Noored kogu maailmas on juba üle aasta korraldanud meeleavaldusi ja nõudnud, et nende valitsused astuks kliima soojenemise vastu võitlemiseks radikaalsemaid samme. Madridis toimunud kliimakõnelused kukkusid läbi ning riigijuhid lükkasid otsuste langetamise järgmisesse aastasse. Kas protesteerimisest pole tõesti kasu olnud ning mis takistab meeleavaldajaid ja poliitikuid ühisosa leidmast?
Ei ole mõtet vaielda selle üle, kas kliima soojeneb inimtegevuse mõjul või mitte. Isegi kui see asjaolu kõrvale jätta, on kapitalistlikul elustiilil tagasipöördumatud tagajärjed ka teistel tasanditel. Indoneesia plaanib oma pealinna ümber kolida, kuna see on prügisse mattumas. See on dramaatiline näide, aga me kõik oleme näinud fotosid kilekoti tõttu lämbunud loomadest või plastiksaartest, mis ookeanis triivivad.
Maailmalõpu kuulutamisel on omad ohud. Ja neid viimsepäeva kuulutajaid jagub – “tulekahjud Austraalias on ajanud koaalad väljasuremise äärele”, “tsivilisatsiooni hukk on juba alanud”. Need väited ei põhine faktidel. Tegu on dramaatiliste üldistustega, mille eesmärk on pälvida tähelepanu. Sellega kaasnev paanika halvab aga mõtlemisvõime ning takistab meid ka lahendusi otsimast. Ma mõistan keskkonnakaitsjaid – Greenpeace on kandnud sama sõnumit juba pea 50 aastat. Kui aktivistidel on tunne, et keegi ei kuula, muutuvadki sõnumid üha dramaatilisemaks ning uudiste rohkus tänases maailmas sunnib aktiviste üha teravamate sõnumitega välja tulema. Äärmuslikud nõudmised viivad aga vastandumisteni. Sa kas protesteerid võimu vastu või esindad võimu, kelle vastu protesteeritakse. Nende kahe poole vahel ei teki konstruktiivset dialoogi. Hetkel domineerib vaid väide, et kui võimukandjad ei keela täielikult keskkonnale kahjulikke tegevusi, ei hooli nad järgmise põlvkonna tulevikust.
Kes nüüd koaalade pärast muretsema hakkas – Ida-Austraalias möllasid tulekahjud ligi miljonil hektaril, piirkond, kus koaalad elada saavad, hõlmab ligi 100 miljonit hektarit. Tuli tõesti ohustas mõningaid koaalade kogukondi, kuid me ei saa rääkida liigi täielikust hävingust. Keskkonnapoliitika vajab ratsionaalsust ning faktipõhiseid otsuseid. Tavapärasemast intensiivsematel tulekahjudel Austraalias on palju põhjuseid, alates traditsiooniliste eluviiside kadumisest kuni muutunud ilmastikuoludeni. Ei ole mõtet valede abil külvata hirmu ja trotsi inimestes koaalade heaolu pärast. See ei aita kaasa probleemi lahendamisele, pigem halvab see paljude inimeste ratsionaalse mõtlemisvõime.
Inimloomusele on omane mitte püüelda võimatute eesmärkide suunas. Enamik inimesi on emotsionaalselt tugevamalt seotud ikka oma kodukandiga, globaalne heaolu jääb kaugeks. Selle vastu ei vaidle keegi, et rahvusvaheline koostöö on keskkonnakaitses oluline, kuid muutusi on kergem ellu viia kohalikul tasandil. Võibolla tasuks esimene protest suunata mõne endale lähemal oleva keskkonnaprobleemi lahendamiseks, olles enne ka probleemi süvenenud? Me kõik teame lugu karjusest, kes hüüdis hunti. Pidev maailmalõpu kuulutamine annab sama tulemuse, isegi kui tahetakse parimat.
Lugu ilmus EPLi arvamusportaalis 25.12.2019
