Teisipäeval Riigikogus toimunud Isamaa algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Eesti majanduse olukord“ arutelul tegi erakonna esimees Urmas Reinsalu ettepaneku sõlmida erakondade ülene lepe kuus kvartalit langenud majanduse taas kasvule suunamiseks. Järgneb Reinsalu kõne täismahus:
Rahvusliku julgeoleku kõrval on ülesanne number üks Eesti majandus.
Tähtis on omada adekvaatset pilti praegusest olukorrast. Majanduse vallas ei ole asjad Eestis hästi: majandusvõimekus kiduneb, tööstus maadleb raskustega, nagu kõrged energiahinnad ja üha kasvav bürokraatia, ettevõtete tellimused vähenevad. Startup riskiinvesteeringud on oluliselt kukkumas, uued digitaliseerimise initsiatiivid on muidu kiirele Eestile muutunud pikatoimelisteks, infrastruktuuri investeeringud on puudulikud ja ehitussektor on kokku tõmbumas. Inflatsioon on hinnad viinud hinnad kõrgustesse, millega inimestel on üha raskem toime tulla ning inimeste ostujõud on langenud..
Eesti Konjunktuuriinstituudi värske hinnangu põhijärelduste järgi:
- majanduse seis on halvenev, oleme langenud majanduslikku stagnatsiooni;
- toiduainete hinnad on tõusnud 12 % võrreldes aastatagusega;
- perede majanduslik olukord on halvenev;
- murettekitav on tööturul kujunev olukord;
- kindlustunne on ärisektorites enim langenud tööstuses ja ehituses.
Eksperdid ei ole lähituleviku suhtes optimistlikud. Instituudi direktor Peeter Raudsepp sedastab intervjuus, et majanduskliima on halb ning eratarbimise ja investeeringute olukord muutub veel halvemaks
Varasemas intervjuus tõdeb konjunktuuriinstituudi juht murelikult, et majandusteemadel pole valitsus teinud ühtegi mõistlikku või olulise mõjuga majandusotsust. „Lihtsalt loodame, et läheb paremaks selle läbi, et välisturgudel läheb paremaks. Meil pole majandusalast arutelu valitsuse tasemel.“
Ain Hanschmidt tõdeb eile antud intervjuus, et valitsusel puudub majanduspoliitika. See on tegelikult ebatäpne. Valitsusel on majanduspoliitika, ütleme selle sisu välja: see on majanduskasvu vaenulik poliitika. Me näeme süsteemset ebakindluse tootmist läbi uute maksude, regulatsioonide, investeeringute vähendamise ning konkurentsivõimet tagava energiapoliitika puudumise.
Septembris pöördusin valitsuse poole ning rõhutasin, et valitsus ei saa ignoreerida negatiivseid trende majanduses. Loen need punktid siin saalis ette:
- Nii riigieelarve strateegia kui riigieelarve ongi juhtimisplatvorm, et pöörata majanduslangus otsustavalt kasvule. Koos riigieelarvega peab valitsus esitama poliitikapaketi majanduskasvu toetamiseks
- Selleks vajame laiapindset avalikku ja ausat arutelu koos ettevõtjate ja ettevõtlusorganisatsioonidega – milline on adekvaatne hinnang uute rahvusvaheliste trendide olukorras Eesti majanduse seisule ning kas on võimalik saavutada laiapõhjaline ühiskondlik kokkulepe majanduskasvuks ning konkurentsivõime taastamiseks. Selleks aga valitsus peab vabanema koalitsioonleppe krampidest.
- Ühiskond on ammu mõistnud et valitsemisprogramm ei sisalda visiooni, et majanduslangus pöörata kasvuks. Senine ettevõtlust eirav valitsemisviis tuleb saata kohe prügikasti ja seda ausalt tunnistada.
- Kõik kevadel langetatud maksutõusud tuleb uuesti kriitiliselt üle vaadata ning uued kavandatud maksutõusude ideed külmutada. Majanduslanguse ajal makse ei tõsteta.
- Valitsuse programmis olevad algatused (nulleelarve, personaalne riik jms) millel oleks eeldusi majanduskasvu ergutada, tuleb kiiremas korras otsusteks vormistada. Otsustustempot tuleb mõõta kuudega, mitte aastatega.
- Bürokraatia vähendamise ja riigiaparaadi vähendamise kavad peavad olema reaalsed ja sisulist tulemust andvad.
- Energeetikas tuleb astuda reaalsed sammud elektritureformiks ning teha juhitavate võimsuste investeeringud, et tagada konkurentsivõimeline ning pikaajaliselt prognoositav elektrihind.
- Uute investeeringute programm koos Euroopa Liidu eelarvevahendite kiirema rakendamisega. Pean mõistlikuks ka EL vahendite ümberdisainimist majanduse konkurentsivõime huvides.
