Isamaa esitas Riigikogu kultuurikomisjonile ettepanekud eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikkuse tagamiseks

Detsembris korraldas Isamaa erakond Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu eestikeelse kõrghariduse tulevikust. Arutelul, kus tegid ettekande Mihhail Lotman, Martin Ehala ja Sigrid Västra tõdeti, et kõrgkoolide ingliskeelsed õppekavad ei tohi tulla eestikeelsete õppekavade arvelt. Selle arutelu jätkuks esitas Riigikogu Isamaa fraktsioon kultuurikomisjonile kõrghariduse rahastamise jätkusuutlikkust puudutavas arutelus enda ettepanekud.

Komisjonile saadetud kirjas tõdeb Isamaa fraktsiooni esimees Priit Sibul, et tänane kõrgharidusrahastus pole pikemas plaanis jätkusuutlik. Samuti tehakse kirjas ettepanek kaotada tänased piirangud, mille tagajärjeks on eestikeelse õppe osakaalu vähenemine Eesti kõrgkoolides. Lisaks tuuakse välja, et kvaliteetse eestikeelse kõrghariduse kättesaadavuse tagamiseks tuleb riiklikes strateegiadokumentides määratleda ingliskeelse õppe osakaalu ülempiir ning ülikoolide halduslepingutes tuleb suurendada eesti keele ja kultuuri õppe mahtu siin õppivatele välistudengitele.

Avaldame Isamaa fraktsiooni ettepanekud täies mahus:

Kõik kõrgharidusmaastiku osapooled tõdevad, et tänane kõrgharidusrahastus pole pikemas plaanis jätkusuutlik. Selleks, et tagada kõrghariduse kvaliteet, tuleb suurendada riigieelarveliste eraldiste ja erasektori panust kõrgharidusse. Täiendavate rahaliste vahendite eraldamine riigieelarvest tuleb seejuures siduda kindlate eesmärkidega (nt põhjendamatu dubleerimise vähendamine kõrgharidusmaastikul). Samuti tuleks silmas pidada, et nn tasuta kõrgharidus on mõeldud ainult eestikeelsetele õppekavadele. Seega tuleks kehtestada piirangud, mis lõpetaksid ingliskeelsete õppekavade doteerimise Eesti maksumaksja arvelt.

Eestikeelse kõrghariduse säilitamine

Pärast 2013. aasta kõrgharidusreformi on välisüliõpilaste vastuvõtt ülikoolidesse kolmekordistunud. Sellega on kaasnenud ingliskeelsete õppekavade arvukuse kasv. Ligi veerand magistriõppe tudengitest õpib täna võõrkeelsel õppekaval. Mõnel sotsiaalteaduste õppekaval on võõrkeeles õppijate osakaal juba 70%.

Meie kõrgkoolidel on akadeemiline vabadus, kui ka selge ühiskondlik kohustus. Selleks kohustuseks on eestikeelse kõrghariduse säilitamine. Eesti avalik-õiguslik ülikool teenib meie ühiskonna ja omariikluse huve, mille peaeesmärgi sõnastab põhiseadus: rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Kvaliteetse eestikeelse kõrghariduse kättesaadavuse tagamiseks tuleb riiklikes strateegiadokumentides määratleda ingliskeelse õppe osakaalu ülempiir. Teadmiste omandamine erinevates keeltes ning võõrkeelsete allikate kasutamine on kõrghariduse omandamisel kasulik ja oluline. Kõrghariduses on seega oluline roll ka ingliskeelsetel õppekavadel, kuid sellega ei tohi kaasneda eestikeelsete õppekavade taandarengut. Kaotada tuleb regulatsioonid, mis toovad otseselt või kaudselt kaasa eestikeelsetest õppekavadest loobumise kõrgkoolides. Eelkõige puudutab see ülikoolidele õiguse andmist luua kakskeelseid õppekavasid ning eestikeelse õppekava avamist ka siis kui ingliskeelne on juba olemas.

Välistudengite hulga kasvamise tingimustes tuleb pöörata rohkem tähelepanu integratsioonile.

2019. aastast kehtima hakanud ülikoolide halduslepingutesse sai juba sisse kirjutatud nõue, mis kohustab vähemalt 2-aastastes ingliskeelsetes õppekavades tagama kuue ainepunkti mahus eesti keele ja kultuuri õppe. Esimeseks sammuks sellest piisab, aga järgmistesse kõrgkoolide halduslepingutes tuleb määrata veelgi suurem eesti keele ja kultuuri õppe maht. Kui palju, on edasise arutelu küsimus.

Kõrghariduse kättesaadavus

  • 2019. aastal läbi viidud Riigikontrolli audit „Kõrgharidusreform ja tööjõuvajadused“ tõi välja, et vaatamata 2013. aastal rakendunud nn „tasuta kõrghariduse reformile“ ei ole kõrgkooli astuvate töötute ja toimetulekutoetust saanud leibkonna liikmete osakaal võrreldes reformieelse olukorraga oluliselt muutunud.

Siinkohal tekib küsimus, kas kõrghariduse kättesaadavus nendes sihtrühmades on madalam seetõttu, et kõrghariduse omandamine on kulukas (täiskohaga õpe võib olla küll tasuta, kuid sellel lisanduvad elamiskulud ja maapiirkondadest pärit noortele ka kulud, mis on seotud elukoha vahetusega) või on probleem tingitud hoopis varasemast eluetapist (n.ö sotsiaalsed asjaolud: perekondlik taust, puudulik ettekujutlus võimalikest karjäärivajadustest jne).

  • Tasuta kõrghariduse reform on parandanud kõrgkooliõpingute lõpetamist nominaalajaga (2018. aastal 51 % üliõpilastest). Tekib küsimus, kas osakaalu on võimalik veelgi suurendada läbi kõrghariduse rahastamismudeli, näiteks hüvitada õppekulud ainult nominaalajaga lõpetajatele või seada sisse õpingute kestusest sõltuv stipendiumisüsteem. Samuti peaks tasuta kõrghariduses kehtima põhimõte, et akadeemilisel puhkusel olles õppekava täita ei tohi. Alates 2019. aastast jäeti nimetatud küsimus ülikoolide otsustada. Õpingute perioodi pikenemine (st nominaalajast kauem õppimine) tähendab kõrgharidussüsteemile täiendavat kulu. Neid ressursse oleks aga võimalik kasutada kõrghariduse kvaliteedi parandamiseks.
  • Kõrgharidust alustavate tudengite suunamiseks riigile olulistele erialadele (õpetajad, arstid, ITK jt) tuleb üle vaadata erialastipendiumite süsteem.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.