Noor Isamaa liige MIHKEL MARKUS MIKS: kliimaaktivistid ise ka ei tea, mida teevad

Noor Isamaa liige Mihkel Markus Miks
Selgub tihti, et lisaks erakordsele silmakirjalikkusele, on „thunberglastel“ üsna puudulik arusaam sellest, kuidas maailmas riikide kaupa CO2 heitmed jaotuvad, kirjutab Noor Isamaa liige Mihkel Markus Miks.

 

Suheldes eakaaslastega ja jälgides kasvõi valimisaktiivsust 18-24-aastaste kodanike seas, on märgata murettekitavat trendi: suurem osa noori ei huvitu poliitikast ega laiemalt ühiskonnas toimuvatest protsessidest. Võib tekkida ekslik mulje, justkui see osa noortest, kellele ümberringi toimuv korda läheb, on vaadetelt üsna ühele poole kaldu.

Aktiivset 20ndates aastates inimest seostatakse enamjaolt vasakpoolse maailmavaatega ning teemadega, mis sellega kaasnevad: võrdõiguslikkus, vähemuste õigused, kliimaärevus, Black Lives Matter, Palestiina-meelsus ja üleüldine woke-kultuur.
Tegelikult on konservatiivsete hoiakutega noorte eestlaste arvamus sageli vasakradikaalide poolt alla surutud või häbimärgistatud ning seetõttu ongi avalikkuses domineerimas suuresti ühekülgne mõtteviis, mis pahatihti tundub mitte põhjalikult läbianalüüsitud.

Ülejäänud maailm jätkab saastamist

Võtame näiteks eelmise aasta teises pooles ETV saates „Ringvaade“ tehtud kliimaaktivist Kertu Birgit Antoniga, kes oma võitluskaaslastega suutis riigikohtu kaudu pidurit tõmmata Auvere uue õlitehase valmimisele. Mõjukate inimeste edetabelis 68. kohale valitud Anton rõhutas, et tema ja kogu ta seltskonna jaoks on see võitlus tulevaste põlvkondade nimel. Vestluse jooksul jäid kõlama mitmed väited, mis keskkonnaaktivistidega argumenteerides ikka ja jälle esile kerkivad ehk tavalised jutupunktid, mida oleme juba harjunud nende suust kuulma.

Kui uurida kogu temaatikat lähemalt ja tervemõistuslikult, selgub tihti, et lisaks erakordsele silmakirjalikkusele, on „thunberglastel“ üsna puudulik arusaam sellest, kuidas maailmas riikide kaupa CO2 heitmed jaotuvad. Arvatakse, et tänavatel protestida, suuri tootmisprojekte takistada ning näiteks Briti ökosõdalaste kombel ennast sõiduteede külge liimida või muuseumis maale tomatisupiga üle valada, on tõhus viis globaalset kliimapoliitikat mõjutada ning maailma päästa.
Ehk tuleks selleks, et noorte kliimavõitlusel oleks päriselt keskkonnale mingi positiivne mõju ja tulemus, liikuda oma protestiaktsioonidega näiteks Hiina saatkonna ette?

Need meeleavaldajad aga kas ei saa või ei taha aru saada tõsiasjast, et isegi, kui kogu Euroopa n-ö deindustrialiseerida, minna üle „puhtale“ energiatootmisele (mida praegune rohetehnoloogia reaalsuses ei võimalda) ning fundamentaalselt ümber korraldada kogu selline eluviis, ei muudaks see tegelikult maailma kliima seisukohast eriti midagi.

Ainuüksi Hiina koos naaberriikidega, sõltumata antud lubadustest, põletab aasta jooksul oma tööstuse tarbeks miljardeid tonne sütt (erinevate andmete kohaselt üle 8 miljardi tonni aastas). Seega võime me siin, üsna tagasihoidliku CO2 heitega maailmajaos muutuda täielikult süsinikneutraalseks ning üksteisele eeskujulikkuse eest õlale patsutada ja kiidusõnu jagada, kuid seni, kuni ülejäänud maailma riigid enda saastavat tegevust jätkavad, ei aitaks meie enesehävituslik fanatism kliimakatastroofi mitte kuidagi ära hoida.

