Riina Solman: Vabadus ja eesti rahva püsimine ei ole midagi loomulikku ja etteantut

Riina Solman Foto: Eesti Uudised

Juuniküüditatute kannatuste mälestuseks avaldame Rahvastikuministri Riina Solmani avalduse.

Kodu on inimesele kõige tähtsam koht. Kodu on inimese elu keskpunkt ja kõige olulisem paik maailmas. Täna 78 aastat tagasi viisid okupatsioonivõimud oma kodudest väevõimuga Siberisse tuhanded Eesti perekonnad. Enamasti on kodust lahutama­tu inimese jaoks tema pere. kommunistlik režiim otsustas toona meie inimestelt kodu ära võtta ja perekonnad lahutada. Emad lahutati lastest ja mehed naistest. Aastakümneteks. Tihti igaveseks.

Ka minu ema kui isa perekonnad kannatasid nõukogude okupatsiooni repressioonide käigus. Sisuliselt ei olnud Eestis perekonda, kelle lähedastele repressiivvõim otseselt või kaudselt II Maailmasõja käigus kannatusi ei põhjustanud.

Need kannatused näitasid, milleks on võimeline ideoloogiline ja äärmuslik kommunistlik režiim ja inimesed, kes oma ideede elluviimise nimel ei hooli teiste inimeste eludest ega kannatustest. Just selleks peame me meeles pidama, mis juhtus eesti rahva ja paljude teiste rahvastega kommunistliku korra ajal, et sellised kuritegelikud režiimid ja nende kuriteod ei korduks.

Ma kutsun täna kõiki Eesti inimesi mäletama ja mõtlema nende mälestusele, kes sellest põrgust tagasi ei tulnud. Ma langetan pea nende ees, kelle elud ja perekonnad pöördumatult hävitati. Aga meenutan tänutundes ka neid, kes tulid tagasi ja elasid edasi, südames unistus vabast Eestist. Ja mõtlen neile, kes pidid oma kodudest lahkuma ja varjama end okupatsioonivõimude eest metsades. Ja ka neile, kes leidsid omale uue kodu kaugel Eestist – nii idas kui läänes, lootuses, et see õudus saab läbi ja saab tulla tagasi koju. Kõik need kannatused olid ebaõiglased, mõõtmatud ja me ei tohi seda unustada.

On kõlanud arvamusi, et meil rahavana oleks juba aeg vanad valud ja traumad unustada. Kuid ajaloosündmused, mineviku mäletamine, see ongi ju tarvilik tulevikuks! Olevikus ja tulevikus tarkade otsuste langetamiseks. Täna, leinapäeval on Juhan Liivi surematud sõnad taas omal kohal – kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.

Me peame neid kohutavaid päevi aastaid meeles pidama ka selleks, et mõista – vabadus ja eesti rahva püsimine ei ole midagi loomulikku ja etteantut. Väikese rahvana peame pingutama iga päev, et meie ja meie kultuur ei hääbuks ega kaoks, vaid kasvaks ja areneks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga