Eesti vajab uut laulvat revolutsiooni, mis täidaks maa lastega, leiab Statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski ameti blogipostituses.
„Nõukogude ajal levis rahvasuus ütlus, et kakskümmend kaks on viimane taks. See tähendas, et kui neiu pole selleks eluaastaks abiellunud ja last saanud, hakkab talle vanatüdruku nimi külge,“ märgib Servinski ning lisab, et tänaseks on sellest ajast mitu head kümnendit möödas ning säärane ütlus ajalukku vajunud. Miks see aga nii on, selgitab juhtivanalüütik viimase 30 aasta sündimusnäitajate põhjal.
Eestis sündis 1991. aastal veidi rohkem kui 19 400 last, kellest eestlasi oli 13 300. Möödunud aastal sündis aga 13 200 last ja neist ligi 9900 olid eestlased. Taasiseseisvumise alguseks oli möödunud sajandi 1980-ndate sünnibuum raugemas. Näiteks 1987. aastal sündis Eestis ligi 25 100 last, mis on meie ajaloo suurim sündide arv ühes aastas. Sel aastal sündinutest oli eestlasi 14 800. Möödunud sünnibuumi ajal sündis kõige enam eestlasi 1989. aastal, mil ilmavalgust nägi 15 700 eestlast. Läbi ajaloo on teadaolevate andmete alusel eestlaste Eestis sündimise rekordaastaks 1923. aasta, mil sünde oli veidi üle 17 700.
Taasiseseisvumisaja väikseimat sündide arvu nägime aga 1998. aastal, mil Eestis sündis veidi vähem kui 12 200 last ja neist oli eestlasi pea 8800. Sellest ajast alates on sündide arv kulgenud lainetena ning viimased aastad näitavad, et taas võib olla alanud languse periood.
Sünde on vajalikust tasemest vähem
Küsimuse, kas Eestis sünnib vähe või palju lapsi, vastus on hinnanguline ja sõltub võrdlusmomendist. Pere Sihtkapitali tellimusel Turu-uuringute AS-i 2020. aasta aprillis 16-19-aastaste seas läbi viidud noorte pereuuringus olnud väitega, et Eestis sünnib liiga vähe lapsi, nõustus veidi alla poole vastajatest. Väitega ei olnud nõus üle kolmandiku vastajatest ja veidi üle kümnendiku ei osanud oma arvamust avaldada. Tulemus ei ole Servinski arvates küll lootusetu, aga näitab, et rahvastiku arengu teema vajab selgitamist.
Seda, kas sündimus Eestis on rahvaarvu püsimiseks piisav, saab hinnata sündimuskordajate abil. Olukorda aitab analüüsida põlvkonna sünnitamisvõimet iseloomustav summaarne sündimuskordaja ehk keskmine eeldatav elussündide arv naise kohta elu jooksul, kui kehtiksid vaadeldava aasta sündimuse vanuskordajad.
Kui suur peaks kirjeldatud sündimuskordaja olema, sõltub mitmest tegurist, aga kindlasti võiks see olla suurem kui kaks, Eestis ümardatult 2,1. „Täna see aga nii ei ole: taasiseseisvumise sügavaimast august oleme küll välja roninud, kuid ei saa öelda, et liiguksime soovitud kursil. Hea meel on näha, et strateegias Eesti 2035 on ühe mõõdikuna sisse toodud lõpetatud sündimuskordaja. Eesmärk peaks olema aga ühtlasi jõudmine tasemele, kus uued põlvkonnad oma eelkäijaid asendada suudavad,“ sedastab Servinski.
Sünnitusealiste naiste arv väheneb
Eesti taasiseseisvumise perioodil on sünnitusealiste naiste (18-44-aastased) arv pidevalt vähenenud. 1991. aastal oli selles eas naisi ligi 303 200, 2021. aastal aga 217 100. Lähitulevikus ei ole sünnitusealiste naiste arvu prognoosis midagi rõõmustavat: järgmise 16 aasta jooksul sünnituseast väljalangevad aastakäigud on ligi 8000 – 10 000 naisega. Tänastes, alla 18-aastaste aastakäikudes on 12 sellist, kus naisi on alla 7000 ning mitte ühtegi, kus naisi oleks üle 8000. Sisuliselt tähendab see, et samade sündimuskordajate juures ja võimalikku rännet arvestamata sünnib edaspidi vähem lapsi ning sünnitusealiste naiste arv väheneb veelgi.