- Minimaalne otsustuskvaliteet peab olema, et valitsus loobub majandust kahjustavate initsiatiivide läbisurumisest ettevõtlusorganisatsioone kaasamata.
- Reaalsed prioriteedid majandust toetavates eelarvekuludes olgu teadus, arendus ja innovatsioon.
Rõhutasin, et nendes küsimustes seisab Isamaa valitsuse kõrval nii nõu kui jõuga. Kahjuks valitsus vaatas sellest üleskutsest mööda.
Laiemalt on tõsine probleem sisulise dialoogi katkemine ettevõtlusorganisatsioonidega.
36 ettevõtlusorganisatsiooni saatsid Eestis pretsedenditu protesti valitsuse tegevuse suhtes seoses majandusvaenulike ettepanekute mõnitavas marsitempos kooskõlastamisega.
Kuna valitsus ei ole pidanud dialoogi ettevõtlusega võimalikuks, kutsus Isamaa 2. oktoobril Riigikokku omavahelisele arutelule Eesti majanduse olukorra üle ettevõtluse erialaliitude esindajad.
See oli murelik arutelu, mille kohta toon välja ettevõtluse erialaliitude esindajate üldistavad järeldused.
- Eesti ettevõtted vajavad stabiilset ja ettearvatavat ettevõtluskeskkonda ja maksupoliitikat;
- Suureks probleemiks on üldine hinnatõus, mida põhjustavad ka maksu- ja aktsiisitõusud;
- Valitsuse kaasamispoliitika ei ole sisuline ning ettevõtjate seisukohti ei kuulata;
- Eesti valitsuse otsused ei arvesta sellega, et Eesti ettevõtted peavad konkureerima EL ühisel turul ning Eesti valitsuse valed otsused hävitavad meie ettevõtete konkurentsivõimet;
- Eesti ei tohi oma ettevõtetele kehtestada karmimaid piiranguid kui meie ettevõtetega konkureerivates riikides;
- Valitsuse prioriteediks pole majanduskasv, prioriteetideks tuleb seda Eesti ettevõtete konkurentsivõime kasvatamine ja majanduskasvu saavutamine;
- Tööstuste arendamine on majanduskasvu saavutamiseks äärmiselt oluline;
- Oluline on jätkata teedeehitust ja taristu arendamist; arvestades majanduse kontratsüklilisust peaks riik majanduslanguse perioodil rohkem investeerima objektide arendamisse selliselt, et see toetaks majanduskasvu saavutamist;
- EL vahendite investeerimisel tuleks kuulata ettevõtjate seisukohti;
- Riigi kulude kokkuhoiuks tuleb bürokraatiat piirata ja ametnike arvu otsustavalt vähendada;
- Suureks probleemiks on läbimõtlematult ja kiirustades teostatav rohepööre, sealhulgas kliimaseaduse väljatöötamine, kuhu pole ettevõtjaid piisavalt kaasatud ning pole isegi loodud tööstuste töörühma.
Need olid ettevõtjate probleemid.
Üks tuntud ettevõtja ilmestas arutelul olukorda, et meil on tekkinud uus ettevõtluse ja välisinvestorite risk, millega varem ei pidanud tegelema: valitsuse tegevusest tulenev riigirisk.
Võtame kokku. Meil on mitmete väliste muutujate tõttu toimuv majanduslangus, mida võimendab valitsuse tegevus. Kuid peame tunnistama, et Eesti majanduse ees on samal ajal tegelikud pikaajalise vaatega probleemid.
Eesti vajab majanduse arenguks uut narratiivi. 30 aastat on olnud taasiseseisvunud Eesti majandusarengu põhinarratiiv õigusriik, vaba ettevõtlus, usk avatud turgudesse, efektiivne riigiaparaat, konkurentsivõimelised sisendid, geograafiline asukoht ning kiire oskus rakendada innovaatilisi tehnoloogiaid. Paljud neist teguritest enam ei toimi. Vajame ühist jõupingutust et sõnastada uus elujõuline majandusnarratiiv: mis on Eesti majandusarengu võti ning miks on Eesti hea koht investeerimiseks.
Kutsun selles loogikast tulenevalt välja töötama ja sõlmima koos ettevõtlusorganisatsioonidega erakondade ülese majanduskasvu leppe.
Ebakindlal ajal oleks täiendav kindlustunde tagatis kõigi poliitiliste jõudude koostöö baasväärtuste kokkuleppimisel, millest lähtuvalt riigi majandusarengut soodustatakse.
Saksamaa kantsler Olaf Scholtz tegi sarnase ettepaneku oma septembrikuises Bundestagi kõnes.
Milliseid printsiipe peaks majanduskasvu lepe sisaldama?
