Tarmo Kruusimäe: Eestile tähendaks neutraliteedipoliitika iseseisvuse sisulist kaotust

Tarmo Kruusimäe | Foto: Erik Peinar, Riigikogu

Toomas Kiho esitab Eesti ühiskonnale põneva väljakutse, avaldades oma mõtteid 4. mai Postimehes pealkirjaga “Kus on Eesti iseseisvuse võtmed?” (Loe artiklit siit)

Lugupeetud kultuuritegelane oleks aususe mõttes võinud kohe pealkirjaks panna: Eesti iseseisvuse võtmed asuvad Moskvas ja Pekingis!

Kiho seab kahtluse alla kas Eesti riigi välis- ja julgeolekupoliitika ning liitlassuhted on ikka Eesti riigi ja rahva huvides ja kuhu senine 30 aasta pikkune poliitika meid pikemas perspektiivis viib?

Kultuuritegelane on pahane, et lääneriigid ning Eesti vaenavad Põhja-Koread, Liibüat, Venetsueelat, Valgevenet, Venemaad, Hiinat jt., selle asemel et nendega sõbrad olla. Ta lisab kurvalt, et Eestile on jäänud sõpradeks vaid demokraatlikud Euroopa Liidu ja NATO riigid.

Tema väitel on senine poliitika viinud meilt ära sõpru ja toonud juurde vaid vaenlasi. Eriti traagiline on tema jaoks Eesti suhted Venemaa ja Hiinaga. Kiho jätkab: „kommunistliku Hiina vaenamine ei lisa aga paraku kübetki positiivset suhtumist näiteks okupeeritud Tiibeti taotlustesse – pole näha, et lääneriigid oleksid valmis Tiibeti rahva püüdlusi toetama“. Lisaks teatab Kiho, et Eesti ei toeta ka piisavalt katalaanide iseseisvuspüüdlusi Hispaania vastu. Selline teemapüstitus on väga kaval demagoogiline hanitamine!

Kas tõesti peaks Kiho arusaama järgi Eesti ametlikult tunnustama Katalaani ja Tiibeti riiki ning saatma sõjalist abi ning seeläbi võitma Hiina ja Hispaania igavese sõpruse ja armastuse?

Loomulikult Kiho nii ei mõtle, tema idee on selles et Eesti hoiaks oma suu kinni ja sisuliselt müüks rahvusvahelisel õigusel rajanev väärtuspõhine poliitika peenraha vastu maha. Olukorra peaks tema arvates lahendama neutraliteedipoliitika, mille Eesti peaks omaks võtma.

Neutraliteedipoliitika ja sõbralikud suhted näiteks Venemaaga tähendab vist nende inimeste arvates nagu Toomas Kiho, et Eesti peab lahkuma Euroopa Liidust, NATO-st ja astuma SRÜ-sse. Need on eeldused, et Venemaa ja Eesti vahel oleksid usaldusväärsed, heanaaberlikud ja majanduslikult õitsvad suhted. Sisuliselt eeldatakse, et oleksime Valgevene sarnane kvaasiriik.

Neutraliteedipoliitika on hukatuslik

Heidame hetkeks pilgu ajalukku ja meenutame Konstantin Pätsi, kelle ettepanekul 1938.a. kiitis Riigikogu heaks erapooletuse korraldamise seaduse ning detsembris 1938 kuulutati neutraliteet välja. Teise maailmasõja eelõhtul loodeti eeskätt Rahvasteliidule ning neutraliteedipoliitikale, et võimalik konflikt Euroopas Eestit kaasa ei haaraks. Eestit see poliitika kahjuks ei päästnud.

Tuletame meelde, et need meie saatusekaaslased, kes ennast NSVL lagunemise järel otsustavalt ei reforminud ega valinud pooli, vaid jäid ebamäärasesse halli tsooni Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel on tänaseks kallist hinda maksnud.  Pole ju saladus, et Venemaa on läbi oma ajaloo vahendeid valimata soovinud oma naabreid okupeerida või hoida oma mõjusfääris.

Ukraina on hoiatav näide sellisest „neutraalsusest“, kes on langenud Venemaa agressiooni ohvriks. Kuigi Ukraina oli kuulutanud ennast juba 1990-datel aastatel neutraalseks riigiks ning lisaks sõlmitud ka Budapesti memorandum Venemaa, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide vahel 1994.a., kus osapooled lubasid austada Ukraina suveräänsust ning riigipiire. Tänaseks on Venemaa räigelt rikkunud kõiki endale võetud rahvusvahelisi kohustusi, mille tulemuseks on okupeeritud nii Krimmi poolsaar, kui ka osa Donbassist ja Luganskist. Ukraina, Moldova ja Gruusia õigeaegne ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga oleks taganud neile normaalse arengu.

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et Eestile tähendaks neutraliteedipoliitika oma iseseisvuse sisulist kaotust. Ainult NATO ja Euroopa Liidu liikmelisus ning usaldusväärsed liitlassuhted on need tagatised, et 1940. aasta sündmused Eestis enam ei korduks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.