Mihhail Lotman: Eesti kool ja venelased

Mihhail Lotman, Riigikogu liige

Ühiskonnas on olemas laiapõhjaline konsensus, et Eesti kool peab olema eestikeelne. Üleminek on alati vaevarikas, kuid need „humanistid“, kes juba kolmkümmend aastat räägivad stiilis “on vaja küll, kuid miks nii äkki” ja “küll see ise keelekümbluse käigus laheneb”, meenutavad neid koeraarmastajaid, kes lõikavad koera saba maha mitmes jupis, sest korraga lõigates oleks koerast kahju, kirjutab semiootik ja õppejõud Mihhail Lotman (Isamaa).

Ühiskonnas on olemas laiapõhjaline konsensus, et Eesti kool peab olema eestikeelne. Edasi aga hargnevad nüansid – kas minna üle eestikeelsele haridusele nii, et sellel oleksid kindlad tähtajad, mis muidugi nõuaks ühiskonnalt ja kogu haridussüsteemilt märkimisväärseid pingutusi, või minna eestikeelsele haridusele nii, et üldse mitte üle minna: vene kool sureb Eestis ükskord loomulikku surma. Kõik muud üleminekuplaanid jäävad nende pooluste vahele.

Ei saa öelda, et ühel poolel on absoluutne õigus, teine on aga täiesti eksiteel. Küll aga tahaksin kohe algul ära klaarida ühe arusaamatuse: nimelt seisavad vene koolide sisulise säilitamise eest need poliitikud ja erakonnad, kes sõltuvad rohkem venekeelsest valijast. Seega võiks justkui aru saada, et venekeelse hariduse säilitamine on Eesti venelastele kasulik ja eestikeelne haridus piirab nende õigusi. See on vale. Ütlen isegi rohkem: just Eesti venelased peaksid olema eriti huvitatud kvaliteetsest eestikeelsest kooliharidusest. Sellel on mitu põhjust. Esimene kuulub sotsiaalvaldkonda ja see on ilmne: ilma eestikeelse hariduseta inimesel on palju keerulisem omandada gümnaasiumi- ja ülikooliharidus, teisalt on ka nendes valdkondades, kus kõrgharidust pole vaja, karjäärivõimalused märksa ahtamad.

Teine põhjus on hariduslik. Eesti kool on maailmatasemel üsna konkurentsivõimeline. PISA testid ja muud näitajad osutavad sellele, et Eestimaa kool annab parema hariduse kui Venemaa kool (jutt käib keskmistest näitajatest ja ma ei räägi siin mõnest Moskva või Peterburi eliitkoolist, milles on mõnikord koguni suur osa tunde inglise keeles). Ka Eesti venekeelsed koolid annavad parema euroopaliku hariduse kui koolid Venemaal. Lisaks Eesti-siseselt annavad eestikeelsed koolid samuti parema hariduse kui venekeelsed koolid. Niisiis, mitte ükski vastutustundlik lapsevanem ei peaks olema huvitatud sellest, et tema laps saaks halvema hariduse ning eriti kahetsusväärne on see, et mõned lapsevanemad kõõritavad ikkagi Venemaa poole.

Kolmas põhjus on seotud eelmisega ning selleks on õpetajate ja õppematerjalide vananemine. Õpetajate vananemine on Eestis üldine probleem, kuid vene koolis on see eriti terav. Venekeelse hariduse jaoks meil õpetajaid eraldi ei koolitata, tegemist on vana kaadriga, millele lisanduvad ilma eriettevalmistuseta inimesed, ja see muidugi ei mõju hariduse kvaliteedile hästi. Teatud probleem on ka õppematerjalidega: Eestimaa koolides ei tohi (õigustatult) kasutada Venemaa haridussüsteemis kasutatavaid materjale (paraku on siiamaani siin-seal kuulda ka ebameeldivatest eranditest). Eriti andis see tunda koroonapandeemia ajal, kui Eesti koolidele arendati välja hulgaliselt uuenduslikke digiõppelahendusi, kuid venekeelsed koolid jäid paratamatult ka selles valdkonnas maha.

Üleminek eestikeelsele haridusele on keeruline ja ressurssinõudev väljakutse, kuid pikemaajalises perspektiivis on see ka oluline kokkuhoid ja koguni investeering. Kahe paralleelse haridussüsteemi ülalpidamine on majanduslikult ebaotstarbekas luksus, pealegi on sellega seotud mitmed sotsiaalpsühholoogilised tagajärjed, mis lõhuvad Eesti ühiskonna sidusust. Üleminek on alati vaevarikas, kuid need „humanistid“, kes juba kolmkümmend aastat räägivad stiilis ’on vaja küll, kuid miks nii äkki’ ja ’küll see ise keelekümbluse käigus laheneb’, meenutavad neid koeraarmastajaid, kes lõikavad koera saba maha mitmes jupis, sest korraga lõigates oleks koerast kahju.

Annan endale aru, et järsk üleminek eestikeelsele haridusele oleks liiga traumaatiline, küll aga oleks realistlik igas õppeastmes alustada lähitulevikus eestikeelset lausõpet iga õppeastme ava-aastast, st esimeses, neljandas ja seitsmendas klassis.

Tuleb välja arendada eesti keelele ülemineku kompleksne riiklik programm, mille hulka kuuluksid näiteks õpetajate ja õppematerjalide ettevalmistamine ja sotsiaalmajanduslikud meetmed, mis muudaksid eestikeelse erialaõpetaja ameti nt Ida-Virumaal, aga ka teistes probleempiirkondades atraktiivseks. Loomulikult ei tähenda eestikeelne haridus kultuurilise ja rahvusliku identiteedi ründamist, ka tulevikus on võimalik vene keelt, kirjandust ja miks mitte ka kultuurilugu ja religiooniõpetust õppida oma emakeeles, kuid mõistagi ei saa ka siin kasutusele võtta Venemaal ettevalmistatud õppematerjale.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.