Raivo Tamm: poliitikas tuleb tihti valida halva ja veel halvema vahel

Intervjuu viis läbi Ines Vapper | Foto: Taavi Liivo

Raivo Tamm: poliitikas tuleb tihti valida halva ja veel halvema vahel

Riigikogu liige Raivo Tamm on tuntud enda töö poolest teatrilaval ja teleekraanil, kuid enda töös parlamendis keskendub ta ennekõike välispoliitikale. Eesti Uudistele antud intervjuus rõhutab Tamm, et Eesti-Vene piirküsimuses tuleb säilitada kannatlikku meelt. Samuti avab ta enda vaateid teistes vastuolulistes välispoliitilistes küsimustes.

Intervjuu viis läbi Ines Vapper | Foto: Taavi Liivo

Omades mõneajast riigikogulase kogemust, palun kirjeldage, millise rahvasaadikuna te ennast näete?

Kindlasti ei ole ma inimene, kes laskuks vastastega tulistesse vaidlustesse või püüaks muul moel konflikte õhutada. Pigem olen selline jälgija-tüüpi, sest kõik mu ümber toimuv on äärmiselt paeluv. Pidev teiste inimeste jälgimine võib minu puhul olla ka nö „professionaalne kretinism“, mis on tulnud kaasa mu näitleja elukutsega. Teatrist olen saanud endale külge pisiku jälgida inimesi ja nende reaktsioone, et selle materjali pealt minna hiljem lavale ja olema seal suuteline inimesi jäljendama.

Võimalik, et peaksin rohkem enda seisukohtade kaitseks sõna võtma, kuid kindlasti pole ma selline n-ö õiendaja-tüüp. Ega ma ei taha selle mõttega kedagi halvustada, sest on olemas ka ütlus „mingi asi ära õiendada“, mis on ju positiivne, pole sugugi halvatähenduslik.

Siinkohal meenus mulle just hiljaaegu seik teatrikooli ajast, mil kohtumisel õpilastega esitati meile rohkelt küsimusi. Kuigi küsimused olid üldised ja vastamiseks kõigile näitlejatele, juhtus ikka nii, et vastas koguaeg üks ja sama inimene. Kõige lõpuks küsiti õpilastelt, kas kellelgi on veel küsimusi ja viimane küsimus oli konkreetselt mulle. Küsimus oli mõistagi, et miks te nii vaikne olete.

Samas pole te teatavasti ka väga painutatav ja oma tõekspidamiste vastu teid keerata ei saa?

Sellega nõustun, nii tõesti on.

Mulle meenub teie Riigikogu kampaania. Olite Isamaa üks reklaaminägusid ning kandideerisite kui kaitseliitlane Raivo Tamm. Lisaks ütlesite, et Tartu rahu on teie poliitiline kreedo. Kas lisaks nendele on Riigikogus tekkinud ka teisi südamelähedasi teemasid? Millele olete seni keskendunud?

On läinud nii, et olen elus olnud kõigele avatud. Ja nii ka Riigikogus. Olen pea kõikide riikide parlamendi sõprusrühmade liige ja lisaks väliskomisjoni tööle osalenud üpris tihti asendusliikmena Euroopa Liidu asjade komisjoni töös. Elus olen püüdnud lähtuda põhimõttest, et ei ütle millelegi kunagi „ei“, kui saan aru, et tegemist on hea asjaga. Kui on selge, et asi on väga halb või suisa hukatuslik, oskan loomulikult ka „ei“ öelda. Nii ongi juhtunud, et olen Euroopa Parlamentidevahelise Kosmosekonverentsi esimees ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni asendusliige, hetkel lausa aseesimees.

 

Võimalused on avanenud paljuski tänu sellele, et olen väliskomisjoni liige ja igasugune välissuhtlus on minu jaoks äärmiselt huvitav. Olen mõelnud juba ammu, et kui minust poleks näitlejat saanud või ma ei oleks olnud näitlejana nii hõivatud, tahtnuks ma minna näitlejatöö kõrvalt diplomaatide kooli. Olles nüüd seoses väliskomisjoni tööga saanud käia diplomaatide koolis erinevatel kohtumistel ja loengutel, tunnen, et see unistus on nüüd kaarega minuni jõudnud.

Teie enim tähelepanu saanud välispoliitiline seisukoht on seotud Armeenia genotsiidiga – ütlesite et Eestil on aeg selles küsimuses seisukoht võtta. Kas seda küsimust on üldse võimalik lahendada suhteid Türgiga pingestamata?

Paistab, et seda küsimust ei ole võimalik lahendada suures üksmeeles, sest tegemist on fundamentaalse teemaga nii Türgi kui Armeenia tasandil. Kui meil juba Armeenia parlamendirühma siseselt selles küsimuses konsensust ei ole, ei saa seda loota ka parlamendis.

