Tunne ja Mari-Ann Kelam: kõige tähtsam paistab tänapäeval olevat pseudovabadus. Väärtused ja vastutus jäetakse tagaplaanile

Tunne ja Mari-Ann Kelam rääkisid Eesti Uuditele ühiskonna polariseerumisest.

Pühade eel käisime külas Tunne ja Mari-Ann Kelamil, et arutada päevapoliitiliste sündmuste ja väärtusküsimuste üle. Intervjuu avaldame kahes osas, millest esimene käsitleb abielu institutsiooni hoidmist ja väärtustamist ühiskonnas. Isamaa auesimehe Tunne Kelami sõnul on abielu institutsiooni püsivus ühiskonna tervist näitav indikaator. Tema hinnangu aitavad tugevad perekonnad ja abielu tagada meie riigi püsimise.

 

Intervjuu viis läbi Ines Vapper

2021. aastal jääb Riigikogu tööd ja Eesti ühiskonda saatma vaidlus abielureferendumi mõttekuse üle. Seisukohad selles küsimuses ulatuvad seinast seina. Mis võib sellise lõhestatuse põhjuseks olla?

Tunne: Arvan, et see on nüüdisaja ühiskonnas praegu üks põhiteemasid ja me teadvusta seda veel päris selgelt. Soome autor Timo Vihavainen („Sallijaskond versus Väärtuskonservatiivid; 2017“ – toim) on selgelt öelnud, et tsivilisatsiooni aluseks on selged soorollid ja püsiv abielu.

Abielu on ühiskonna alus. See on nii tähtis institutsioon, et teda ei saa kuidagi taandada mingiks  eraõiguslikuks  moodustiseks – Tunne Kelam

Läbi aastasadade on püsinud klassikaline üldkasutatav termin, mis määratleb abielu ja perekonda ühiskonna tüvirakuna. Ühiskond eksisteerib ja toimib tuginedes just nendele rakkudele. Kui tüvirakud ei ole terved, kui nende seisund muutub ebamääraseks ja kui nad kergesti lagunevad, siis kajastub see teatava ajanihkega paratamatult terves ühiskonnas – tema stabiilsuses, usaldusväärsuses, jätkusuutlikkuses. Kui perekonnad ei sünnita lapsi, siis libalahendus on tuua sisse immigrante, kasutades silmakirjalikult ära tõsiasja, et migrantide emad pole veel jõudnud emantsipeeruda. Nii on jõukas, aga lastest vaene Euroopa toiminud juba rohkem kui pool sajandit. Tänaseks on selgumas, et ka selline võõrtööjõule tuginev lahendus ei saa olla püsiv, kuid samas on enesega kaasa toonud püsivaid probleeme, mis seavad küsimärgi all Euroopa identiteedi.

Abielu on ühiskonna alus. See on nii tähtis institutsioon, et teda ei saa kuidagi taandada mingiks  eraõiguslikuks  moodustiseks, mille üle võib vaielda individuaalse maitse või sättumuse alusel, millest võib olulisi komponente eemaldada või talle uusi rolle juurde pookida. Kui meie liberaalid ja vasakpoolsed protestivad nii ägedasti tuumikpere, s.o. mehe ja naise püsiva liidusuhte vastu või deklareerivad, et ei soovi tuumikperet käsitada ühiskonnas domineerivana, siis on see pimesi tulevikku tormamine.

Öeldes, et mina olen täiesti vaba, ma teen mis tahan ja järgin seda, mida ma hetkel tunnen – kui tahan, saan lapsi, kui ei taha, ei saa, et kooselu toimib minu jaoks lõdva ühendusena ja kui tüdin ühest partnerist, siis lähen teise juurde ning ka ma ise võin olla täna mees ja homme naine, siis selline üksikisiku vabaduste absoluutne prioritiseerimine sotsiaalsete kohustuste arvel tähendab siiani toiminud ühiskonna lagunemist. Selle käigus on mõnede vaatlejate arvates tekkinud veel üks moodne abieluvorm – bürogaamia, mis tähendab, et üha rohkem on perekondi, mis koosnevad üksikemast, lastest ja sotsiaalametnikust (bürokraadist).