Esiteks, riigi konkurentsivõime tuleb muuta esimeseks prioriteediks. Kõik riigi otsused, siseriiklikud või ELi tasandil peavad kaitsma ja parandama konkurentsivõimet. On vajalik läbi viia kiire majandussektorite konkurentsivõime analüüs ning selle põhjal kujundada strateegiad konkurentsivõime tõstmiseks.
Teiseks, koostöö riigivõimu ja ettevõtlusorganisatsioonide vahel peab olema sisuline, kõikehõlmav ja tegelik. Ettevõtluskeskkond peab olema stabiilne ja etteennustav. Selleks tuleb järgida kõike õigusakte ja häid tavasid, mis 30 aasta jooksul on hästi töötanud. Lisaks peab ettevõtluse ja riigi koostöö minema uuele tasemele. On vaja ühist visiooni Eesti majanduse tugevustest ja võimalustest.
Kolmandaks, riigi toimimine vajab sisulist reformi ja debürokratiseerimist. Kõik viimase kümne aasta katsed vähendada bürokraatiat ning tõmmata kokku riigiaparaati on liiva jooksnud. Tegelikult on bürokraatia ja administratiivne koormus kogu aeg kasvanud. Osaliselt on selle põhjus pidevalt kasvavad nõuded ELi tasandil. Eesti pole suutnud piisavalt kaitsta väikeriigile kohaseid reegleid.
Majanduse edu tagab initsiatiiv ja vabadus. Vabadus on alati koos vastutusega. Avalik sektor peab toetama majandust, mitte seda takistama.
Neljandaks, riigi rahanduse juhtimine vajab muutmist ning eurotsooni põhimõtteid arvestades uut vaadet. Riigi rahandus peab olema korras, kuid Eesti riik peab suutma targalt tegutseda, arvestades eurotsooni liikme võimalusi ning riigi arengu vajadusi. Maksudega ei tohi mängida ning maksurahu tuleb taastada. Majanduskriisi ajal peab riik suutma tegema kontratsüklilisi investeeringuid. Kui riik on võtnud üle jõu käivaid kohustusi, siis tuleb neid otsuseid korrigeerida. Riigireform peab sisaldama reaalseid kulude kärpeid.
Viiendaks, rohepööret ei tohi teha meie konkurentsivõimet lammutades. Eesti on juba heaks kiitnud terve rida rohepöörde ELi tasandi õigusakte ning võtnud kohustusi kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Süveneb arusaam et need on ebarealistlikud, plaanimajanduslikud, ettevõtlusvabadust pärssivad ning kogu kulukoorem langeb inimestele ja ettevõtlusele. Vajame selles osas selgust, ning vajadusel teemade ausalt ELi tasandil uuesti tõstatamist. Ettevõtjad vajavad prognoositavast ning kogu ühiskond peab enne paradigmaatilise mõjuga otsuseid omama tegelikku arusaama, mis juhtub, millised on alternatiivid ja kes selle kinni maksab. See pole isoleeritult üksnes Eesti probleem.
Tsiteerin Saksamaa, Euroopa majanduse mootori keemiatööstusliidu juht Wolfgang Entruppi: „Aeg on Euroopa ja Saksa poliitikutel üles ärgata.“
Kuuendaks, Eesti energeetika vajab tegelikku pikaajalist plaani, mis tagab konkurentsivõimelise ja varustuskindla elektri. Eesti elektrijulgeolek on olnud hästi tagatud, Eesti on olnud elektrit eksportiv riik ning hind on olnud pikaajaliselt prognoositav. Üksnes investeeringud taastuvatesse ja ebastabiilsetesse elektriallikatesse ei taga varustuskindlust ega konkurentsivõimelist hinda.
Seitsmendaks, Eesti majandussektorid vajavad hoolikalt ja targalt disainitud partnerlust riigiga. Eesti majandusstruktuur on mitmekesine. Üks sektor täiendab teist, kuid sektorite väljakutsed ja ka potentsiaal on vägagi erinevad. Peame süsteemselt soodustama meie tööstuse kasvuvõimet ning andma meie majandussektoritele prognoositavuse ettevõtluspoliitika, hariduse, teaduse ja innovatsiooni vallas.
Kaheksandaks, ELi rahad peavad olema kiiremini rakendatavad, tegelikult majandusarengut toetavad ning riigi investeerimispoliitika taristusse prognoositav.
Võtame kokku. Me vajame majanduskasvu soosivat riigi poliitikat ja erakonnad, riigi poliitiline juhtkond peab olema selle nimel valmis laiapindseks koostööks.
Tunnistame ausalt, kellelgi ei ole mingit hõbekuuli, kuid peame ratsionaalselt tunnistama suuri riske sisaldavaid muutusi meie majandusele ja sellele vastavalt korrigeerima praegust poliitilist käsitlust.