Osad inimesed arvavad, et see oli genotsiid ja nii võib seda nimetada. Osad ei võta põhimõtteliselt seisukohta ja ütlevad, et nemad on liitunud Armeenia parlamendirühmaga hoopis kultuurilistel kaalutlusel. Olen kindel, et ilma vastuoludeta seda küsimust ei lahenda aga südames toetame ikka Armeenia rahvast, sest nii nagu armeenlased ise ütlevad, ei ole põhiküsimus kellelegi koha kätte näitamises, vaid selles, et mitte kunagi mitte ühegi teise rahvaga midagi sellist ei juhtuks. Ja Eesti on juba kõige kõrgemal tasemel oma seisukohta väljendanud. Seda tegi president Rüütel, kui käis genotsiidi 90. aastapäeval [2004. a – toim] Armeenias ja rääkis oma kõnes nii Armeeniast, genotsiidist kui ka Türgist.

Olen kindel, et ilma vastuoludeta seda küsimust ei lahenda aga südames toetame ikka Armeenia rahvast, sest nii nagu armeenlased ise ütlevad, ei ole põhiküsimus kellelegi koha kätte näitamises, vaid selles, et mitte kunagi mitte ühegi teise rahvaga midagi sellist ei juhtuks.

 

Kui palju on üldse võimalik lähtuda välispoliitikas südametunnistusest ja väärtustest? Kas kasulikum on olla pragmaatik?

Oluline on oskus olla hea diplomaat. Vahetult enne väliskomisjoni osalemist visiidil Pariisi, oli Prantsusmaa president Emmanuel Macron tulnud väga teravalt välja seisukohaga, kus pisendas väga selgelt Venemaa sõjalist ohtu ja ütles, et Euroopa Liidus peaksime oma kaitsevalmiduselt keskenduma sootuks muule. Kuivõrd kohal olid nii Välisministeeriumi kui parlamendi juhtfiguurid, tõusis teema ka meie esindajate poolelt tugevalt üles ja nägin, et ka valulisi küsimusi on võimalik esitada nii, et vastaspool ei kargaks laua tagant püsti ja ei lahkuks uste paukudes ruumist – see ongi diplomaatia.

Silma on jäänud ka tegevus soome-ugri toetusrühmas. Miks on toetusrühma tegevus teie hinnangul oluline?

See taju, et meil on kultuuriliselt palju ühist, kinnistus juba nõukogude aegsete Lennart Meri filmidega. Nagu ka armeenlaste puhul, võib öelda, et sõja ajal ja järgselt pandi toime genotsiid ingerisoomlaste vastu. Nende kultuur on tänaseks päevaks üsna hääbumise äärel. Leian, et nad vajavad meie abi ja kaitset. Enne koroonakriisi saime kõikide Eestis elavate soome-ugri rahvaste esindajatega kokku. Siinsete kogukondade suurimad probleemid on peamiselt seotud majandusliku toimetulekuga. Suurimad probleemid soome-ugri kogukondadega on aga Venemaal, kus vaid näiliselt aidatakse nende keelt ja kultuuri säilitada.

Ka valulisi küsimusi on võimalik esitada nii, et vastaspool ei kargaks laua tagant püsti ja ei lahkuks uste paukudes ruumist – see ongi diplomaatia.

 

Tänavu juulis peaks valmima Värskasse kerkiv Petserimaa vabadussammas, mille patroonina olete tuntud. Mis teid selle paigaga ühendab?

Vabadussamba avamine on kavandatud tänavu 20. juuliks. See ettevõtmine on sümboolne, sest vabadussammas pidanuks tegelikkuses püstitatama Petseris.

Minu käest on palju uuritud, et miks ma seda Petseri asja ajan ja kuna olen ka Setomaa toetusrühma liige, siis küsitakse, kas ma olen sealtkandist pärit, kuid ei ole. Sugulussidemeid mul selle kandiga ei ole, kuid näitlejatöö on mind Petserimaale viinud ja kunagi olen seto memmedega paaris etenduses kokku puutunud ja nende kaudu seda Petserimaa kaotusevalu näinud. Nagu kunagi oli Lääne- ja Ida-Berliin, siis sarnases olukorras on ka Petserimaa. Samas on see meie oma Eestimaa ja julgen öelda, ma ei ole küll pärit Petserimaalt, kuid ma olen pärit Eestimaalt ja see on meie ühine asi ajada. Minu poliitiline soov on, et kunagi läheks riigipiir taaskord sealt, kust ta Tartu rahulepingu järgi on määratletud. Mu emapoolsed sugulased on Ida-Virumaalt ja osalt Narvast ja ka seal on piirkond, mis peaks kuuluma Eestile. Kuid seegi pole ainupõhjus, miks ma seda asja ajan.

