Valitsus ei ole ÜRO rändelepet kuidagi heaks kiitnud ja langetanud eraldi otsust mingite volituste kohta presidendile, kirjutab justiitsminister Urmas Reinsalu ÜRO pagulas- ja rändeleppe kohta.
Selle aasta 15. märtsil esitas välisministeerium valitsusele heaks kiitmiseks Eesti läbirääkimispositsioonid ÜRO rände- ja pagulasleppe kohta. Neid positsioone oli vaja Euroopa Liidu ühise seisukoha kujundamiseks Euroopa Liidu üldasjade nõukogus nende dokumentide suhtes. Tõesti, tegemist ei ole rahvusvahelise lepinguga, kuna nii radikaalset ja ulatuslikku dokumenti poleks eales saadud suure riikide hulga poolt heaks kiita lepingule seatud protseduuridega. Kuid, samas on see ikkagi kokkulepe, kus deklareeritakse suurt hulka hoiakuid ja tegevusi migratsioonialal.
Tuumküsimus on, kas see deklaratsioon moondub hilisemas tõlgendamises eeldatavaks tavaks, mille järgimiseks riigid on kohustatud ja mida hinnatakse rahvusvaheliste kohtute ja asutuste poolt. On ju näiteks Euroopa Inimõiguste Kohus loonud ÜRO kehtivale pagulasseisundi konventsioonile väga avara tõlgendusulatuse. Minu palvel ei langetanud valitsus märtsis otsust Eesti positsioonide kohta samal istungil, vaid katkestas arutelu.
Järgmisel istungil, et turvata Eesti suveräänsust oma migratsioonipoliitika üle otsustamisel, lisati minu ettepanekul Eesti positsioonidesse põhimõtted, et lepe ei tohi luua uut rahvusvahelist tavaõigust ning et see lepe ei tohi kaasa tuua riikidele ühtki täiendavat kohustust ning vajadust muuta seadusi. Kuid toonane otsus ei olnud leppe heakskiitmine, vaid valitsuse positsioonide heakskiitmine mandaadiga ametnikele läbirääkimistel neid kaitsta. Rohkem valitsus seda küsimust arutanud pole. Vahepealsel ajal on lepet arutanud liikmesriikide esindajad ning teinud sinna muudatusi. Samuti on rida riike püstitanud Eestile sarnased kahtlused rahvusvahelise tavaõiguse laienemise kohta ja selle tulemusena väljendanud soovi leppega mitte ühineda.
Rahvusvaheline õigus tunnistab riikide õigust olla nn persistent objector ja selgelt deklareerida, et selle dokumendiga ei ühineta ja selle alusel ei saa tekkida mingeid kohustusi, sealhulgas tavaõigust, mis oleks riigile siduv.
Arvestades tõsist riski, mille eest hoiatasin selgesõnaliselt kevadel, et lepet võidakse hilisemas praktikas asuda tõlgendama rahvusvahelise tavaõigusena riikidele, kes sellega ühinesid, peab valitsus kiiremas korras arutama seda lepet, loobunud riikide argumente, leppele tehtud muudatusettepanekuid kui ka võimalikke õiguslikke tulemeid ja langetama teadliku otsuse.
Detsembrikuus Marokos toimub valitsustevaheline konverents, kus riigid hääletavad lepet (mitte ei allkirjasta). Tõenäoliselt formaalselt käetõstmist ei toimu, vaid riigi osalemise akt ja vastuolemise mitteväljendamine loetakse poolthääleks. Riigid, kes ei soovi saada osaks võimalikust leppega kaasnenud rahvusvahelisest tavaõigusest, on seda avalikult väljendanud või teevad seda lähitulevikus. Ehk teisisõnu: mitte allakirjutamine, vaid konverentsil osalemine ja seal eitava seisukoha mitteväljendamine on konverentsi statuudi järgi leppega ühinemise akt. Olen palunud justiitsministeeriumil analüüsida seda lepet riigiõiguslikus vaates.
Minu jaoks ongi argumendid nii tõsises küsimuses ennekõike riigiõiguslikud.
Loodan, et keegi ei kasuta argumenti, et lepe ei kuulu arutamisele põhjendusel, et isepäise käitumisega võime ära peletada mõnede migratsiooni lähteriigiks olevate riikide hääled ÜRO julgeolekunõukogu hääletusel. Lihtsalt see argument kuulub diplomaatilise taktika, mitte riigiõiguse valdkonda.
