Hei, poisid, kas olete valmis
siis lükkame korraga!
Peipsi koha pealt lükkame lahti
selle väikese Maarjamaa.
See Johansonide laul tekitas minus 1988. aastal vaimustust, nii et panin selle lahtilükkamise motiivi ka sama aasta noorte muinsuskaitsemalevate särgile, mida praegu mu seljas näete. Mõtted, mis olid siis ja hiljem 1992. aastal, kui riigitüüri võttis üle Isamaa juhitud esimene põhiseaduslik valitsus, olid idealistlikud. Vaimustust oli palju.
Täna peame küsima, kas ideed, millega me riiki taastasime ja millega oleme 30 aastat spurtinud, on ikka samad? Jah, põhijoones küll, aga idealismi on vähem. Eestis valitseb idealismi defitsiit. Võibolla ka laiemalt maailmas. Idealismi on palju vaid mõnes kohas. Me teame ühte: Ukraina. Rahulikult arenevates riikides on idealismi ühiskonnaelus suhteliselt vähe.
Idealismi vastandatakse pragmatismiga, kuid idealismi roll ei ole siiski tagurlik. Idealism on tihti palju pragmaatilisem, kui praktilisus ja pragmatism. Näiteks 1991-92, kui Eesti riiki tehti. Toona oli pragmaatikute soov kuulutada välja uus riik ja hakata uuesti asju ajama. Valiti aga idealistide tee: riik taastatakse õigusliku järjepidevuse alusel.
„Täitsameeste“ arvates oli see saavutamatu, kuid me saavutasime selle ja kokkuvõttes tõi ta palju rohkem kasu, kui pragmaatilisus oleks toonud. Idealistlikult – õigusliku järjepidevuse alusel – riiki taastades saime me teha omandireformi, saime tagasi saatkonnad välisriikides ja ka osa oma sõjaeelsest rikkustest. See oli kokkuvõttes palju kasulikum.
Oma tulevikuvaade
Idealistidel on tulevikule oma vaade. Üks vaade, mille eest Isamaa seisab, on eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämine üle aegade. See on põhiseaduses kirjas, kuigi ka siin võib vaielda, et mis on see igavikuline perspektiiv ja kas rahvusriikidel on tulevikku. Kindlasti on.
Riigi ja rahva enesetundes määravad rolli kolm suurt tunnet: turvatunne, vastutustunne ja õnnetunne. Kui turvatundega me võime öelda, et oleme ise kindlad oma riigi ja rahva püsimises, siis kandub see iga inimeseni. Me oleme lahkemad ja avatumad. Ka meie külalised näevad, et me austame nende keelt, kui nemad austavad meie keelt. Austus on vastastikune. Võib tunduda, et see on liialt idealistlik, aga eesti rahvas ei saagi midagi muud ette kujutada. Me elame avatud maailmas ja peame oskama teisi keeli. Eestis aga on rahvastevahelise suhtlemise keel eesti keel.
Meil kõigil lasub vastutus, et turvatunne tekiks ja püsiks. Vastutus kasutada oma keelt kõigil võimalikel juhtudel. Vastutus õpetada seda ka teistele, mitte taanduda, alaväärsuskompleksis öelda, et “meie maast madalam” ja minna teistele keeltele üle. Muidugi oskab maailmas vene, inglise ja teisi keeli rohkem inimesi, kuid Eestis on eesti keele roll peamine.
Keel peab uuenema. Isamaa on konservatiivne erakond. Konservatiiv on alalhoidlik ja soovib võtta minevikust kaasa kõik hea. Tark konservatiiv teab, et sa saad midagi säilitada ja head kaasa võtta vaid juhul, kui sa arened – kui sul on ka majanduslikud, teaduslikud ja sotsiaalsed suhted, mis ajas arenevad. Tark konservatiiv ei lase oma riiki hallitama. Tark konservatiiv annab sellele õhku peale.
Kui õhku on piisavalt, tekib õnnetunne – rahulolutunne, mida on vaja et teostada ennast ja veenda noori, et neil on mõtet ennast teostada Eestis ja siduda oma tulevikku Eestiga. See rahulolev, julge ja väärikas vaade ei eita teistsuguseid, aga ta on uhke ka oma saavutuste, mineviku ja tuleviku üle.
Eesti keel on haruldane
Eesti keel on haruldane keel. Eesti keeles ei ole tulevikku. See on naljahambaid pannud ütlema, et eesti keelel ei ole tulevikku. Aga meie ütleme, et eesti keelel on tulevikku, sest me oleme ka praegu tulevikus. Eesti keel on suunatud tulevikku, nagu ka meie vaade ja pilk.
Keeleuuendaja Johannes Aavik ütles, et keeleuuenduse kurv on lõpmatu. Lõpmatu keeleuuendusega me läheme edasi. Me ei karda ka murdekeeli, sest ei ole isamaalisemaid inimesi kui setod, võrokesed, hiidlased, saarlased, mulgid, kihnlased ja teised. Kes armastavad oma kodukanti, armastavad ka isamaad.
Juhan Liivi sõnutsi, ja ma arvan, et nii mõtlevad tõelised isamaalased: minu erakond on eesti keel. Soovin, et Arvamusfestivalil arutletaks Eestile oluliste teemade üle, ja ikka tulevikku vaadates, nagu eesti keel ette näeb. Me olemegi praegu tulevikus, kuigi me oleme siin.