Ärgem unustagem, et põhilise eluhoiaku ja väärtustepagasi – või nende puudusest tekkinud tühjusetunde – saavad lapsed kodunt – Mari-Ann Kelam

Mari-Ann: Põhiseaduses on sätestatud, et Eestis on inimõigused garanteeritud ja mitte kedagi ei saa diskrimineerida. Oma koduvallas kodanikepäeval peetud kõnes mõtisklesin sõnade koda ja kodu tähenduse üle. Kodanik võrsub oma kodust, mis on inimolendi põhiline algpunkt.  Kui pole õiget kodu, kas on siis võimalik teadlik ja vastutustundeline kodanik?  Positiivse erandina küll, aga sellest ei piisa. Inimeste kodud on nagu väikesed tugevad ja ilusad saarekesed. Eesti on veel täis kenasid peresid. Mõned ei olegi täiuslikud pered ja keegi puudub, aga lapsed on enamuses hoolitsetud ja tublid. Ärgem unustagem, et põhilise eluhoiaku ja väärtustepagasi – või nende puudusest tekkinud tühjusetunde – saavad lapsed kodunt.

Mari Ann: “Kui kaks inimest võtavad vastutuse teineteise ees ja tulevad lapsed, kes on samuti osa vastutusest, siis on see piisav, et olla üle muudest väikestest probleemidest.”

Üksmeel kuluks kindlasti ära ka praegusel ajal. Tulles aga tagasi abielu kui väärtusküsimuse juurde, siis kas on õige tõmmata abielu ja kristluse vahele võrdusmärk?

Tunne: Liberaal-vasakpoolne vool ignoreerib seda. Tuleb meenutada, et kristlusest algas peale inimese tunnustamine indiviidina, kes on loodud Jumala näo järgi, kes selle tõttu on ainulaadne, kellel on oma võõrandamatu väärikus ja keda ei saa seega korrutada tuhandete või sadade tuhandetega.

Inimõigused on lahutamatult seotud kristliku mõtteviisiga. Hakati mõistma, et inimene ei ole lihtsalt üks suure masinavärgi ettur või kruvike, vaid et tal on oma väärtus ning individuaalne väärikus. Tegelikult tunnustavad kõik vana aja ühiskonnad monogaamset abielu. On lisandunud ka valgustusaja väärtusi, aga abielu põhiline väärtus ühiskonna edasikandjana on ikkagi püsiv, vastutustundeline mehe ja naise liit.

Mari-Ann: Selline on kõige parem liit, kus kasvatada lapsi – kus nad on turvaliselt hoitud ja armastatud. Muidugi ei ole kõik pered perfektsed. On igat sorti inimesi, kes moodustavad igat sorti perekondi, aga eeskuju, mille poole püüda ja mis ühiskonda edasi kannab on ema, isa ja laste püsiv kooselu, milles kõigi osaliste väärtused ja vastutus on läbi põimunud.

Abielu põhiline väärtus ühiskonna edasikandjana on ikkagi püsiv, vastutustundeline mehe ja naise liit – Tunne Kelam

Tunne: On selge, et kool ei saa asendada perekonnakasvatust, sest põhiväärtused, mis lapsele on tähtsad, tulevad perekonnast. Liberaalid ja vasakpoolsed ütlevad, et perekonna selline struktuur pole põhiküsimus – perekond avardub, samasoolisedki võivad perekonda luua ja lapsi hankida – neid adopteerida „vanamoodsatelt“ emadelt, kes veel lapsi tahavad. Öeldakse, et tähtis on see, kui kasvavaid lapsi ümbritsevad sõbralikud ja hoolitsevad inimesed, mis iganes nende väärtused ja sooline sättumus ka poleks. Aga ka need „sõbralikud inimesed“ kipuvad olema ebapüsivad. Laps seevastu vajab kindlust ning turvalisust.

Laps saab juba enne sündimist kontakti oma emaga, aga sama tähtis on kontakt isaga. Kui need rollid muutuvad ähmaseks, kui perekond on ebamäärane ning väga tihti ka lagunev, siis mida see tekitab lapsele? Tulemuseks on pahatihti varajane ebakindlustunne,  pettumus oma kõige lähedasemateks peetud inimestes.

Unustame suures naiste vabanemise tuhinas, et ka lapsel on õigused – õigus omada isa ja ema. Kui aga ema või isa ütleb, et mul on õigus oma isiklikule õnnele: leidsin uue armastuse, ja ma lahkun teie juurest, et end täielikumalt realiseerida, mis siis? Järeldus on, et lapse võrdset õigust isale, emale ja turvalisele perele silmakirjalikult ignoreeritakse, praktikas peetakse lapse õigusi teisejärguliseks.

