Professor Olev Träss: koos rahvuslikult mõtleva valitsusega püsib ja õitseb Eesti Vabariik

Olev Träss Kotkajärve Metsaülikoolis 2017. aastal. Foto: Ivo Kruusamägi

„Moodsas ülemaailmses „liberaalses“ pildis näib, et tahame olla maailmakodanikud ja et
rahvusriik on peaaegu halvustav termin. Kanada poliitikasse sobib selline vaade, aga väike Eesti Vabariik saab püsida siiski ainult rahvusriigina,“ leiab Torontos elav professor Olev Träss. Millisena paistab Eesti elu üle paari aastakümne siinseid sündmusi jälginud ja neid ka veidi mõjutanud Trässile, selgub tema kirjutisest, mis avaldus Kanadas ilmuvas ajalehes Eesti Elu mullu detsembris.

Nii head kui kurba lugeda

Rõõm oli lugeda, et Eesti rahvastikuminister Riina Solman on välja andnud Aino Järvesoo nimelised auhinnad neljale isikule, kes on töötanud selleks, et eesti kultuur, keel ja rahvas püsiks. Rõõm on sellevõrra suurem, et fondi looja ja tema abikaasa professor Elmar Järvesoo olid minu head tuttavad. Samuti lugesin rõõmuga, et elutöö auhinna pälvis tänavu mu kauaaegne sõber Rein Taagepera, kellega oleme aastakümneid paljusid asju arutanud, kavandanud ja ka teinud… samuti eesti kultuuri, keele ja meele püsimiseks ka rasketel aegadel. Metsaülikool oli osa sellest. Nii Kanadas Kotkajärvel kui hiljem Eestis, Käärikul.

Märksa kurvem oli aga lugeda, et teenetemärki, mille Riina Solman sõber Marcus Kolgale andis tema suure panuse eest eestlusele, eriti eesti ühiskonnale siin Kanadas, keeldus Marcus vastu võtmast. Põhjused selleks, nii näib mulle, on tühised, võrreldes Marcuse suure panusega meie ühiskonnale üle mitmete aastate. Et aga Eestlaste Kesknõukogu Kanadas (EKN) hiljem omapoolse keeldumist heakskiitva seisukoha avaldas, jäi mulle mõistmatuks. Miks seda tehti? Kuna EKN esindab kogu Kanada eestlaskonda, niisiis ka mind, pidasin sellise seisukoha avaldamist ebasobivaks. Arvasin aga, et sellest on lihtsam vaikselt mööda minna. Kuni minuni jõudis Marcuse artikkel Up North väljaandes. Sain selle esiteks Rootsi ja Eesti kaudu, sest Svenska Dagbladet oli selle (igati sobiv ajakirjanduslikuks kõmuks) avaldanud. Kui sama artikkel ilmus ka Eesti Elu ingliskeelses osas Estonian Life (nr 47, 27.11.2020) tundsin, et pean selle kohta siiski oma kurbust avaldama.

Oma üpris pikas elus kirjutan sarnast kirja teist korda. Esimene oli 50 aastat tagasi, kui Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogu (RVN), praeguse EKN-i eelkäija, teatas pärast nn „Laanelille episoodi“ (T. E. Segakoor oli kandnud ette Roman Toi juhtimisel ühe oma lõbusa laupäevaõhtuse programmi raames laulutsükli „Laanelill“, mille komponistiks oli helilooja Boris Kõrver Nõukogude Eestist), et maestro Roman Toi ei ole enam sobiv eesti ühiskonnas tegutsema. Kui sellest juhatuse otsusest lehtedes avalikult teatati, andsime ka meie, RVN-i liikmed Vello Soots, Ergo Karuks ja Olev Träss, avalikult teada, et meil on täielik usaldus Roman Toi vastu ja peame talle olema tänulikud tema suure panuse eest meie ühiskonnale. See oli minu esimene samalaadne kiri.

Koalitsiooni lõhkumise sihiga kisti aga maha ka Eesti rahvusvahelist head reputatsiooni.

Mina olen sündmusi Eestis jälginud, neile kaasa elanud ja neid veidi ka mõjutanud nüüd juba üle paari aastakümne. Tean, et pärast 2019. aasta valimisi, kui Reformierakonnal ei õnnestunud valitsuse moodustamine, algas selle erakonna äge rünnak uue valitsuse vastu, seda nii Keskerakonna kui eriti EKRE tõttu. Mulle jäi mulje, et kui Reformierakond ei oleks EKRE osa valitsuses nii suure kella otsa pannud, ka välismaal, oleks need mõned ebadiskreetsused vaikselt mööda läinud. Koalitsiooni lõhkumise sihiga kisti aga maha ka Eesti rahvusvahelist head reputatsiooni.

Tõesti kurb on nüüd näha, et sama mustamise seeria jätkub. Kas oli tõesti jälle üks Eestit ja Vabariigi valitsust halvustav artikkel vajalik? Ilmne siht, artikli lõpus ka välja öeldud, on sama – et Reformierakond uude valitsusse saada. Lisaks, et kasutada terminit neofashist political party EKRE suhtes, on nii lubamatult inetu kui ka alusetu vale.

Minul on praeguse valitsuse suhtes hea meel seepärast, et rahvastikuministri amet toodi jälle tagasi. Reformierakond oli selle vahepeal elimineerinud. Mäletan paari kohtumist eelmise ministri Urve Paloga nii Torontos kui Tallinnas. Rahvastikuministri ülesanded on mulle üpris selged. Pean seda ametit ülioluliseks, et eesti rahvas püsiks ja et Eesti oleks rahvusriik nii, nagu see on ka põhiseaduses ette nähtud.

Minister Riina Solmani ajal on eriti hakatud rõhku panema välismaal elavatele rahvuskaaslastele ja nende sidemete hoidmisele Eestiga.

Moodsas ülemaailmses „liberaalses“ pildis näib, et tahame olla maailmakodanikud ja et rahvusriik on peaaegu halvustav termin. Kanada poliitikasse sobib selline vaade, aga väike Eesti Vabariik saab püsida siiski ainult rahvusriigina.

Minister Riina Solmani ajal on eriti hakatud rõhku panema välismaadel elavatele rahvuskaaslastele ja nende sidemete hoidmisele Eestiga. Pean seda oluliseks. Ometivõis Postimehes (PM 3. 12. 20) lugeda, et rahvastikuministri amet tuleb ära kaotada, sest see on ainult rahva raha raiskamine. Seda intervjuust praeguse Reformierakonna esimehe Kaja Kallasega. Tore oli Riina Solmani vastus: „Mind kurvastab, et suurima opositsioonierakonna juht ei saa aru, milleks on Eesti Vabariigi valitsus ja ministrid. Rahvastikuminister tegeleb, Kaja Kallasele teadmiseks, Eesti kõige valusama probleemiga – eesti rahva kestlikkusega.“ Nõustun!

Need Eesti eelised, milliseid Marcus Kolga nimetab lühidalt oma artikli alguses, ei ole kuhugi kadunud. Eesti on ikka riikide ja rahvaste üldpildis, eriti Ida-Euroopas, väga heal tasemel. Hoiame seda! Siis võime loota, nii nagu seda tegi ka Aino Järvesoo, et koos rahvuslikult mõtleva valitsusega püsib ja õitseb Eesti Vabariik, seal räägitakse eesti keelt ja seal võib tunnetada eesti meelt!

Olev Träss,
Toronto

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.