Eelmisel kuul kirjutas Eva-Liisa Luhamets Eesti Uudistele oma matkaseiklustest Mont Blanci matkarajal. Toimetus palus naisel jagada ka oma kogemusi sellest, milliseid eeltöö eelneb sellisele elu suurimale seiklusele.
Eelmise aasta suvel tuli mul hinge soov minna matkama. Olla omaette, vaikuses ja panna end ka füüsiliselt ja vaimselt proovile. Matkates jätad maha ju oma igapäevamured ja -toimetused. Oled küll teel – aga eesmärk pole kuhugi pärale jõuda, eesmärk ongi olla teel, elada hetkes ja tunda rõõmu sellest, mis su ümber on. Matkates on võimalik avastada ümbrust ja õppida tundma ka iseennast. Ühel hetkel oli see soov muutunud nii suureks, et hakkasin plaane tegema.
Kuhu, kui kauaks ja millal minna?
Mulle meeldivad tohutult mäed – ja nii surfasin internetis ja otsisin erinevaid matkaradu, mis oleksid mägedes. Kuid samas kohta, kus saab matkata ka ilma erivarustuse ja -oskusteta. Oluline kriteerium oli ka see, et pean suutma seda rada oma esimese matkana läbida. Ja lisaks kõigele, teekond pidi asuma Euroopas.
Nii siis kirjutasingi google otsingusse “The best hikes in Europe”. Ja vaatasin selliseid radu, mille läbiksin umbes nädalaga. Radu on ju palju ja väga erineva pikkusega – mõnest tunnist lausa mitme kuuni. Sageli oli nendel matkaradasid tutvustavatel lehekülgedel kirjas ka see, kas tegemist on kergema või raskema rajaga. Kuna minu eesmärgiks oli ka enese proovilepanek, otsisin pigem raskemaid. Tõsi, mõistlik oleks olnud valida esimeseks kogemuseks lühem ja kergem rada.
Mitmed lehed tõid soovituste hulgas välja raja “Tour du Mont Blanc”, mille läbimiseks peaks kuluma 9-11 päeva. Eks silma jäi ka mõni muu matkarada, aga tundus, et sel rajal on tõepoolest ka mägiseid vaateid, mida nautida. Kuna läksin elus esimest korda mitmepäevasele matkale, ja seda täiesti üksinda, siis tundus mõistlik valida selline rada, mis on küllaltki populaarne, kus liigub palju teisi matkaselle ning mis on hästi märgistatud ja piisavalt tsiviliseeritud (teel on majutusasutusi, veevõtukohte, restorane, tualette jne). Ning Mont Blanci matkarada seda ka on. Seega kuigi matkasin üksi, polnud ma (enamasti) kunagi päriselt üksi.
Kui rada valitud, tuli otsustada aeg. See sõltub muidugi konkreetsest matkarajast. Lugedes Mont Blanci matkaraja kohta, sain teada, et kõige parem on seda läbida juuni keskpaigast septembri keskpaigani. Enne juunit võib see kohati ka ohtlik olla, kuna on lumelaviinide võimalus. Aga juuni keskpaigaks peaks rada olema suuremas osas lumevaba ning siis on ka majutusasutused avatud. Mina valisin kõige populaarsema kuu – juuli. Sel ajal oli palju teisi matkajaid rajal, mis omakorda tegi majutusasutuste leidmise veidi keerulisemaks.
Kellega minna?
Mina teadsin, et tahan veeta nädala üksinda ja end nii vaimselt kui füüsiliselt pisut proovile panna. Üksinda minnes saab käia oma tempos – mõnel päeval kiiremini, mõnel teisel päeval aga rahulikumalt. Samas üksinda olles tuleb kõigega ise hakkama saada – ise lugeda kaarti ja ise pead kandma kogu varustust (ühiselt käies saab teatud asju jagada ja nõnda koormat kergendada). Kui minna sõpradega, siis nendega, kes on füüsiliselt sarnases vormis – või noh, endast pigem tugevamate ja kannatlikumatega. Ja kui rahakott võimaldab, saab minna ka giidiga. Ka Mont Blanci matkarajal kohtasin mitmeid gruppe. See teeb elu lihtsamaks – järgned giidile, kott transporditakse järgmisesse majutuskohta. Samas tuleb oodata grupi viimast ja nõrgimat. Ja alati on keegi, kes on see viimane.