Lapsel on õigused – õigus omada isa ja ema – Tunne Kelam

Kardan, et me ühiskonnana seda ei teadvusta, sest me pole tõsiselt uurinud neid lapsi, kes on jäetud sellistesse purunenud peredesse – kuidas on see mõjutanud nende käitumist, väärtusi? Küsitlused näitavad, et täiskasvanuikka jõudvad noored on püsiva, tõsiselt võetava abielu suhtes äärmiselt skeptilised, mõnedki pettunud abielus üldse.

Paljud arvavad, et ei tasu abielluda, sest niikuinii see laguneb. Kui üldse, siis ollakse pigem valmis astuma mingisse lühikese perspektiiviga partnerlusse.  Kuid selline perspektiiv ei taga ju mitte mingil määral laste turvalist kasvamist, tõsiseltvõetava maailmavaate kujunemist ega ka seda, et luua valmisolekut ise lapsi saada.

Tunne Kelam: “See, mis sotsialistide hinnangul takistab liberaalsete vabaduste saavutamist, on perekond. Püsiva perekonna vastu on juba aastakümneid suunatud süsteemne rünnak.”

Kas ja kuidas on kristlik-demokraatlik maailmavaade mõjutanud teie abielu?

Mari-Ann: See on meie abielu põhialus. See on nii normaalne, et me ei mõtlegi selle peale. Käime kirikus iga pühapäev, palvetame ja loeme piiblit. Kui vaadata lähemalt, siis on meie maailmavaade andnud tuge hoida väärtustest kinni. Igas abielus tuleb teataval ajal ette nägelemisi ja hõõrumisi. Näiteks, kui kaaslane midagi minu jaoks ebameeldivat teeb või ütleb. Kuid samas on need nii väikesed asjad, juhul kui jätkuvalt tunned, et oled teinud alguses kaaslase osas õige valiku. Kui ülepeakaela abielluda, siis võib minna valesti.

Palju aitab see, kui oled tulevast abikaasat eelnevalt küllalt hästi tundma õppinud ja abielu otsuse läbi kaalunud. Me tundsime Tunnega teineteist juba aastaid, aga isiklik lähedus polnud esmane eesmärk. Lähendas ühine ideaal – Eesti vabadus ning teineteise hindamine selle alusel, mida kumbki meist selle saavutamisel oli korda saatnud.

Esimesel kohtumisel augustis 1989, kui Tunne esmakordselt okupeeritud Eestist Ameerikasse saabus, et tutvustada siinsetele eestlastele kodanike komiteede liikumist, ei mõelnud me mingile intiimsemale suhtele. Kuid nädala pärast taipasime äkki, kui hästi meile sobis hea tandemina koos Eesti asja ajada. Alguses suhtlesime – harvad otsesed kohtumised välja arvatud – küll peamiselt läbi telefonitraatide ja fakside nõukogude Eesti ja Ameerika vahel. Kuid õppisime teine teist järk-järgult üha paremini tundma. Ka pärast 29 aasta pikkust kooselu avastan ikka temas iga päev midagi uut. Kui oled abielus, pead töötama selle nimel, et seda hoida, uus abielu ei ole tingimata imelahendus. Probleemid on tihtipeale iseendas. Inimesed aga ei viitsi sageli enda sisse vaadata.

Kõige tähtsam paistab tänapäeval olevat pseudovabadus, justkui oleks inimene õhupall, kes on vaba lendama mis tahes suunas. Tegelikult võib inimest võrrelda tuulelohega, kes tõuseb küll kõrgele, kuid on seotud kindlate niitidega muude väärtuste ja vastutuste külge – on ühendatud perekonnaga – Mari Ann Kelam

Tunne: Isiklik vastutus on abielu eest on võrdne vastutusega laste eest, kuid tavaliselt jäävad lapsed teisejärguliseks. Moes on sõna diskrimineerimine. Siis võikski öelda, et pere juurest äraminek ilma nähtava põhjuseta on laste diskrimineerimine ja lisaks ka traumeerimine. Meie Mari-Annega ei ole muidugi mingid eeskujud, sest oleme mõlemad lahutatud – Mari-Anne mees koges just enne minu USA-sse saabumist keskeakriisi ja lahkus ise kodunt. Minul endal oli aastaid väliselt korrektse perekonnaelu sees toimunud sügav võõrandumine, ühiste ideaalide ja partnerluse vaegus.

