Eva-Liisa Luhamets: Aktiivne puhkus kosutab vaimu

Eva-Liisa Luhamets võimsal Mont Blanci matkarajal. Foto: erakogu

Suvi on matkamiseks ideaalne aeg ja pikad matkad koguvad üha enam populaarsust. Eva-Liisa Luhamets otsustas tänavu samuti ette võtta elu esimese mitmepäevase matka ja Eesti Uudised palus tal oma emotsioonid kirja panna ja meiega jagada.

Sel suvel otsustasin oma keha ja vaimu proovile panna ja teha midagi, mida ma pole kunagi elus teinud – läksin üksinda nädalasele matkale. Valisin igaks juhuks Euroopa populaarseima matkaraja ja plaanisin Mont Blancile ringi peale teha – matkates seega nii Prantsusmaal, Itaalias kui ka Šveitsis. Ma matkasin 6 päeva ning 170 km pikkusest lõigust läbisin 115 km. Tõuse ja laskumisi oli umbes 7000 meetrit ning kõrgeimaks punktiks oli Šveitsis asuv Fenêtre d’Arpette (2665m).

Kosutav oli vaikuses looduses kõndida, mõtted eemal argipäeva muredest, nautida looduse ilu ja vägevust, tunda rõõmu lihtsatest asjadest, teistest inimestest. Ent lisaks sain ka palju õppetunde nii tuleviku matkadeks kui ka eluks.

Esimene päev – ära hinda oma võimeid üle

Esimesel päeval matkasin ma Prantsusmaal Les Houches’t (1007m) Nant Borrantini. Ilmselgelt hindasin ma oma võimeid üle – valides esimeseks päevaks liiga pika teekonna ning pakkides kaasa kõike, mida rajal vähegi vaja võib minna ja mida olen igapäevaelus harjunud kasutama. Ehk siis kott kaalus umbes 12kg. Ja seda ilma veeta…

Aga tõsi, see, et ma jaksan koti selga tõsta ei tähenda ju seda, et jaksan sellega mägisel rajal üle 8 tunni matkata… Nii et juba esimene laskumine oli jalgadele raske. Aga siis oli hilja. Asjad olid kaasa võetud ja veel ei raatsinud ma neist loobuda. Veel uskusin, et pean vastu. Tegemist polnud palverännakuga, ometi palvetasin ma juba esimestel tundidel intensiivselt. Rada suure kotiga oli minu jaoks märksa raskem, kui olin arvanud. Seda materiaalset koormat tajusin väga selgelt. Kas seda kõike on tegelikult vaja? Aga vähemalt oli see rada suhteliselt hästi märgistatud ja esimesel päeval leidsin kõik teed kenasti üles ega eksinud ära. Paar korda aitas ka google maps. Kuigi tõsi, google maps just sobivaid marsruute ei näita sellises mitteasustatud paigas. Samas see näitab enda asukohta ja ka see on väga oluline teave.

Tõus Col de Vozani (1653m) oli raske ja väsitav ning võttis peaaegu 3 tundi, ent Col de Vozasse jõudes oli enesetunne hea. Ja sel hetkel tuli teha valik. Kas valin tavalise marsruudi või raskema alternatiivi. Enesetunne oli veel hea – valisin raskema tee…  Ja see oli raske – järsud tõusud, rippsild, teerada kuristiku äärel. Kui kukud, siis ikka korralikult. Aga ilus ja põnev oli! Ning nõnda, samm-haaval, jõudsingi selle etapi kõrgeimasse punkti – Col de Tricot´i (2120m). Kahjuks oli taevas pisut pilvine, aga sellegipoolest imetlesin looduse ilu. Ent siis tuli hakata allamäge minema, mis raske kotiga oli hullem kui tõus. Laskudes on ka kergem libastuda. Nii ma siis astusin aeglaselt allamäge, tundes igal sammul oma varbaid. 3 tundi!

