Ameerika ühendriikides on käimas võidujooks 2020 presidendivalimiste poole. Vabariiklaste poolt on kindlaks nominendiks praegune President Donald Trump, kuid Demokraatide ridades polnud veel päris viimase ajani ühtset kandidaati. Jälgides viimaseid uudiseid on siiski Trumpi vastaseks valimistel saamas 77 aastane elupõline Demokraat Joe Biden.
Biden on ennast esitlenud algusest peale kui poliitilise spektri keskel olevat kandidaati (ingl keeles moderate). Kuid kas tema puhul on see väide tõesti vettpidav? Kuidas oleme jõudnud olukorda, kus iga viimane kui kandidaat demokraatide ridades pooldas täielikku piirikontrolli lõpetamist Mehhikoga? Kas Trumpi polariseeriv mõju on tõesti süüdi selles, et tema otsuseid ei tohi enam keegi heaks kiita, isegi kui tegemist on samasoolisteõigusi või juute toetava seadusandlusega? Kas poliitika polariseerumine algas Trumpiga, või on põhjus millegis muus?
Ameerika parempoolne poliitkommentaator Ben Shapiro märkis oma sõnavõtus, seoses Trumpi tagandamise ettepanekuga, et tegelikult pole demokraadid kordagi vabariiklasest presidenti legitiimseks tunnistanud. Washington posti 2017 aasta artikkel toob välja tõsiasja, et viimast nelja presidenti kõiki on painanud süüdistused valimistulemuste võltsimise/mõjutamise kohta. On olnud vaid aja küsimus millal tehakse ühelt või teiselt poolt ettepanek President antud kaalutlustel tagandada.
Võttes arvesse seda ja näiteks kui vaenulikult koheldi Obama vastu kandideerinud Mit Romney’t meedias ja teiste poliitikute poolt, pole enam sugugi kindel, et USA poliitika polariseerus tänu Trumpile. Kuigi Trumpi puhul on tegemist väga vulgaarse väljendusviisiga inimesega siis on sadu ja sadu näiteid sellest, kuidas juba enne teda polnud poliitika enam kaugelt mitte sõbralik keskkond.
Kuid miks siis selline inimene nagu Trump on presidenditoolile valitud ja miks nii paljud inimesed teda jumaldavad? Selle küsimuse vastuse saame me üsna kerge vaevaga kätte kui vaatame natukene detailsemalt 2019-2020 aasta demokraatide presidendikandidaadi valimisi.
Juba algusest pealt oli selgelt eristunud kaks leeri – Bernie Sandersi poolne väga vasakpoole leer ja Joe Bideni rohkem tsentristlik leer. Suuremat tähelepanu vajab nendest kahest esimene. Bernie Sandersi populaarsuse kasv näitab tugevalt kuidas terve demokraatlik partei on vajunud aina rohkem vasakule, olles nüüd ühe äärega sammu kaugusel kommunistlike ideede tagasi poliitikasse imbumisele. Kogu oma kampaania vältel on Bernie Sanders toonitanud, et ta tahab terve partei loomust juurtest saati muuta. Ta on revoultsionäär ja ei karda seda tunnistada. See valgustab ühte kõige problemaatilisema aspekti USA hetkepoliitikas üldse – Demokraatide võimetust oma partei vasakut, radikaliseerunud äärt, ohjata.
Lisaks Sandersi võidukäigule on tuntust kogunud grupp mida inglise keeles kutsutakse „The Squad“ mille liikmeteks on rassilistest vähemustest naisterahvad. Neist nimekaim Ilhan Omar on tuntud oma antisemiitklike väljaütlemiste ja Ameerika imperialismi kritiseerimise eest. Kui iga vähegi konservatiivsema inimese jaoks võiks Israeli kritiseerimine lõppeda avaliku skandaaliga, siis Ilhan Omari puhul on see isegi meedia ja partei poolt julgustatud. Selliste näidete tekkimine on murettekitav märk poliitika radikaliseerumisest, mida mitte ei takistata, vaid julgustatakse.
Bernie Sandersi ettepanekutest üks kõige populaarsem on tervishoid kõigile (Medicare for all). See ettepanek näeb ette praeguse süsteemi otsest hävitamist ja selle asendamist uue riikliku programmiga. See plaan läheks maksma kümne aasta jooksul vähemalt 40 triljonit dollarit (tõenäoliselt rohkem) ja praktiliselt pankrotistaks terve riigimasina. Taoliseid lühinägelikke populistlikke ettepanekuid on Sandersi kampaania pool tulnud teisigi. Näiteks on välja toodud plaan riiklikuks majutuseks (federal housing), mis tähendaks kas odavate ja halva kvaliteediga korterite kiiret püstitamist, või siis kinnisvaraarendajatele peale sunnitud hindasid, mis antud sektori praktiliselt hävitaks.
Samm-sammult on USA(ja kogu Lääne) poliitika vajunud aina rohkem vasakule poole spektrist ja oleme jõudnud selle vältimatu lõppmänguni. Kas Joe Bideni tsentrstlikum suund suudab ära hoida demokraatliku partei täieliku vasakäärmuseks muutumise? Seda näeme alles järgmistel valimistel ja sellele järgneval ajal. Seniks aga võib iga demokraatide toetaja mõelda Stephen Fry öeldut „vasakäärmusluse jõuline ja ohtlik tõus pole põhjustatud mitte paremäärmuslastest, vaid vasakpoolsete moderaatide võimetusest otsustada millal ollakse mindud küllalt kaugele.“
