Meditsiiniline kogemus Hispaania koroonapalatist ja arutlus eutanaasiast

Heldur-Valdek Seeder FOTO: Taavi Liivo
Heldur-Valdek Seeder kirjutab enda blogis kogemustest Hispaanias
Sel ööl (31.03.2020) märgiti Hispaania koroona (COVID-19) surmade statistikaks 849 inimelu, mida hiljem vähendati ühe võrra.

ENNATLIKU DIAGNOOSIGA KOROONAPALATIS

Peale keskööd lükati mind haiglavoodil suurte punaste hoiatusmärkidega lifti “Ainult kinnitatud diagnoosiga koroonahaigete transpordiks”. Voodi jäeti betoonist, ilma kellata ja päevaaknata üksiktuppa. Isiklikest esemetest oli ära võetud kõik, kuid jäetud sokid, trussikud ja spordimüts. Lisaks anti joogivee pudel ja küsiti kontakti, kellele sinust teatada. Ninna suunati niisutatud õhu voolikud, mis pidi leevendama valusid ja üles sulatama tomograafiast tulnud piltide järgi eeldatavaid viirusekolooniaid kuivanud ja pundunud verega kopsupindadel.

Olin olnud üle ööpäeva magamata ja uni tuli kiiresti. Siis ärkasin. Oli pime, toas põles kohtvalgustus. Olin higine, jalad tõmblesid vappekülmas. Olin magades kaitsemaski parema hingamise saavutamiseks kuhugi ära lükanud, kuid jätkuvalt tundsin teravat ja süvenevat õhupuudust. Proovisin õhku ahmida nina või suu, või korraga mõlema kaudu. Miski ei aidanud, õhupuudus järjest süvenes.

Hoolimata vappekülmas jalgadest ei olnud ebamugavust või valusid. Olin täiesti rahulik, emotsioonideta, mõistus selge. Mõtlesin, et selline siis ongi vingugaasi surm (s.t kus hapnik kaob). Sain aru, et mulle on pakutud võimalust valutult “teise ilma” lahkuda. Kui vajutan silmad kinni ja vaid annan omale “loa” uinumiseks, siis enam elusana ei ärka. Kujutlesin pilti, kuidas järgmisel päeval rutiinse koristuse käigus ka minu keha lükatakse morgi ja hiljem põletusahju. Tundus normaalne, see mõte väga ei häirinud mind.

Leidsin siiski, et selline lahkumine oleks loobumine, alistumine. See pole minu tavadega kooskõlas. Kuid ellujäämise ainus võimalus praegu on saada kohe hapnikuaparaadi alla. Kuidas seda küll saada? Otsustasin alla suruda valehäbi ja kolkida personalile märgu andmiseks. Leidsin, et haiglavoodi komplektis voodi kohal asuv enesetõstmise metalltoru on hea kellaks ja tõstmise metallkäepide hea löögipulgaks. Kopsisin tsüklite kaupa korraga 4-12 lööki ja siis mõned minutid ootamist. Mingi aja pärast tegin aga järelduse, et keegi ei tule niikuinii. Tagumine oli valju, nad pidid päris kindlasti kuulma… Otsustasin tagumist jätkata samas tempos vahedega, endiselt õhku ahmides. Las nad vähemalt saavad teada – et ma olen endiselt elus…

Oli läinud tund või rohkem, raske aega tajuda. Küll aeglasemalt, aga vasak käsi suutis endiselt  tõusta tampimiseks… Kuid mingil hetkel ilmusid minu ette minu enda elu jooksul kordasaadetud teod. Need asusid valgel laval eredavärviliste suitsuniitidena põimitud täispurgi kujundis. Seal domineeresid sinine ja punane, palju oli aga seal valkjaid toone. Tumedaid toone ei olnud üldse, lahtisi otsi samuti ei olnud näha. Pidin ise oma tegusid hindama ja jäin nendega rahule. Olen alati püüdnud õigluse eest seista, ka pealesunnitud võitlusi mitte karta, ja see tundus üsna OK. Eraldi märkisin, et ka lõpetamata väljaulatuvaid suitsuniite purgis pole. Seega teod OK!