Jõudes armsasse Les Contamines’i (1167m) külasse, tundus, nagu oleksin peaaegu päral. Olin kurnatud ja jalad olid valusad. Ent Nant Borranti (1460m) öömajale jõudmiseks tuli veel 2 tundi kõndida – ülesmäge. Raske oli, aga vähemasti polnud varbad valusad. Ning pärast 10 tundi rajal olemist oli täielik õndsus, kui sai matkasaapad jalast võtta, pesta ja süüa. Tõsi, siis nägin ma ka oma siniseid varbaküüsi ja veriville. Eks ühe päevaga 1:0 oma jalgadele teha nõuab ikka korralikku pingutust. Põnev oli ka õhtusöögilauas teiste matkajate lugusid kuulda ning sel hetkel uskusin ma siiralt, et järgmine päev tuleb kergem.

Teine päev – uus pole alati parem

Mont Blanci matkarajal pole ka häbelikul eestlasel raske uusi tuttavaid leida. Inimesed on avatud ja sõbralikud ning mitmes majutuspaigas oli söögilauas igale inimesele määratud koht. Ning Nant Borrantis pandi kõik üksinda matkajad ühte lauda. Nii tutvusin kahe ameeriklasega, kellega otsustasime tänase päeva koos matkata. Koos oli lõbusam. Ja edevatele inimestele soovitan kindlasti kellegagi koos matkata – nii saab endast rohkem fotosid.

Võimsad vaated ja loodus on see, mille pärast kogu vaev end ära tasub. Foto: erakogu

Igatahes eelmisest päevast olid jalad kanged ja ega see tänane päev polnud teps mitte kergem. Tõusudega sain kenasti hakkama. Tänase päeva kõrgeimaks punktiks oli Col de la Croix du Bonhomme (2483m). Ja siis algas karm osa. Laskumine. Olin ostnud endale paar kuud enne matka uued saapad – kandnud neid mõned korrad ja need tundusid väga head ja mugavad. Aga kas nad olid ikka pisut väikesed pikkadeks matkapäevadeks või mitte piisavalt sissekantud, minu jalad lõhkusid need igatahes ära. Mu sinised varbaküüned andsid nüüd ikka väga valusalt tunda. Proovisin siis kanda sandaale (jah, ka need olid mul igaks juhuks kaasas). Aga need ei toetanud ebatasasel ja kivisel rajal piisavalt jalga, nii et toppisin oma jalad tagasi matkasaabastesse.

Ameeriklase näpunäiteid kasutades laskusin selg ees. Ja nii 2 tundi. See paistis välja muidugi äärmiselt tobe ja äratas teistes matkajates küsimusi, ent vähemalt mu varbad olid õnnelikud. Ja ega ma palju muud selle laskumise ajal ei mõelnudki, kui et kuidas ma ometi suudaks selle matkaraja läbid. Õnneks olid mul vähemalt kaasas matkakepid – nendele toetusin ikka päris palju – eriti laskumisel aitasid need jalgadelt pisut koormust vähendada. Igatahes pärast 8 tundi rajal olemist jõudsime Les Chapieux-sse (1554m). Päevade parimad hetked on need, mil imetled tippu jõudes mägesid ja need, mil jõuad pärale…

Kolmas päev – loobu materialismist ja naudi elu

Mis ööbimist puudutas, siis olin valinud kõige odavama variandi – voodikoha toas. Ja tubades oli vahemikus 4-18 kohta. Nii et selle öö magasin toas kus oli 10 inimest. Ja tõsi, siis võib juhtuda, et keegi nendest norskab. Mis ka juhtus, nii et ülihästi magada ei õnnestunud. Õnneks oli mul täna võimalus saata oma kott järgmisesse majutuskohta (kiusatus oli muidugi ennast koos kotiga saata). Vabanenuna materiaalsest koormast, oli elu ikka kordi ilusam. Ka allamäge matkamine oli lust ja lillepidu.

