Isamaa ettepanek, muuta II kogumispensioni sammas vabatahtlikuks, on leidnud ulatuslikku vastukaja. Mitmed tuntud ajakirjanikud on sõnastanud pealkirju “käed eemale” ja “ärge minu pensioni näppige”.
Soov olla konservatiivne ja olla muutuste suhtes skeptiline tuleb loomulikult kasuks nii eesti inimestele kui poliitikaajakirjanikele. Me võime samas julgelt kinnitada, et ühegi inimese ega ajakirjaniku pensioni ei kavatse Isamaa puutuda. Igaühel on võimalus ka tulevikus investeerida oma sääste II samba fondide kaudu tänastel 2+4 tingimustel. Meie ettepanek on anda inimestele valikuvabadus. Kui inimene tahab, siis võib ta oma raha investeerida ka mujale kui sundpensionikindlustusfondidesse – näiteks oma kodusse, laste haridusse või pärandada raha kasvõi oma abikaasale jne. Meie inimesi õpetada ei taha ega soovi. Meie ettepanek on, et inimesel oleks õigus ise otsustada, kas jätkata tänaste sundpensionifondidega, teha investeeringuid läbi personaalse investeerimiskonto või kasutada raha kasvõi kõrgemate laenuintressidega laenude tagasimakseteks. See kes otsustab, vastutab üldjuhul valikute eest. Täna see valikuvabadus puudub.
Ma rõhutan veelkord, mitte keegi Isamaast ei soovi inimeste pensione puutuda. Sest inimese säästetud raha on meie arvates inimese, mitte riigi ega poliitiku oma.
II sammast käsitledes võiks ka rõhutada, et paljudele inimestele on jällegi olnud keelatud II sambaga liituda. Kahjuks isegi praegu Riigikogus menetletav seadusemuudatus ei lõpeta seda keeldu teatud vanusegruppide osas. Ilmselt oli niisuguse piirangu panemine kunagi Nestori sotsialistlik suhtumine: “Need, kes mulle pimesi järgnevad, need liituvad kohe. Kes kavatsevad omaenda peaga mõelda ja otsustada, need ei ole mulle usaldusväärsed ja nendele seame keelu”.