttis endale suure vastutuse kogu maailma ees, tunnustades esimesena Nõukogude Venemaad. Ning vastupidi ka, Nõukogude Venemaa võttis endale kohustuse tunnustada igavesteks aegadeks Eesti Vabariiki kui iseseisvat rahvusvahelise õiguse subjekti.

Me ei saa arvatavasti kunagi teada, kas juhul, kui Eesti väed kindral Laidoneri juhtimisel ning valged lõunas oleksid kooskõlastatult tegutsenud ning läinud kõik koos 1920. aasta kevadel pealetungile, oleks kommunistlik võim oma eksisteerimise Venemaal lõpetanud juba 1920. aastal ning järelikult poleks olnud ka mingit Eesti okupeerimist 1939.-1940. aastal.

Aga me teame, et niisugune on selle ilma seaduspära – meil tuleb vastu võtta otsuseid käesoleva hetke parimate teadmiste ja äratundmise baasilt ja neil otsustel on tagajärjed. Sestap teeme hästi, kui püüame omandada maailmast võimalikult palju asjakohaseid teadmisi, õppides niihästi ajaloost kui ka omaenda kaasajast. Sinna juurde on tarvis paluda Jumalalt tarkust õpitut mõista, seoseid märgata, osata oma otsuste mõjusid kasvõi mõnegi käigu võrra ette näha.

Meil tuleb tunnustada neid tublisid mehi, kes sajandi eest väga keerulistel aegadel suutsid palju korda saata. Nii neid, kes läbirääkimistelaua taga Eestile võimalikult soodsaid tingimusi nõutasid, kui neid, kes lahinguväljal vastastele selgeks tegid, et Eesti Vabariiki tuleb tõsiselt võtta,“ rääkis Toomas Nigola.

Igavene rahu andku Issand neile ja valgus lõpmatu paistku neile Jumala kuningriigis igavesti. Ja nende mälestus elagu kaua. Nagu ütleb pühakirigi: “Mälestus õigest jääb õnnistuseks, aga õelate nimi kõduneb” (Õp 10:7).

Isamaa erakonna nimel asetasid mälestuskimbu Põlva Vabadussõja mälestussamba jalamile Rein Randam ja erakonna Põlvamaa piirkonna esimees Kaido Õunapuu. Foto: Aare Lepaste
Valga Vabadussõja monumendile pani pärja Aigar Hanimägi. Foto: Alar Roop
Värskas asetas Isamaa nimel mälestuskimbu Aare Hõrn. Foto: Egle Põldmets
Põlva Jakobi Kool rahulepingu aastapäeva tähistamisel. Foto: Aare Lepaste

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.