13. aprillil kogunenud Isamaa volikogu otsustas pikendada erakonna juhtorganite mandaati kuni üheks aastaks ja korraldada erakonna suurkogu koos uute valimistega esimesel sobival võimalusel.
Loodetavasti saabub esimene sobiv võimalus suve esimeses pooles. Kui siis ikkagi tervisekriis suurkogu korraldada ei luba, tuleb see teha kohe peale kohalike omavalitsuste valimisi.
See otsus sündis küllaltki suures üksmeeles. Ümmarguselt kolmveerand volikogu koosseisust toetas seda otsust, kusjuures tegemist oli ühe osavõturohkema volikoguga viimaste aastate jooksul. Vahetult enne valimisi tuleb erakonnal keskenduda valimistele ja anda panus, et järgmised neli aastat läheks elu meie valdades, linnades ülesmäge.
On heameel tõdeda, et erakonna tulevik ja hea käekäik läheb nii suurele hulgale inimestele korda. Eilne volikogu näitas selgelt, et erakonnas võimu võtta püüdvate Parempoolsete näol ei ole tegemist mitte vaikiva enamuse, vaid ennast kehtestada püüdva vähemusega.
See, et erakonnas on erinevaid vaateid, ei ole midagi erakorralist. Isamaa erakonna liikmed on erinevate parem-konservatiivsete vaadete toetajad ja seepärast ei kiirusta ma ühe mõttevoolu esindajaid ei üle- ega alatähtsustama. Meie väärika ajalooga erakonda ei saa edasi viia, jagades erakonna liikmeid kergekäeliselt õigeteks ja valedeks.
Mulle ei meeldi erakonna siseelu meedia vahendusel lahata. Vaidlused ning debatid erakonna arengusuundade, prioriteetide, aga ka personaalia üle tuleks pidada eelkõige ühise laua ümber. Paraku tänane seis on jõudnud selleni, kus Parempoolsete aktiivsus meediamaastikul ei luba lõputult kõrvaltvaatajaks jääda.
Isamaa erakond ei jaga oma liikmeid õigeteks ega valedeks, vaid kaasab kõiki, kel on huvi meie ühiste väärtuste nimel pingutada. Kuulugu nad siis erinevatesse ühendustesse, olgu noored või vanad, mehed või naised.