Ma arvasin, et teineteist mõistev partnerlus jääbki ideaaliks ning keskendusin rahvuslikele eesmärkidele. Kokku viis meid vabadusvõitlus, kus osutusime üllatavalt headeks partneriteks, kes teineteist võrdselt hindasid ja vajasid. Kaks aastat kestis katseaeg ja teineteise parem tundmaõppimine. Abiellusime kuu aega pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Kuid ma ei saa sellist sammu põhimõtteliselt soovitada, kuigi minu laps oli lahkumineku ajaks juba ülikoolis.

Kui kaks inimest võtavad vastutuse teineteise ees ja tulevad lapsed, kes on samuti osa vastutusest, siis on see piisav, et olla üle muudest väikestest probleemidest- Mari-Ann Kelam

Mille poolest erineb kahe inimese suhe juhul, kui nad on abielus ja olukorras, kus elatakse lihtsalt koos?

Tunne: Kui võetakse vastu otsus, et jah, me elame koos, aga me ei soovi juriidiliselt seda vormistada, tähendab see, et jätame endale taganemistee. Minule ei meeldi see, sest noored inimesed püüavad sel moel algusest peale vältida vastastikkust vastutust: elavad koos, saavad lapse ja siis …? edasine jääb sageli ebamääraseks, aga perekond vajab kindlustunnet. Mina küll soovitan see vastutus algusest peale endale võtta, sest see on seotud kodaniku usaldusväärsusega. Kui meil on ebamäärased kodanikud, kes ei vaevu isegi omavahelisi suhteid teineteise ja ühiskonna ees vormistama, siis selline kerge ja pinnapealne suhtumine peegeldub paratamatult ühiskonnas. Kuidas me siis käsitleme oma riigi kaitsmist? Kas samuti nii, et ma ei võta vastutust, las sõjavägi võitleb?

Mari-Ann: Ei ole nii, et abielu paneb sind vangi. See on ikka sinu enda otsus. Kuid kui kaks inimest võtavad vastutuse teineteise ees ja tulevad lapsed, kes on samuti osa vastutusest, siis on see piisav, et olla üle muudest väikestest probleemidest. Ja kui tulebki suurem väljakutse oled sa piisavalt tugev seismaks vastu ja probleemi ületama. Ma ei ole nõus väitega, et „Love means you never have to say you´re sorry“ (Armastus tähendab, et sa ei pea kunagi vabandama-toim.). Vastupidi, ükskõik, kui palju sa kedagi ka ei armastaks, abikaasa ei loe sinu mõtteid. Tunne on alati olnud väga toetav – kui mul on olnud mingisugune prohmakas, on mul olnud olemas toetus.

Tunne Kelam: “Kui perekonnad muutuvad ebastabiilseks, on vaid aja küsimus, millal hakkab murenema riik. Järelikult on riigi enda ellujäämise ja püsimise huvides see, et abielusid mehe ja naise liiduna toetada. Abielu olukord on ühiskonna tervist näitav indikaator.”

Kas meie ühiskond väärtustab abielu?

Tunne: See võibolla ongi plaanitava rahvahääletuse küsimus. Emotsionaalseid hoiakuid ühes või teises suunas on üles köetud, ometi võib oletada, et meie kodanikud enamuses pooldavad abielu jätkumist mehe ja naise liiduna. Samas on huvitav, miks vasakliberaalid seisavad nii tugevalt selle vastu, et rahvas kui põhiseaduses määratletud kõrgeim riigivõimu kandja antud küsimuses oma otsuse langetaks? See tundub tüüpilise elitaarse bolševistliku hoiakuna. Ka bolševikud teadvustasid, et rahva enamus neid ei toeta. Rahvast „kasvatasid“ nad endid toetama terrori ja ajupesuga.

Püsiva perekonna vastu on juba aastakümneid suunatud süsteemne rünnak – Tunne Kelam

Mulle tundub, et rahvahääletuse vastased pelgavad enamuse toetust traditsioonilisele abielu -ja perekonna vormile. Seega tehakse kõik, et seda hääletust mitte korraldada või vähemasti edasi lükata. Seda lootuses, et kui veel 10-15 aastat inimesi kasvatada uskuma, et tuumikpere on progressi, naiste vabanemise ning multi-kulti tulemusena muutunud vanamoodsaks igandiks, siis muutubki see arusaam peavooluks. Järgmine etapp võiks olla polügaamia – aga miks mitte? Islam seda ju tunnistab, miks siis meie ei või lubada? Ja edasi – võiks hakata võitlema isegi perekonnaliikmete vabastamise nimel omavahelistest seksuaaltabudest? Kui indiviid hakkab juhinduma ainuüksi oma individuaalsest vabadusest, hetke meeldimustest ja tunnetest, siis ei saa ju „vabanemise progressile“ mingeid piire seada.

