Eestlaste kannatusi ja leina ei tohi unustada, see on osa meie ajaloost. Kui mäletame, oskame tulevikus hoiduda. Küüditamine on inimeste sunniviisiline ümberasustamine. Massiline küüditamine on inimsusevastane kuritegu, üks genotsiidi vorme, kus teadlikult ja ettekavatsetult üritatakse hävitada mõne rahvuse või rahvusrühma majanduslikke ja sotsiaalseid aluseid, keelt ja kultuuri.
Tegemist on massilise ja kohtuvälise karistusmeetmega, kus kollektiivse süü inkrimineerimisega karistatakse valimatult kogu rühma. Küüditamine toob kaasa hirmu ja terrori, perede ja muude sotsiaalsete suhete lõhkumise, varandusliku laostamise, tihti ka nälja ja füüsilise vaenamise, mis viib vastava rahvuse või rahvusrühma (osalise) lagunemiseni, üldjuhul saabub poliitiliste tingimuste muutudes koju tagasi vaid väike osa.
Eelmisel sajandil tabas küüditamine Eesti rahvast Nõukogude okupatsiooniperioodil rohkem kui korra, neist esimene viidi läbi aastal 1941 äsja Teise maailmasõja varjus MRP salajaste kokkulepete alusel okupeeritud aladel. Nende alade hulka kuulus ka Eesti. Vastav elanikkonna etniline puhastusmeede oli Venemaa ajaloos sagedasti kasutusel, Nõukogude Liidu juhid korraldasid rahvuste vastu mitukümmend repressiivset puhastusoperatsiooni.
Juuniküüditamise käigus deporteeriti Eestist üle 10 000 inimese. Täisealised mehed kuulutati arreteerituiks ja lahutati perekondadest. Enamik neist hukkus vangilaagrites. Naised ja lapsed saadeti asumisele Siberisse. Neist jäi ellu umbes pool küüditatute arvust. Eestist viidi ära tuhanded pered, kaasa arvatud imikud, kõrges eas vanurid ja lapseootel naised. Naised ja alaealised moodustasidki 2/3 „sotsiaalselt ohtlikust elemendist“.
Konkreetselt hõlmas see üheksat kategooriat, sh „kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide aktiivsed liikmed ja nende perekonnaliikmed“, endiste valitsuste juhtivad ametnikud, endised suurmaaomanikud, kaupmehed, tehaseomanikud, ka kõik koos peredega, seega lühidalt öeldes taheti hävitada kogu iseseisvusaegne poliitiline ja majanduslik juhtkond. Hirmu ja terroriga loodeti maha suruda juba eos igasugune mõte vastupanust ja iseseisvuse taastamisest.
Küüditamiste ja põliselanike väljatõrjumisega loodi tingimused mitte-eestlaste forsseeritud sisserändeks ning Eesti koloniseerimiseks.
Tagasi Eestisse jõudis alla poole küüditatutest, viimased pääsesid kodumaale alles veerand sajandit hiljem aastal 1965. Tihti polnud enam alles kodu, kuhu tulla, see oli ära võetud või hävitatud. Küüditamiste ja põliselanike väljatõrjumisega loodi tingimused mitte-eestlaste forsseeritud sisserändeks ning Eesti koloniseerimiseks. Inimlikke tragöödiaid ja isiksuse muserdamist ei ole võimalik siinkohal sõnades kirjeldada. Kõik need tagajärjed ulatuvad nii või teisiti ka kaasaega.
Küüditamine oli vaid üks meede paljudest, mille abil elanike meelsust ja tegevust kontrolliti ja tasalülitati. Vaevalt leidub Eestis inimest, kelle sugulaste hulgas poleks küüditatuid.
Eesti rahva kannatusi ja leina ei tohi unustada, see on osa meie ajaloost. Tänu ajaloolisele mälule oleme rahvusena säilinud. Mälestagem neid, kes puhkavad nende inimsusvastaste repressioonide tõttu kodu- või võõramaa mullas. Sellest sündmusest ei pea vaikima, vastupidi, meenutagem seda jätkuvalt, et see ei saaks korduda.
Mälestan ka oma emapoolset ingerisoome rahvast, kes toodi oma kodumaalt sõja jalust ära Eestisse ja Klooga jaotuslaagrist viidi üle Soome. Kloogal surid paljud haigustesse, seal on meie rahvuskaaslaste hauad, nüüd ka mälestusmärk. Soomest saadeti ingerlased omakorda pärast Teise maailmasõja lõppu Venemaale tagasi, kus nende kodud ja külad olid hävitatud ja kuhu jääda ei lubatud. Minu ema jõudis Kloogale vanaema kõhus, kolm vanemat õde-venda ja vanaisa said turvaliselt Soome, kus ema sündis.
Täna tuleb tunnistada kurba tõde – rahval, kel võeti ära ka maa, on kultuuri- ja keelekandjaid vähe järele jäänud… Meie õega enam ingerisoome keelt ei räägi, samuti kõik mu noored ingerisoome juurtega sugulased. Me oleme eestlased ja me soovime, et eesti keel, kultuur ja rahvus kestaks üle aegade.
