Viktoria Ladõnskaja-Kubits eesti keele arengukavast: poliitilist tahet ei ole

Viktoria Ladõnskaja-Kubits. FOTO: Scanpix/Tairo Lutter/EESTI MEEDIA

Viktoria Ladõnskaja-Kubits kirjutab, et kõik suured strateegiadokumendid on seotud sisuliselt sellega, kas on olemas poliitiline tahe või seda poliitilist tahet ei ole. “Eesti keele arengukava näitab väga selgelt, mis juhtub kui poliitiline sõnum on segane. Mailis Reps vahetus Jaak Aabi vastu, Jaak Aab Liina Kersna vastu – arengukava seisis, kuigi formaalset valitsuse tasemel dokumenti enam muuta ei tohtinud, saali siiski ei lastud.”

Viimasel ajal on Riigikogus arutelu all ohtralt arengukavasid. Ühel neist tahaksin eraldi peatuda, sest ta väga selgelt näitab, mis juhtub kui poliitiline sõnum on segane. Jutt käib Eesti keele arengukavast (2021–2035).On teadagi, et eesti keel on põhiseaduse kaitse all ehk siis üks peamistest eesmärkidest, mille kaitset poliitikud peavad endale seadma. Arengukava sai valmis, põhjalik dokument, läbis parlamentaarse diskussiooni ja võiksime olla õnnelikud… Kuid näitan selle arengukava baasil, mis on pildil valesti.

– Eelmine arengukava, mis sätestas keelepoliitika eesmärgid ja tegevused, kehtis kuni aastani 2017. 2017 aastal uue arengukava osas poliitilist kokkulepet ei tulnud. Tulemusena pikendati eelmist. See tähendab, et nii olulises küsimuses nagu riigikeel otsustati lähtuda eesmärkidest, mis said kirja enne 2011 aastat. Pikendatud arengukava kehtis aastani 2020.

– Käes on aasta 2021, eelmine arengukava kehtis 2020 aastani. See tähendab, et siia vahele on kukkunud veel üks aasta enne uue eesmärkidest rääkiva dokumendi vastuvõtmist.

– Eelmisel kevadel, kui riigis kuulutati välja eriolukord, siis kultuurikomisjon menetles kiiremas korras arengukavasid – 4 dokumenti HTM poolt. Kõik need arengukavad vajasid fraktsioonide poolset tagasisidet. Ja eriolukorra ajal sai vormistatud muudatusettepanekud. Ka eesti keele arengukava osas. Mõistagi: erinevad erakonnad – erinevad ettepanekud.

Sügisel siiski arengukavaga enam nii kiiret ei olnud ja eesti keele strateegia dokument jäi uuesti ootele. Mailis Reps vahetus Jaak Aabi vastu, Jaak Aab Liina Kersna vastu – arengukava seisis, kuigi formaalset valitsuse tasemel dokumenti enam muuta ei tohtinud, saali siiski ei lastud. Sellest sai ka üks populaarsematest küsimustest kultuurikomisjonis: mida siis ikkagi valitsus arengukavaga teeb, kui ta ei tohi seda muuta?

Eelmisel nädalal, ehk siis aasta (!) hiljem pärast fraktsioonide poolseid muudatusettepanekute edastamist kaitses HTM minister eesti keele arengukva dokumenti Riigikogus. Dokument läks valitsusele kinnitamiseks.

Tulemusena on dokument, mis on kõige rohkem ametnike nägu. Ja kui ametnikele ei ole antud kindlat poliitilist signaali, siis dokumendid kukuvad välja ümarad. Sellised, kust üks erakond võtab välja ühe tsitaadi ja ütleb, et (näiteks) üleminekut eestikeelsele haridussüsteemile ei tule ja teine erakond (näiteks) vaidleb vastu, et dokument väidab vastupidist – tuleb.

Miks niimoodi juhtus? Ma võin selgitada. Sellepärast, et kõik need suured strateegiadokumendid on seotud sisuliselt sellega, kas on olemas poliitiline tahe või seda poliitilist tahet ei ole. Ja kui see poliitiline tahe on segane, ju siis valib ametnik/arengukava koostaja sellise formuleeringu, mis väldiks täpset sõnastust. Kes on siis peamine kannataja? See, keda Põhiseaduse järgi poliitik peab kaitsma.

PS. Sellel nädalal tabas meid veel üks kurb tõdemus. Seekord vastav minister (nüüd juba praegune kultuuriminister) ei kiirusta sidusa ühiskonna arengukavaga (lõimumise valdkond). See teema on lükatud sügisesse, mis omakorda võib tähendada riski, et mõned asjad ei saa rahastust.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.