Misjärel kadusid virtuaalselt lavalt minu teod ja heledal ekraanil kuvati minu sünni- ja surmaajad. Nende kohta käis mõte eelkõige statistilisest ja sotsioloogilisest rada pidi ning leidsin üheselt ning karmilt, et kuvatav tulemus on laiduväärne. Pilt kadus. Ühtegi olendit ma piltide ajal ei näinud, suhtlemine oli toimunud mõtete tasandil…

TAGASIPÖÖRDUMINE ELLU

Nüüd mulle tundus, et õhupuudus on hakanud leevenema. Kuid ma polnud selles kindel ja igaks juhuks hoidusin endiselt magama jäämast, et mitte ennatlikke asju teha. Kolkisin veel korra… Siis tundsin lõplikult, et hingamine on taastunud. Jalad ka enam ei võbise. Ja rindkere keskele oli tekkinud tugev rahulik soojus, mis kiirgus laiali. Tekkis turvaline tunne ja andsin endale südamerahuga mõttelise “loa” lõpuks magama jääda. Magasin sügavas ja magusas unes hommikuni.

Õhtusöögi menüü günekoloogiaosakonnas

Järgmisel pärastlõunal vahetati minu punane triaazilint roosa vastu, kuna ma olevat paranema hakanud. Selgitati, et lisaõhu torud ninas oligi tegelikult hapnik. Ka aknasse kuvas päeval tegelikkuses siiski natuke päevavalgust. Mulle anti ka personali kutsumise pult ja teleka pult. Ja neljandal päeval viidi koroonaosakonnast üleüldse üle raviosakonda, sest nii esmane COVID-19 test kui kordustest olid negatiivsed. Raviosakonnaks sai (vabade kohtade olemasolu tõttu) nüüd günekoloogia. Diagnoosiks kahepoolne kopsuinfarkt – parema peaarteri ja alamosade + kopsu vasaku alumise arteri infarkt (tromb). Täna, seega 9 päeva hiljem, kirjutati haiglast (elusana) välja. Liikuda on esialgu väga raske, iga samm viib pulsi üles ja hapniku alla. Isegi istuda on raske. Ja vere vedeldamiseks pean veel vähemalt (!) 3 kuud end igal päeval kõhtu süstima, süstlanõel ikka üle sentimeetri lihasse… Mis edasi saab, pole mõtet ennustada… Kuid olen registreeritud sügisel toimuvatele Spartan Race EM-ile ja MM-ile. Vanusegrupis peetakse mind (ilmselt) ikka veel favoriitide hulka kuuluvaks… Hetkeolukord muudab aga osaluse üleüldse küsitavaks, samas osalemine ei pruugi olla lõpuni võimatu. Aeg annab arutust!

EUTANAASIA PEAKS SIISKI OLEMA LEGALISEERITUD

Nagu ka eelnevast kirjeldusest nähtus – Jumal annab võimalused, inimene teeb valikud. Teod on ajatud, kuld ilmalik. Inimesele antud võimaluste hulka kuuluvad ka ravi, kannatamine või eutanaasia. Ka sünnitamine või sündivuse kontroll, kui teha kõrvalepõige abordivaidlusesse. Ükski nendest valikutest pole kahjulik iseeneses, vaid kahjulik võib olla nende valikute vale kasutamise viis.

Oma tegude üle aruandmiseks saabab AEG kord igaühel. Maakeeles, on aeg seadustada eutanaasia. Mulle on tundunud, et eutanaasia seadustamist toetavad eelkõige inimesed, kes mõtlevad ette iseenda lahkumise ajale siit ilmast. Eutanaasia legaliseerimise vastu seisavad jällegi need, kes on ise suhteliselt varakad ja kardavad eutanaasia kui relva võimalikku kuritarvitamist nende endi vastu potentsiaalsete pärijate poolt?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.