Täna matkasin taas üksi, kõndisin vaikuses, kuulates linnulaulu ja vee vulinat. Nautisin päikesepaistet, mille eest tuli end päiksekreemi ja mütsiga kaitsta. Täna ületasin Prantsusmaa – Itaalia piiri. Seda 2516 kõrgusel Col de la Seigne’il. Ning siis tuli taas hakata allamäge minema. Aga mingi teeviit jäi mul vist nägemata, sest läksin pisut valesti, üle äbariku silla ning mööda viletsat rada, mis ühtäkki otsa lõppes. Ent õnneks nägin eemal teed, mida mööda kõik teised käisid, nii et laskusin siis heintest mäekülge mööda alla ning jõudsin teiste juurde. Ja peab ütlema, minu rada oli põnevam. Seejärel kõndisin pikalt mööda tasast teed – ebatavaliselt tasast – ei tõuse ega laskumisi. Möödusin ilusast järvekesest ning kui tuli aeg otsustada, valisin kõige lihtsama ja lühema tee. Ei hakanud enam oma elu asjatult keeruliseks tegema. Peaasi on kohale jõuda. Ja ka orus on ilus jalutada.

Umbes 30 minutit enne kohale jõudmist tundsin ma äkistelt kanna tagaküles teravat valu ja siis midagi märga. Vill oli katki läinud. Nii et sellest hetkest kasutasin ma strateegiat – tõusudel keskendusin varvastele, millel pole valus ning laskumisel kandadele, mis end sel hetkel normaalselt tundsid. Pärast 8 tundi matkamist jõudsin Courmayeuri lähedal asuvasse Rifugio Monte Biancosse (1666m). Õhtusöök oli korralik – nagu itaallastele kohane.

Neljas päev – ära heida meelt! Kuidagi ikka saab….

Tänane päev möödus kõige ebatavalisemalt. Aga vähemalt ma jõudsin punktist A punkti B. Küll aga mitte päris nii, nagu olin planeerinud. Kuna majutusasutused on sel rajal üsna täis, siis broneerisin need kõik ära ja seetõttu pidin igaks õhtuks jõudma järgmisesse punkti. Ma ei planeerinud just palju aega ootamatusteks. Natuke vähem ambitsioonikas ning paindlikum plaan oleks olnud ehk seekord parem. Aga oleks on olematu asi. Ma teadsin, et pean jõudma järgmisesse punkti.

Täna ei õnnestunud kahjuks oma kotti järgmisesse kohta saata ja nii, kui hommikul matkamist alustasin, tajusin, et kott on liiga raske. Ning vöökoht oli marraskil ja valus. Tundsin, et nõnda ei suuda ma Šveitsis asuvasse La Foulyisse jõuda. Courmayeuris läksin postkontorisse ning võtsin oma kotist välja kõik selle, milleta on võimalik järgmised päevad hakkama saada ning saatsin need Eestisse – 4kg asju. Pärast oli kott täitsa normaalses kaalus – umbes 8 kilo + vesi. Ja tundsin, et nõnda jaksan ma jätkata. Hämmastav ikka, kui suure vahe teeb 4 kg! Algus läks kenasti. Valisin tavapärase tee – mitte raskema alternatiivi – päev on ju pikk ees.

Kändisin rahulikult, nautisin ümbrust, olin hetkes, võtsin samm korraga. Aga ka sellel lihtsamal rajal oli lõik, mis oli minu jaoks liiga hirmus, tundus võimatu – libedad kivid, millele ei julgenud astuda. Õnneks üks meesterahvas ulatas käe ja nii pääsesin ma edasi. Hea ikka, kui teised matkalised kõrval on.

Kella 14 ajal jõudsin Rifugio Bonatti juurde (2025m). Selleks hetkeks olin väsinud, liikusin nagu tigu ja jalad olid valusad. Teadsin, et veel ees seisva vahemaa läbimiseks läheb hinnanguliselt 6-7 tundi. Ilma pausideta. Aga majutus oli La Foulys broneeritud – ning kõik järgnevad plaanid samuti tehtud. Ma pidin sinna täna jõudma. Mõttes ma arvutasin, et tõusu suudan ma tõenäoliselt alustada kella nelja paiku. Ja tippu, 2537 m kõrgusele, jõuan ma kõige varem kell pool seitse, pigem kusagil seitsme-kaheksa paiku. Ning siis tuleb laskuda, mis võtab samuti paar tundi. Ning juba kell üheksa loojub päike ja siin läheb järsku pimedaks. Minu väike taskulamp ei näita piisavalt valgust, et pimedas mägedes matkata, üksi… Ning öömajale ma tõenäoliselt enne kell 22 ei jõua.