Seejuures saaks sellise, pealtnäha ülimoraalse poliitikaga kaasnevatest maksutõusudest ja elatustaseme märkimisväärsest langusest kõige rängema hoobi järjekordselt ühiskonna vaesem osa ehk inimesed, kelle heaolu tagamise eest peaksid just need samad vasakpoolsed jõud eriliselt seisma.

Noor Isamaa liige Mihkel Markus Miks

Ka õlitehasega seonduv vaidlus on ehe näide kliimaärevate tahtmatusest suuremat pilti näha. On ju ilmselge, et kui Eestis see tehas õli tootma ei hakka, toodetakse seda sellegipoolest kusagil mujal maailmas, eriti praeguse suure nõudluse juures, ning tihtipeale ka palju saastavamate meetoditega. Sellele asjaolule on juhtinud tähelepanu ka Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogiate instituudi direktor Alar Konist, kelle sõnul saaksime me tänu uutele säästlikele tehnoloogiatele oma olulisimat ressurssi väärindada võrdlemisi väikese keskkonnamõjuga ning seepärast peaks tehas igal juhul tööle hakkama.

Seega, kui see projekt ei valmiks, siis kokkuvõttes kaotaksime sellest riigi ja ühiskonnana ainult meie ise, kaasa arvatud järgmised põlvkonnad. Läheks raisku meeletu investeering, riigieelarvesse jääks saamata tehasest teenitav oluline tulu ning antakse veel üks hävitav põnts Eesti niigi nigelale majandusele, kus igasugune kasumlik tööstus on välja suremas. Miks pole aktivistid teadvustanud võimalikke ohte, mis Hiina mõjuvõimu suurenemise ja tehnoloogiaga kaasneda võivad ja millele juhivad tähelepanu ka Eesti julgeolekuasutused?

Kaine mõistus ja arukas tempo

Viimaks tuleks vaadata kogu olukorra juures ka võimalikke geopoliitilisi tagajärgi. Nimelt on väheräägitud tõik, et enamik praegusest nn rohetehnoloogia tootmisest (s.o päikesepaneelid, tuulikute labad, elektriautode akud, väärismetallide kaevandamine jm) toimub Hiinas, mis kontrollib seetõttu ka suuremat osa selle tehnoloogia tarneahelast. See tähendab, et Euroopas läbiviidava roherevolutsiooni tulemusel muutume me pea täielikult sõltuvaks Hiinast – riigist, millega läänemaailmal on eriti hiljutiste sündmuste valguses suhted pingestumas.

Niisiis, lisaks sellele, et hiinlased on oma reostava tööstusega endisel kujul jätkanud, saavad nad meie läbimõtlemata maailma päästmise ohverdustest suurt majanduslikku ning geopoliitilist kasu, sealjuures terendab eurooplastele üha kasvav julgeolekurisk.

Ülaltooduga seonduvalt tõstatuvad mitmed keerulised küsimused, mida paljud kliimaaktivistid kindlasti kuulda ei taha, kuid millele peab tingimata vastama, enne kui me pea ees sisse hüppame. Ehk tuleks selleks, et noorte kliimavõitlusel oleks päriselt keskkonnale mingi positiivne mõju ja tulemus, liikuda oma protestiaktsioonidega näiteks Hiina saatkonna ette?

Miks pole aktivistid teadvustanud võimalikke ohte, mis Hiina mõjuvõimu suurenemise ja tehnoloogiaga kaasneda võivad ja millele juhivad tähelepanu ka Eesti julgeolekuasutused? Kust hakkab Eesti riik (ja laiemalt läänemaailm) saama tulevikus maksutulu? Kuidas hoitakse meie rahvusriigi elujõulisust ja julgeolekut? Mille arvelt arendatakse teadust ja haridust? Kuidas ületatakse demograafilist kriisi, et üldse oleks järeltulevaid põlvkondi, kelle heaolust kliimapopulistid räägivad? Kuidas, kui viimasedki suured jõukuse allikad kaovad?

Või äkki oleks kasutegur suurem, kui kisamise ja maailmalõpuga hirmutamise vahelduseks hoopis kollektiivselt mõned puud istutada ja astuda rohelise maailma suunas üheskoos, kaine mõistuse ja aruka tempoga?

 

Artikkel ilmus 26. veebruaril 2024 ajalehes Eesti Päevaleht

https://epl.delfi.ee/artikkel/120273283/voitlev-sona-noor-isamaalane-kliimaaktivistid-ise-ka-ei-tea-mida-teevad

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga