Eesti Lasterikaste Perede Liidu president Aage Õunap ja juhatuse liige Katrin Kiisk lükkavad ümber müüdid, mida on viimaste nädalate jooksul kasutatud laste- ja peretoetuste tõstmise vastu võitlemises.
Viimase aja enim kajastatud vaidlusteemaks osutunud lastetoetused on jõudnud erinevate arvamusavalduste kaudu sellisesse äärmusesse, et puutumata pole jäänud ka isiklik tasand. Väited nagu „laste ostmine“, „suurperede ülekuldamine“, „naiste tööturult eemaldamine“ ja „ebavõrdsuse loomine“ on aga riivanud kogu lasterikaste perede kogukonda, kes on ühtäkki tundnud, et on justkui aktiivselt tööturul osalemise asemel end lastele pühendades teinud hukkamõistva valiku, mille pärast tuleks edaspidi silmad maas käia. On lausa kummastav lugeda, et oleme arenenud ühiskonnana langenud nii primitiivsele tasandile, et paneme ise oma riigi lastele sõltuvalt sellest mitu õde-venda neil on, sildid külge. Eesti Lasterikaste Perede Liit on riigile valdkondlik strateegiline partner ja esindab täna enam kui 12 000 lasterikka pere last. Meedias on arvukalt avaldatud üksikuid arvamusivaldusi, mis on kujundanud mõistagi küll väärtuspõhimõtteil kanduvat meelsust, aga ei ava suurt pilti, mis lasterikkas peres tegelikult päevakajaline on. Meie perede hääl kõlab nõnda:
Enne seda, kui 2014. aastal viimaks peretoetuseid reformima otsustati hakata, seisid need enam kui kümme aastat muutumatuna, summas 19,18 eurot. Tänaseks on see number jõudnud 60 euroni, ent on taas seisnud muutumatuna enam kui kolm aastat. 2017. aastal lisandus lisaks ka lasterikka pere toetus, summas 300 eurot kuus, mis on aidanud tõsta perede kindlustunnet ja alandanud laste suhtelist vaesusmäära, aga on taas viieks aastaks lihtsalt ootele jäetud. Uuringutest lisaks teame, et just lasterikka pere toetus aitas tuua juurde vähemalt 3000 lisasündi. Aga see ei tähenda sugugi, et perepoliitika oleks sellega valmis saanud.
Oleme aastaid, seejuures enne möödunud aastal toimunud kohalikke valimisi, erinevate erakondadega kohtudes toonud lasterikaste perede huvikaitse nimel poliitikuteni teadmise, et lastetoetused tuleb indekseerida, sest ilma jäävad need ajale jalgu ning kaotavad oma mõju. Täpselt samamoodi oleme juba 2018. aasta lõpus toonud avalikkuse ette probleemi lastetoetuste liiga järsust lõppemisest, mis peredele olulisi väljakutseid tekitavad ning millega riigi tasandil tegelema peaksime. Need ei ole teadmised, mis sündisid riigikogule esitatud eelnõutekstis, vaid lasterikaste perede päris mured, mis olid poliitikuile teada juba vähemalt neli aastat tagasi. Igaüks meist, kes tunneb hüppeliselt kasvanud inflatsiooni kibedat maiku, saab aru, et raha väärtus täna ei ole enam see, mida ta oli neli aastat tagasi. Me ei tahtnud algusest peale tegeleda probleemiga, vaid selle ennetusega, aga oleme tänaseks jõudnudki selle piirini, et kui me olukorraga midagi ette ei võta, langeb suur osa peresid ja lapsi tagasi sellesse vaesusmäära, millest me need alles 2017. aastal välja aitasime. Ja langeb ilmselt rohkemgi, sest raskete aegade sügavikku näeme alles tuleval sügisel. Seda, et perede toetamine on ääretult oluline valdava enamuse jaoks ühiskonnast, sõltumata sellest, milline on inimeste haridus, sugu või perekondlik kuuluvus, kinnitab meile vastavaldatud uuringki (PSK; 27-30.05 lühiuuring) – seega – palun ärme vastanda üht väga olulist osa perepoliitikast teiste vajalike meetmetega õigustades üht teisele, vaid alustame sellest, mis on meie ühiskonna kõige haavatama sihtgrupi – laste – jaoks kõige olulisem.
Kuigi mõtlesime, et ei asu ses tohutus infomüras kõike avaldatud ümber lükkama, sest meist igaühel on õigus arvata seda, mida oma väärtusteis kanname, on raske, et mitte öelda võimatu, jätta mõningale neist vastamata. Näiteks, arvamusavaldused, mis väidavad, et toetustega ostetaks lapsi, kõlab üleüldiselt solvava ja tegelikku perede sünnisoove hälbiva teadlikkuse puudumisena. Sama puudutab väidet, mille kohaselt seaks toetuse tõus lapsed ebavõrdsesse olukorda. Arvajad näivat aga unustavat, et lasterikkad pered on põhiseaduse järgi riigi erilise kaitse all just selleks, et tagada lastele, kes peavad pere eelarvelisi vahendeid jagama, samaväärsed tingimused võrreldes nende peredega, kus jagamistehte tulemusena jääb ressursse pere heaolu tagamiseks kätte oluliselt enam. Meie seisukohad neile väidetele on alljärgnevad:
Väidetud on, et perehüvitiste toetuste tõus loob ebavõrdsust. Sellega ei saa kuidagi nõustuda.
Täpselt aasta aega tagasi toimus riigikogu sotsiaalkomisjoni avalik istung, milles arutleti laste vaesuse üle. Statistikaameti ettekandest selgus, et suhteline vaesus ehk laste ebavõrdsus on kõige väiksem ühe ja kahe lapselistes peredes ning mida rohkem on peres lapsi, seda suuremaks nende ebavõrdsus ka kasvab.