Tol hetkel otsustasin, et seda ma ei julge. Mu jalad ei suuda. Väga keeruline oli otsustada, mida teha. Igatahes mõtlesin, et lähen bussiga. Hea mõte, eks?  Otsus tehtud, hakkasin laskuma. Mul kulus ligi 2 tundi enne kui jõudsin La Vachey, kus läksin bussi peale. Aga ega ka transpordivahendeid kadutades polnud kerge kohale jõuda – mäed  olid ju ees!

Igatahes kella 16 ajal sõitsin bussiga tagasi Courmayeuri (tundsin end küll tol hetkel idioodina) ning sealt sain rongide ja autodega lõpuks La Foulysse (1610m). Tee viis läbi 11.6 km pikkuse Mont Blanci tunneli ja Prantsusmaa. Kohale jõudsin kell 21:58.  Perenaine ütles, et kahe minuti pärast, kell kümme, oleks ta lahkunud ja ukse lukku keeranud. Mina oleks jäänud ööseks välja. Aga minu õnneks oli ta väga lahke, keetis mulle kiiresti pastat, nii et sain oma nälja kustutatud ja otsisin siis endale 18-kohalise toas vaba voodikoha. Olin ääretult õnnelik. Kuid jah, Itaalia-Šveitsi piir sai ületatud läbi Prantsusmaa.

Viies päev – see on seda pingutust ja valu väärt!

Täna oli taas üks pikk matkapäev Šveitsis La Foulyst Trienti. Teadsin, et ei suuda seda kõike jalgsi läbida, nii et sõitsin hommikul bussiga La Foulyst Isserti (1055m) ja seega pääsesin 3 tunnist allamäge matkamisest. Ent Issert’ist oli ligi 2 tundi tõusu Champex-ni. Puhkasin hetke ja imetlesin ilusat Champex järve. Siis tuli taas teha valik – tavaline rada või alternatiiv. Ning valisin alternatiivi, mida peetakse Mont Blanci matkaraja kõige raskemaks etapiks ning isiklikult arvan, et sel etapil on ka kõige suurem võimalus end vigastada.

Fenêtre d’Arpette´i jalamile jõudsin kella üheks. Ning siis algas järsk tõus. Ilmselt olin täna üks viimaseid, kes selle raja ette võttis. Üles ronides ei näinud kedagi teist ning vaid üks grupp ning mõned üksikud matkajad tulid vastu. Ronimine oli raske ja väsitav ning keeruline. See oli päev, kus oleks olnud hea kellegagi koos matkata – mõne kogenud giidiga ehk.

Üsna tipus oli lõik, kus ronisin mööda kivirahne, kontrollides enne igat kivi, ega see lahti pole. Neid, mis liikusid, oli üllatavalt palju. Aga seda vist sellepärast, et olin teelt eksinud. Eks neid märke oli, aga sageli oli üsna raske raja märgistust leida ja neil juhtudel püüdsin siis lihtsalt kõrgemale ronida, kuni jõudsin punkti, kust edasi polnud enam võimalik minna. Õnneks märkasin umbes 10 meetrit eemal asuvat märgistust – õiget rada! Ja nii, mitte just kõige veetlevamal viisil, ukerdasin end õige teeni. Samas ega keegi niikuinii ei näinud. Olin üksi – mina ja mägi.

Pisut enne tippu jõudmist sai vesi otsa. Unistasin suurest mahlasest õunast. Olin väsinud. Ma ei teadnud, milline on mäe teine külg. Õnneks olid raja kõrval lumelapid – tol hetkel väga isuäratavad. Ja nii ma seda lund siis sõin ja jätkasin uue energiaga.