Naiste üheaastane vanusstruktuur 2021. aasta alguses näitab, et üle 9000 naise ehk Eesti mõistes suhteliselt palju naisi on vanuses 30-38 aastat. Kui selles vanuses naistest arvestatav osa veel lapsi saaks, võiks rahva kestlikkusele veidi optimistlikumalt vaadata. See nõuaks aga heas mõttes uut laulvat revolutsiooni, kus maa tuleks täita lastega. Kui see nii ei lähe, muutub olukord keerukamaks. Igal juhul on tegemist tõsise probleemiga, mis vajab kiiret lahendamist.
Naised sünnitavad üha hilisemas eas
Viimase kolmekümne aasta jooksul on Eesti rahvastiku arengu oluliseks iseloomustajaks ema keskmise vanuse tõus laste sünnil, sh esimese lapse sünnil. 1991. aastal oli ema keskmine vanus esimese lapse sünnil 22,6 aastat ja teise lapse sünnil 25,3 aastat. 2020. aastal olid need näitajad vastavalt 28,2 aastat ja 30,8 aastat.
„Esimese lõigu väite „kakskümmend kaks viimane taks“ juurde tagasi tulles näitab statistika, et see ei olnud laest võetud. 1991. aastal oli kuni 22-aastastel naistel (k.a.) sündinud 64 protsenti kõigist sel aastal ilmavalgust näinud esimestest lastest. Mullu oli see näitaja veidi alla 10 protsendi. Eelmisel aastal oli kuni 30-aastastel (k.a.) naistel sündinud 66 protsenti kõikidest esmasündinud lastest. 1991. aastal oli kuni 30. aastastel naistel sündinud 94 protsenti kõikidest sel aastal esmasündinud lastest,“ näitlikustab Servinski.
Hilisema sünnitamise juures on mõistlik peatuda absoluutsete ja suhteliste arvude erinevuse juures. Kui kõik naised sünnitaksid 20-aastaselt poisi ja tüdruku, siis sünniks iga naise kohta kaks last. Kaks last sünniks iga naise kohta ka siis, kui kõik naised sünnitaksid poisi ja tüdruku 40-aastaselt. Võiks küsida, kui palju lapsi sünniks, kui selline sünnikäitumine jätkuks 200 aastat? Vastus on, et 20-aastastel sünnitajatel oleks siis sündinud 1,8 korda rohkem lapsi kui 40-aastastel sünnitajatel. „See on küll lihtsustatud näide, aga ilmestab hästi olukorda, kui lapse saamise vanus naistel kasvab. Oluline on seejuures, et tegu pole üleskutsega nügida naisi varem lapsi saama, vaid tegemist on lihtsalt statistilise selgitusega, mida võiks ehk ka lahendusena kaaluda,“ selgitab Servinski
30 aastaga on palju muutunud
Sündimusel on veel mitmeid nüansse. Võime kindlalt väita, et kõikides neis aspektides, mida Statistikaamet jälgib, on taasiseseisvunud Eestis toimunud olulised muudatused. Näiteks oli abielusündimuse osatähtsus 1991. aastal 68,8 ja 2020. aastal 43,2 protsenti. See on kindlasti oluline statistiline muutus ning sel võib olla oma mõju ka sündimuse teistele näitajatele.
1991. aastal tehti Eestis 26 470 legaalset aborti ehk 70 aborti 1000 naise kohta vanuses 15-49-aastat. See oli 136 aborti 100 elussünni kohta. 2019. aastal tehti 3741aborti ehk 13 aborti 1000 naise kohta vanuses 15-49-aastat, mis oli 27 aborti 100 elussünni kohta. Taaskord saame rääkida märkimisväärsest statistilisest muutusest.
Pärast 1997. aastat, mil Eestis oli taasiseseisvumise perioodi kõige väiksem arv mitmikesünnitusi, saame rääkida olulisest kasvutrendist. Nimetatud aastal oli Eestis 103 mitmikesünnitust (102 kaksikute ja üks kolmikute sünnitus) ehk 82 mitmikesünnitust 10 000 sünnituse kohta. 2020. aastal oli Eestis 225 mitmikesünnitust (222 kaksikutesünnitust ja kolm kolmikute sünnitust) ehk 176 mitmikesünnitust 10 000 sünnituse kohta. Arvud kõnelevad taaskord olulisest muutusest.
Kokkuvõttes näitab statistika, et 30 aastat kestnud Eesti taasiseseisvumise periood on toonud sündimustemaatikasse olulisi muudatusi. Kõige märkimisväärsemateks neist peab Servinski naise vanuse kasvu lapse sünnitamisel ja sünnitusealiste naiste arvu kahanemist. „Keegi ei oska täpselt öelda, kust jookseb piir, millest allpool põhiseaduses nimetatud rahvuse, keele ja kultuuri kestlik areng enam võimalik pole,“ sedastab Servinski, kuid julgeb siiski arvata, et sellele olulisele piirile ollakse väga lähedal.