Tehniline pool. Kuidas kohale saad? Kus magad?
Muidugi tuleb ka mõelda, kuidas jõuda raja algusesse. Mont Blanci matkarada algab Prantsusmaalt Les Houchest, aga sellele lähim lennujaam asub hoopis Šveitsis. Nii lendasingi Genfi ning sealt sai juba rongiga õigesse kohta.
Oluline on ka otsustada, kus veedad oma tööd. Odavaim variant on muidugi telkimine, see annab paindlikkuse ja vabaduse. Samas telki peab kaasas tassima. Mina otsustasin siiski voodites magada. Ööbimisvõimalusi oli Mont Blanci rajal mitmeid, on erineva paksusega rahakottidele ja soovidele. Odavaim oli voodikoht suuremas toas, kus kohtade arv ühe toa kohta 4-18. Muidugi ei puudunud võimaluised ka privaatses hotellitoas ööbida. Kuid minu hinnangul voodikohast toas täitsa piisab. Ega Sul nagunii muuks õhtuti aega jää, kui pesed, sööd ja siis keeradki juba teki alla.
Mida peaksid kaasa võtma?
On äärmisel oluline teha raja kohta võimalikult põhjalik eeltöö. Mont Blanci matkaraja kohta on olemas isegi eraldi reisijuht paberkandjal, mille ma endale ka hankisin. Lisaks ostsin ka matkaraja kaardi. Reisijuhises oli detailne raja kirjeldus ja praktilisi näpunäited, mida oma seiklusele kaasa võtta. Tagantjärele saan öelda, et lõikudel, kus matkarajal puudusid suunaviidad või olid raskesti leotavad, aitas reisijuht ja paberil kaart väga. Kuna Mont Blanci matkarada on ilmselgelt väga populaarne, leidsin ka veebist lehekülje, kus kõik öömajad korraga ära broneerida. Seda soovitan teha varakult. Ööbimiskohti planeerides oled sunnitud paika panema ka oma päeva pikkuse. Soovitan jääda siin mõistlikuks ja mitte väga pikki päevi planeerida, tasub planeerida sisse ka aeg puhkamiseks ja ootamatusteks. Tasub ka meeles hoida, et mägedes pole väga mõistlik tihedas udus ja äikesetormis matkata.
Pakkimisest – kaasa tuleb võtta võimalikult vähe! Kaks kõige olulisemat asja matka juures on seljakott ja jalanõud. Kott ei tohi olla liiga raske. Matkal on iga kilo oluline ja annab nii tõusudel kui laskumistel tunda. Lisaks peab kott ka mugavalt seljas istuma.
Teine oluline asi on matkasaapad, kindlasti peavad need olema eelnevalt sissekantud, mugavad ja toetama piisavalt pahkluud. Väike soovitus, hea oleks ka, kui saapad on number suuremad, sest päeva lõpuks on jalg pisut suurem kui hommikul. Mina ostsin endale paar kuud enne matka uued saapad ja mõtlesin naiivselt, et jõuan nad sisse kanda. Kevadel läbisin isegi Käsmu 15 kilomeetri pikkuse matkaraja (mis oli ka väga ilus, soovitan!), kuid ilmselt polnud see piisav. Iga päev 8-9 tundi matkamist mägedes on ikka hoopis midagi muud kui mõnetunnised kõndimised tasasemal pinnal.
Üks ääretult kasulik asi mägedes on kokkupandavad kõndimiskepid, need on eriti kasulikud laskumistel. Riietus peab olema nutikas ja kihiline. Ühel päeval võib mäe jalamil olla kuum suvepäev ja mägedes lumine talv. Nii on hea vajadusel kihte lisada või ära võtta. Mina nautisin väga ka seda, et ma oma pikkadel pükstel sain vajadusel alumise otsa lihtsalt ära võtta ja teha neist põlvpüksid.
Kindlasti peab olema kaasas päikesekreem, müts ja päikeseprillid. Mida kõrgemal oled, seda lähemal oled päikesele, isegi kui on jahe. Samas tuleb mõelda ka vihmakaitsele.