See, mis sotsialistide hinnangul takistab liberaalsete vabaduste saavutamist, on perekond. Püsiva perekonna vastu on juba aastakümneid suunatud süsteemne rünnak. Teistiarvajaid tembeldatakse pimedusejüngriteks, progressi vastasteks, ühiskonna ummikteele suunajaiks. Väidetakse, et naine, kes tahab kodus lapsi kasvatada polevatki ju õige emantsipeerunud naine.

Tänapäeval on suurepärane võimalus töödelda inimesi massimeedia kaudu. Ka Hollywoodi filmides on juba ammu kohustusliku elemendina toodud sisse samasooliste probleem. Ühiskonda üritatakse pidevalt harjutada leppima ja omaks võtma arusaam, mille kohaselt perekond ei olegi reeglina mehe ja naise liit. Mille kohaselt iga indiviidi ülimaks eesmärgiks saab omaenda isikliku vabaduse ja meeldumuse piiramatu realiseerimine. On aeg naasta realistlikule arusaamale, et selline individuaalse vabaduse ning mitmekesiduse teostamine saab toimuda vaid uue diskrimineerimise, laste õiguste teisejärgustamise ja ühiskonna enda kestmise arvel.

Mari-Ann: Siin on orientiiriks kolm suurt V-tähte: vabadus, vastutus ja väärtused. Kõige tähtsam paistab tänapäeval olevat pseudovabadus, justkui oleks inimene õhupall, kes on vaba lendama mis tahes suunas. Tegelikult võib inimest võrrelda tuulelohega, kes tõuseb küll kõrgele, kuid on seotud kindlate niitidega muude väärtuste ja vastutuste külge – on ühendatud perekonnaga. Jah, ma olen vaba ja lendan küll, naised võivad vabalt karjääri teha, see ei ole üldse välistatud. Aga mul on lisaks vabadusele vastutus ja väärtused. Meil on häid näiteid sellest ka Eestist.

Kui perekonnad muutuvad ebastabiilseks, on vaid aja küsimus, millal hakkab murenema riik. Järelikult on riigi enda ellujäämise ja püsimise huvides see, et abielusid mehe ja naise liiduna toetada. Abielu olukord on ühiskonna tervist näitav indikaator – Tunne Kelam

Tunne: Vaadake kasvõi Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyenit, kellel on seitse last või Ameerika ülemkohtu uut liiget, Amy Coney Barrettit, kellel on samuti seitse oma last ning lisaks kaks adopteeritud.

Kas riik peaks abielu ja abiellumist soosima, soodustama?

Tunne: See peaks olema riigi loomulik reaktsioon, sest kui perekonnad muutuvad ebastabiilseks, on vaid aja küsimus, millal hakkab murenema riik. Järelikult on riigi enda ellujäämise ja püsimise huvides see, et abielusid mehe ja naise liiduna toetada. Abielu olukord on ühiskonna tervist näitav  indikaator.

Mari-Ann: See ei tähenda, et naistest tuleks teha beebide produtseerimise vabrikuid, sest igaüks teeb valiku, kas tal on mitu last või mitte ühtegi. Meil Tunnega on väga toredad lapselapsed ja me ei tunne ei mingit kurbust ega igavust.


Intervjuu teine osa ilmub 2. jaanuaril. Järgmises osas räägitakse Eesti ühiskonna polariseerumisest.

Kommentaarid artiklile “Tunne ja Mari-Ann Kelam: kõige tähtsam paistab tänapäeval olevat pseudovabadus. Väärtused ja vastutus jäetakse tagaplaanile

  • 31. dets. 2020 kell 13:47
    Permalink

    Kahju, et muidu nii targad Kelamid siin niimoodi arutlevad. See, mille vastu nad räägivad, on leiutatud tegelikkus. Väärtused ja vastutus jäägu ikka, neid ei taha muuta ei mina ega vast enamus neist, kes tahavad lisada abiellumisvõimaluse ka samasoolistele. Ka neile jääksid kehtima samad väärtused ja sama vastutus. Nemad oleksid ka osa ühiskonna alusest, millest Kelam räägib. Mitte midagi ei võetaks ära traditsiooniliselt mees-naine abielust. Tundub, et Kelam siin räägib ettekujutatud asjast, mida eriti keegi ei taha. Võiks rääkida sama juttu, samade lausetega, aga sellega õigustada just hoopis abielu laiendamist veel ühele väikesele grupile.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.