Kella kolme ajal jõudsin 2665m kõrgusele Fenêtre d’Arpette´i. Vaade oli vägev! Õnneks nägin seal veel paari matkajat. Julgustav oli teada, et ma pole päris üksi. Kuid siis tuli hakata laskuma, ka see oli keeruline. Korra püüdsin kiiremini astuda ja kohe libastusin ning kukkusin – aga õnneks pääsesin vaid kriimustustega. Mäe läänepoolne külg, kust alla tulin, oli rohelisem ja voolasid mägiojad – seal kustutasin janu ja täitsin ka oma pudeli. Nii läks tuju kohe paremaks, jõud tuli tagasi!

Samm-haaval jõudsin eesmärgile lähemale. Lõpuks kella 18 ajal jõudsin Chalet du Glacierini. Puhkasin. Olin õnnelik, et olen tagasi tsivilisatsioonis, võinoh, peaaegu… Seejärel oli veel tunnike matkamist Trienti (1279m). Kohale jõudsin kell 19.30. Oleksin jõudnud kiiremini, kui viidad ja juhised oleksid selgemad olnud. Igatahes olin pärast 11 tunnist matkapäeva taaskord ääretult õnnelik, kui sain saapad ära võtta, süüa, pesta ja magama minna. Aga kogu see pingutus oli igal juhul seda väärt! Kannatused ununevad, meelde jäävad need vägevad vaated ja põnevad kogemused!

Kuues päev – koos on kergem

Ööbisin 18-kohalises toas ning seekord oli üsna mitmeid, kes norskasid.  Samuti valutasid mul jalad, nii et sel ööl ei suutnud ma üldse uinuda. Täna matkasin ma koos kolme noore ameeriklannaga, kellega eelmisel õhtul tutvusin. Tundsin, et täna vajasin teisi enda kõvale. Olin väsinud. Lõpp on lähedal, kuid siiski mitte veel päris. Hakkasime siis Col de Balme (2191m) poole astuma. Nende tempo oli minu jaoks pisut kiire, samas see innustas mind pingutama ja jõudsin tänu sellele ka kiiremini sihtpunkti.

Col de Balme’i juures jõudsime taas Prantsusmaa pinnale. Sealt läbi Col de Posettes´i (1997m) minnes olid viidad jälle pisut segased, kuid küsisime teed ja leidsime õige raja üles. Alati oli kuidagi kergem matkata, kui tead, et oled õigel teel. Tänase päeva kõrgeimaks tipuks oli Aiguillette des Posettes (2201m). Pärast 7 tunnist matka jõudsime oma ööbimispaika Tré-le-Champi (1417m). Täna siis matkasin koos teistega. Samas alati ka nendel päevadel, kui üksi matkasin, polnud ma ikkagi päris üksi. Teisi matkajaid oli palju – ja kõik me moodustasime matkajate kogukonna. Sõbraliku, avatud ja hooliva seltskonna. Oli neid, kes andsid nõu, kes andsid käe ja aitasid, kes pakkusid plaastreid, kes aitasid päiksekreemi seljale panna. Olime kui üks suur pere. Ja see oli sama ilus, kui meid ümbritsev loodus.

Seitsmes päev – tuleb leppida, et vahel ei suuda kõike.

Toas oli vaikne, aga öösel ei suutnud kuidagi uinuda. Jalad olid valusad – haavad olid põletikulised ja tegid haiget. Ja no mitte kuidagi ei suutnud oma jalgu matkasaabastesse toppida. Nii et tuli võtta vastu raske otsus – jätta ära viimaseks päevaks plaanitud matk. Panin plätud jalga, sõitsin rongiga Chamonix’sse ja läksin kliinikusse, kus mu haavad puhastati ja kinni seoti. Järgmisel ööl magasin sügavalt ning tervenemine sai alata. Haavad paranevad, kuid see kogemus oli kindlasti kogu seda kannatust väärt!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.