Priit Sibul: mis mõte on Eesti riigil, kui pole eesti rahvast?

Peretoetused on aga pikaajaline investeering Eesti tulevikku ja rahvastiku juurdekasvu, mille jupitamisel ja viilutamisel on tumedad tagajärjed, kirjutab Isamaa peasekretär Priit Sibul.

Peretoetuste tõstmise eelnõu on tervik, mille eesmärgid on suured, kaugeleulatuvad ja meie rahva püsimajäämisele hädavajalikud. Riigile on praegused lapsed tulevased maksumaksjad, inimestele endile on tema lapsed kõige tulusam ja parem pensionifond. Laste juurdekasvu puudumisel läheb meil tulevikus väga raskeks.

Lasterikka pere toetuse tõstmine tähendab vastupidiselt Reformierakonna seni kõlanud käsitlustele pereplaneerimise barjääride kaotamist ja kindluse tagamist, mitte suurperede rahaga üle külvamist ega rahateenimise nimel laste saamise soodustamist, nagu väidavad kriitikud, justkui lapsed sünniks rahakoti vahelt. Küünikud suisa nähvavad, et paljulapselisi peresid pole juurde vaja, nad taastoodavad vaesust ning kuuluvad keskaegsesse ühiskonnamudelisse.

Küünikutele on Lauri Vahtre teravalt vastanud (Maaleht, 6. veebruar 2020): „Kui aga niigi negatiivse iibega rahvale öelda, et saage vähem lapsi, siis tähendab see üleskutset: sure välja, eestlane! Mis omakorda tähendab meie kultuurivälja, korra ja seaduse kadumist“. Tal on tõsi taga – kui meil pole piisavalt lapsi, siis meil on eksistentsiaalne probleem. Ilma järeltulevate põlvedeta meil polegi enam midagi, ei rahvast ega riiki. Mis mõte on Eesti riigil, kui pole eesti rahvast?

Kusjuures 57% kõikidest Eesti inimestest tulevad „keskaegsest ühiskonnamudelist“ ehk kolme või enama lapsega perest. Ometi moodustavad kolme või enama lapsega pered vaid 15% kõikidest lastega peredest, nagu kirjutas Postimees 19. juuni juhtkirjas. Arvestades nende perede väikest hulka, võibki peretoetuste tõstmist nimetada „sihitud toetuseks“ – väljend, mida Reformierakond armastab rõhutada.

Kuidas tagada täisväärtuslik lapsepõlv?

Kui 15% peredest kannavad Eesti rahva püsimajäämise põhiraskust, siis on vaja neile tagada peretoetuste jõulise tõstmise teel kindlustunne. Lapsed sünnivad küll armastusest, aga iga lapsevanem mõtleb järgmise lapse planeerimisel sellele, et uue lapse saabudes ei kannataks olemasolevate laste elujärg. Kas on võimalik elada nii, et olemasolevad lapsed ei hakkaks kannatama ruumipuuduses, kas nende täisväärtusliku lapsepõlve ja arengu jaoks jätkub piisavalt vahendeid – huvitegevusteks, suvelaagriteks, jalgratta ostuks? Kas on vaja osta perele suurem auto?

Kõik need on kaalutluskohad, mille üle mõtlemisel võivad vanemad jõuda järelduseni, et kõige ülalpidamiseks majanduslik kindlustunne puudub.  Peretoetuste filosoofia seisneb selles, et kindlustunnet kolme ja enama lapsega peredele saab tugevdada poole Eesti keskmise palga suuruse toetuse piires. Kui toetust hakata jupitama, poolitama ja viilutama, siis kindlustunnet luua ei saa. Sellisel juhul on peretoetuste efekt samasugune nagu puitlaudadest kümblustünnil, millel üks laud on teistest kokkuhoiu huvides lühem tehtud. Veetase on tünnis sama kõrge, kui on selle tünni kõige lühem laud ja vette sulistama viidud lapsed jäävad ikkagi pooleldi kuivale.

Skeptikud võivad selle jutu peale hakata nina krimpsutama ja rääkima mastaabiefektist, et suurema pere puhul ei ole vaja lapse jaoks kõiki tarvilikke asju osta, vaid saab kasutada vanemate laste jaoks varem soetatud esemeid. Mastaabiefekti juttu pole aga mõtet rääkida suurtele peredele, kus laste vanusevahe varieerub 5-10 aastat. Mitte keegi ei taha oma lapsele selga panna kümme aastat vanu riideid, ega oodata aega, mil üks laps jalgrattast välja kasvab, et saaks teisele sõitu õpetada.

Mastaabisääst suurperedele pea olematu

Mastaabisääst on enamikele suurperedele väga piiratud, peaaegu olematu. Jaanipühade eel sõitsime maale ja kaks meist pidid minema rongiga, sest hetkel kasutuses olevasse autosse rohkem lihtsalt ei mahu. Samamoodi ei ole mingit säästu, kui soetada kodu, kus oleks olemas vajalik hulk tubasid ja ruutmeetreid. Ega siis, kui perega kogupereetendusel käies kulus piletitele rohkem kui kakssada eurot. Meie saame majanduslikult küll hakkama, kuid toimetulekuraskustest perede hulk Eestis paraku on suurem, kui me arvame või endale tunnistada tahame.

Seepärast tuleb üle rõhutada, et peretoetused ei ole lihtsalt raha külvamine ega laste ostmine. Peretoetuste kasvatamisel on tõsine ja läbimõeldud rahvastikupoliitiline eesmärk kaotada toimetulekubarjäär ning tekitada praeguste ja tulevaste paljulapseliste perede piisav kindlustunne, et tagada Eesti rahva jätkusuutlik kestmine. See on suur ja pikaaegne poliitiline otsus, mida ei saa teha jupiti ega poolikult – sellest poleks siis lihtsalt mingit kasu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.