Tõnis Lukas ei hakka kirjandusmuuseumis laamendama ega lahku erakonnast

Tõnis Lukas möödunud aasta 3. oktoobril Aruküla mõisapargis luuletaja Kalju Lepiku 100. sünniaastapäeval avatud monumendil Lepiku loomingut esitamas. Foto: Liina Lukas

Eesti Kirjandusmuuseumi direktoriks valitud Tõnis Lukas ei kavatse muuseumis üldisi eesmärke silmas pidades põhimõttelisi muudatusi teha ning rõhutab, et kirjandusmuuseum on rahvusteaduste üks kantse ja rahvusteadustele tuleb rohkem rõhku panna. Erakondlik kuuluvus või ühiskonnaelus kaasarääkimine, ütleb Lukas, pole tal kunagi seganud pühenduda neutraalselt oma tööülesannetele.

Sirbis ilmunud Pille-Riin Larmi intervjuust saab selgeks, et 1. juunist ametisse asuv Tõnis Lukas soovib rakendada muuseumi heaks kõik oma kogemused, teadmised ja kontaktid.

„Eesmärk on kooskõlas Eesti Kirjandusmuuseumi üldiste eesmärkidega ja praeguse oluga, ma ei lähe muuseumi põhimõtteliselt muutma. Kirjandusmuuseum on ju rahvusvaheliste sidemetega väga tugev teadusasutus, mis kuulub Eesti-uuringute tippkeskusesse. Seda teaduslikku taset tuleb ainult hoida. Nende kogude uurimine, mis on rahvuslikul kokkuleppel kokku pandud paarisaja aasta jooksul – enne Jakob Hurda üleskutset olid juba kujunenud Õpetatud Eesti Seltsi raamatukogu, Eesti Üliõpilaste Seltsi raamatukogu jm -, annab kirjandusmuuseumile sügavuse. Tema ülesanded ei piirdu aga ainult sellega. Ühiskond ootab muuseumilt ka rahvuskultuuri ja kultuuriliste sidemete mõtestamist ja selgitamist, rahvahariduslikku tegevust. Selle kõigega ma tahan tegeleda,“ vastab Lukas Larmi küsimusele, mis on vastse direktori eesmärk.

Pärimuskultuur on noorte hulgas tohutult populaarne, teab Lukas. „Valmidust seista Eesti rahvaluule arhiivi eest oli näha selle toetuseks korraldatud kontsertidel: noored kaitsesid müürina oma identiteeti, ja nimelt selle kultuurilist sisu. Kultuurihuvi on võib-olla teisenenud, aga olemas.“

Kui ajakirjanik sedastab, et ühiskonna ootus on uue direktori ametisseasumisega kõrge ning viitab kirjandusmuuseumi päästmisel isamaalisele ettevõtmisele, siis kinnitab Tõnis Lukas, et kirjandusmuuseum ei ole uppumas ega ole sellel käes ka kriisi.

„Vaade, kas kirjandusmuuseumile tuleb moraalses mõttes appi minna, tuleneb määratlusest, mida keegi kirjandusmuuseumilt ootab. Kui ametkond näeb kirjandusmuuseumis seadusest tulenevate ülesannetega teadus- ja arendusasutust, mõnes mõttes kitsalt raamistatud ülesannetega, siis avalikkus näeb temas ikkagi rahvahariduslikku templit ja Hurda töö jätkajat ühena kahest suurest Eesti Rahva Muuseumi kõrval. On tõesti olnud juttu, et kõigiks nendeks rollideks ei ole olnud piisavalt vahendeid – teadusrahastuse muudatused ja teatud grantidest ilmajäämine või nende lõppemine on toonud kaasa ka rahastamise vähenemise. See on ohu märk, mille pärast nii otsesed sihtrühmad ja partnerid kui ka kultuurihuvilised on mures.“

Eelmise valitsuse kultuuriministrina lõi Tõnis Lukas riikliku lisarahastuse teadusprojektidele kultuuriministeeriumi eelarves: humanitaarteadustele kolm miljonit eurot aastas. „Selle aasta eelarves on see kirjas ning loodetavasti hakkab ka teadusasutusteni jõudma. Tegu on riikliku tellimusega Eesti kultuuri täiendavaks uurimiseks ja sellest tulenevaks rahva­valgustuseks, populariseerimiseks: näitused, monograafiad, publikatsioonid, konverentsid… Sisuliselt võimaldab see aega “osta” teadlastele. Kirjandusmuuseumis on kindlasti uurimisteemasid, mis sellele rahale konkureerida võiksid.“

Vastne direktor rõhutab, et kirjandusmuuseum peab olema loomulikult nähtav, kuna ülesanne on tal suur, võlu ja hoogu peab olema. „Selle aasta alguses kuulutasin kultuuriministrina 2025. aasta Eesti raamatu aastaks, sest siis saab 500 aastat esimesest eestikeelsest trükisest. Koostasin ka komisjoni, kes hakkab seda ette valmistama – kirjandusmuuseumil on seal oma roll olemas. Üldrahvalikke ettevõtmisi tuleb ise algatada ja nendega kaasa minna. Selliseid asju on palju, mida saab teha näiteks Tartu linnas, mis on UNESCO kirjanduslinn ja tulevane Euroopa kultuuripealinn, nii kogu Eestis kui ka rahvusvahelises koostöös,“ räägib Lukas Sirbile antud intervjuus.

Lukas ei lahku Isamaa erakonnast ning kandideerib kohalikel valimistel Tartus erakonna nimekirjas. „Kui Tartu on UNESCO kirjanduslinn ja peagi ka Euroopa kultuuripealinn, siis kirjandusmuuseumi direktori kuulumine kohalikku volikokku on väga loogiline ja normaalne. Erakondlik kuuluvus või ühiskonnaelus kaasarääkimine ei sega mul pühenduda neutraalselt ja erakonnatult oma tööülesannetele. Ei ole seda kunagi seganud.“

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.