Praegu seisab keegi meil varvastel ja tuleb viisakalt paluda, et varba pealt ära astutaks, kuid selleks on taas vaja diplomaatiat. Ma ei väida, et me lähme kunagi Kaitseliidu või Kaitseväega neid alasid tagasi nõudma. Pigem leian, et nii, nagu need tänu Jaan Poskale kunagi saadi – samasugust diplomaatiat on kunagi vaja ja peame olema selles küsimuses sama kannatlikud nagu näiteks Jaapan enda territoriaalvaidlustes.

Minu poliitiline soov on, et kunagi läheks riigipiir taaskord sealt, kust ta Tartu rahulepingu järgi on määratletud.

Välispoliitika kõrval ei saa mainimata jätta teie seotust spordiga. Tulles rahvatervise juurde, siis millised probleemid eestlasi rahvatervise vallas teie hinnangul enim kimbutavad?

Eestlased liiguvad vähe ja see toob kaasa kas ülekaalulisuse või teisalt hoopis n-ö kondinõrkuse. Võime pea igapäevaselt leida lugusid sellest, kuidas koolilapsed ei oska kükke teha – ka see on vähese liikumise teene. Kogu meie tänapäevaelu koosneb autos, kodus või tööjuures istumisest. Selle mõju jällegi sõltub inimese geneetikast. Mõnel pole kaalunumbril midagi viga, kuid tema selg on haige ja teinekord ei saa ehk tooliltki püsti.

Millised võiksid olla lahendused nendele probleemidele?

Usun, et tervisesporti võiks alati rohkem teha. Esimesel aastal, kui hakkasin triatloni hea eeskuju persooniks, ütlesin meedias, et praegu ei tee ma reklaami mitte triatlonile, vaid kutsun üles omaealisi mehi panema õllepurk kõrvale, tõusma diivanilt püsti ja minema kasvõi metsa alla kõndima. Samas, eestlaste pärast ma väga mures ei ole. Esiteks on meil tohutult erinevaid tervisespordivõistlusi, kus koroonakriisi ajal sai võistelda ka üksinda. Kui kriis algas, oli Viru tänav tühi, kuid metsateed olid nagu Viru tänav – rahvast oli väga palju. Hiljaaegu käisin Usbekistanis ja sealne tänavapilt meenutas Nõukogude Eestit, mil me ei näinud inimesi tänavatel nagu praegu Eestis. Meie kergliiklusteed ja  maanteeservad on rattureid või tervisejooksjaid täis. Eestis liigub olukord paremuse poole.

Kutsun üles omaealisi mehi panema õllepurk kõrvale, tõusma diivanilt püsti ja minema kasvõi metsa alla kõndima.

Kui palju te praeguse elutempo juures spordiga jõuate tegeleda?

Ma ei treeni küll enam väga tihti, kuid iga kord, kui ma lähen metsa alla või jalgrattaga maanteele sõitma, näen, et sportimishuvilisi tuleb aina juurde. Seda ilmestab seik mullusügiseselt lastejooksult, kus ka lapsi koos vanematega oli nii rohkelt, et stardijooneni jõudmiseks seisti väga kaua pikas laias järjekorras.

Lõpetuseks. Kunagine Bismarcki ütlus oli, et vorsti ja poliitika tegemise protsessi pole kunagi mõnus jälgida. Te olete seda protsessi nüüd aasta jooksul väga lähedalt näinud. Mis tunne on?

Isiklikul pinnal ei oska ma öelda, kas ma olen eduelamust tundnud, sest siin on tugevalt tegemist meeskonnatööga. Oluline on oskus jääda pinnale ja mitte kuhugi ära uppuda. Poliitikas ei ole alati võimalust valida hea ja halva vahel, vaid tihti tuleb valida halva ja veel halvema vahel. Oluline on, et otsused oleksid tulevikku vaatavad, valijatele arusaadavad ja läbipaistvad.

Poliitikas ei ole alati võimalust valida hea ja halva vahel, vaid tihti tuleb valida halva ja veel halvema vahel. Oluline on, et otsused oleksid tulevikku vaatavad, valijatele arusaadavad ja läbipaistvad.

Mul on vahel tunne, et Isamaa jääb oma otsustes teiste erakondade varju, sest meil ei ole loosungimehi, nagu on teistes erakondades. Meie erakond ei tee sotsiaalmeedias kampaaniat sellest kui palju me kellelegi raha eraldasime. Me teeme tööd – munad saavad munetud aga kaagutamist ei ole. Loomulikult peaksime rohkem tooma välja, et mingite otsuste taga on olnud just Isamaa ja mitte keegi teine, kuid olen loomuses sarnane Isamaale – kui teen heategevust, siis ei taha ma sellest rääkida. Olulisi asju saab teha ka tagaplaanil, nagu teatris – kes nägi, see nägi ja kes sai aru, sai aru.

Me teeme tööd – munad saavad munetud aga kaagutamist ei ole.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.