Soovitan varuda ka päevaks midagi süüa. Samas on kindlasti kohvikuid igas kõik majutuskohas müüdi ka päevaks pinknikupakke. Ning hommikusöögid ja õhtusöögid olid korralikud. Ära ei tohi unustada ka elementaarset – veepudel! Mont Blanci rajal arvesta vähemasti kaks liitrit päeva kohta, sest aeg-ajalt on üsna pikke lõike, kus pole oma veevaru võimalik täiendada. Mul oli pudel, aga ilmselt oleks olnud palju mugavam, kui oleks olnud veekott, kust igal hetkel, kotti seljast võtmata, on võimalik vett juua.
Ja kindlasti pean rõhutama reisikindlustuse vajadust! Tee kindlasti selline, mis katab ikka vajadusel ka kulud. Näiteks, kuna mina teadsin, et minu matk kestab nädala ja viib mu 2665m kõrgusele, siis lisasin kindlustusse ka ”ohtliku harrastuse lisakaitse”. Eks see tegi kindlustuse veidi kallimaks, aga muul juhul ei pruugi kindlustusfirmad Su kulusid katta. Kui mägedes oleks juhtunud õnnetus, siis teatud lõikudes oleks ainsaks võimalikuks transpordivahendiks olnud helikopter. Ja see oleks läinud väga kalliks. Minul helikopterit õnneks vaja ei läinud, kuid mu arstivisiidiga seotud väiksed kulutused hüvitasid nad küll.
Ja nagu reisile minnes ikka, informeeri oma plaanidest ka lähedasi. Samas tasub neid ka ette hoiatada, et mägedes ei ole alati levi. Ikka selleks, et nad üleliia muretsema ei kipuks.
Kuidas end füüsiliselt ja vaimselt elu suurimaks seikluseks ette valmistada?
On ääretult oluline olla konkreetseks rajaks piisavalt heas füüsilises vormis. Eks pikaks matkaks valmistumine on sama, mis maratoniks valmistumine – seda ei saa teha ühe päevaga. Hea on igapäevaselt võimalikult palju käia ja trenni teha ning aeg-ajalt matkata ka kodumaal. Matkal on niikuinii raske – päevad on pikad ning tõuse ja laskumisi omajagu, mõned neist üsna järsud. Seega mida rohkem on võhma ja jõudu, seda meeldivamalt kulgeb Su matk. Väga suur roll on ka matkaja enda kehakaalul. Iga liigne kilo, olgu see siis seljakotis või matkaja kehas, teeb raja läbimise rakemaks.
Füüsiline ettevalmistus on lihtne ja loogiline, kuid vaimselt on end raskem ette valmistada, eriti kui minna esimest korda. Tagantjärele võin öelda, et tegin targalt, et ma ostsin lennupiletid ja broneerisin kõik majutuskohad paar kuud enne matka ära, sest mida lähemale matkaaeg jõudis, seda suuremaks muutus nii ootusärevus kui ka hirm, kas ma ikka saan sellega hakkama? Oli hetki, kus ma isegi kahtlesin, kas julgen minna. Kui teha midagi esimest korda, on paratamatu, et Sa tegelikult ei tea, mis sind ees ootab, ükskõik kui palju Sa eeltööd teed. Ainus võimalus on elada päev korraga ja olla avatud uuteks kogemusteks – saab mis saab ja tulgu mis tuleb.
Kuigi minu esimene kogemus oli üsna raske – kott kaalus pisut liiga palju ja matkasaapad polnud sobivad, unistan ometi juba järgmisest matkast. Need vägevad vaated ja põnevad kogemused on kogu seda vaeva väärt! Mõttes mõlguvad nädalane Šotimaal asuv „West Highland Way“, mis on pigem kergem rada või 5-päevane Portugali „Rota Vicentina, mis on samuti kergemat sorti. Aga kunagi tahaksin kindlasti läbida ka kahenädalase „GR20“ Corsical, mis on tõenäoliselt üks Euroopa raskemaid matkaradasid. Nagu näete, on matkamisega see oht, et kui kord alustad, siis ei saa enam pidama.
Toredaid seiklusi!