Laste võrdsust ja ebavõrdsust tuleb vaadata perekonna kui tervikuna, mitte lähtuda sellest, milline on esimesele või kolmandale lapsele makstava toetuse suurus. Pere kui leibkonna eelarvest elavad kõik lapsed ja mida rohkem neid lapsi selles eelarves ülal tuleb pidada, seda väiksem on neile jaguv ressurss. Seega – peretoetused lasterikkale perele hoopis loovad võrdsust ühe ja kahe lapseliste leibkondade kõrvale, mitte ei tekita ebavõrdset lõhet kõikide riigis elavate laste vahele.
Praktiline näide: neljalapselisel perel on vaja suuremat eluaset kui kahelapselisel perel. Panka laenutaotlust esitama minnes on aga lasterikka pere vanem koheselt ebavõrdsemas seisus võrrelduna vähem lapsi omava vanemaga ka siis, kui nende sissetulekud ja haridustase on täiesti võrdsed, sest ühel on ülalpeetavaid rohkem kui teisel ja valem, mille järgi pank krediidivõimelisust hindab, kohe kreenis. Kui lasterikka pere vanemal oleks lisasissetulekuna ka peretoetus, asetuks ta selles näites teise vanemaga võrdsele positsioonile. See tähendab, et me loome peredele ja lastele võrdseid võimalusi, mitte ei anna ühele ühiskonnagrupile ebavõrdseid eeliseid.
Väidetud on, et perehüvitiste toetuste tõus meelitab naised tööturult ära. Ka sellega ei saa kuidagi nõustuda.
Peretoetuste tõus annab perele hoopis vabaduse pere- ja tööelu paremini ühildada, sest võimaldab lastega kodus oleval vanemal töötada talle sobival osakoormusega tööl, mida ta saab teha laste kasvatamise kõrvalt selle asemel, et minna vanemahüvitise lõppedes sunnitult tööle pooleteise aasta vanuse lapse kõrvalt, kellega tuleb kolmanda eluaastani veeta rohkem aega hoolduslehel kui reaalselt tööturgu panustada. Rahulolematu on nii vanem kui ka tööandja. Perehüvitis annab aga oluliselt paindlikumad võimalused, toetab väikelastega peresid ja pigem motiveerib naisi tööle naasma ning tegema seda, mis neile päriselt pereelu kõrvalt ka sobib. See omakorda võib viia ka kohaliku elu edendamisele, pereettevõtluste kasvule jmt – võidab kogu majandus tervikuna.
Seega toetus mitte ei tekita lasterikka pere vanemas tunnet, et enam tööle pole vaja minnagi, vaid motiveerib seda tegema palju väärtuslikumal moel. 1000 eurot jagatuna viiega – ema, isa ja kolm last – mis teeb iga pereliikme kuueelarveks 200 eurot, ei ole kindlasti see ahvatlus, millega 18 aastat koos perega vireleda. Eesti lasterikas pere on töökas ja tema lapsed moodustavad poole kogu ülejäänud perekondade tulevatest maksumaksjatest.
Väidetud on riik asub toetuste lapsi naistelt ostma. Sellega on kohe ääretult raske nõustuda.
2022. aasta emadepäeva uuringust (mille viis läbi Pere Sihtkapital) selgus, et üle poole naistest sooviks oma peres näha ideaalis kasvamas kolme last. Ometi neid seal ei ole – Eesti naisel on täna keskmisel 1,8 last. Põhjustena toodi välja ennekõike just majanduslikke tegureid, s.t et pered kardavad, et kolmanda lapse sünd kahandab juba peres olemasoleva kahe eelneva lapse heaolu. Seega – riik ei osta naistelt lapsi – sest naised, pered, ise soovivad kolmandaid lapsi. See tegur, mis neid seda soovi realiseerumast takistab, on meile teada – majanduslik kindlustustunde puudumine. Meie saame selle neile aga anda ja võimaldada peredele soovitud laste sünni just nii nagu on koalitsiooniparteid lubanud 2023. aastaks ellu viia.
Oluline on selles debatis kõigile südamele panna, et loomulikult on riigis tähtsad kõik teenused, mis perede ja laste sündi toetavad, olgu selleks siis alushariduse rahastusküsimused või vajalike tugiteenuste olemasolu, aga ärgem unustagem, et ka mõjusad peretoetused on üks oluline osa peresõbraliku keskkonna loomisest, mis võimaldab kõikidele lastele riigis võrdseid võimalusi arenguks vajaliku toe saamisel. Meie hinnangul on seega hetkel jõuliselt looklev vastandumine – kas vaja oleks peretoetuseid või hoopis õpetajate palgatõusu, alushariduse lisarahastust või täiendavaid tugiteenuseid – absoluutselt vale lähtenurk, kuidas teemale läheneda. Perepoliitika ei ole valmis ega saa veel nii pea valmis, aga me vajame süsteemset lähenemist, mis ei seaks ohtu meie rahvusriigi säilimist ning sellega enam ei kannata oodata.
Sama oluline on, et riigijuhid ei vaataks riigieelarveliste paigutuste tegemiseks ainiti rahva otsa ega tekitaks – ei tahmatult ega tahtlikult – provokatiivseid debatte üha juurde, vaid kolmanda sektori roll demokraatlikus ühiskonnas ongi tuua seadusandjani teave sellest, millist kaitset konkreetne sihtgrupp riigilt vajab ning see, kuidas riiki valitsevad juhid otsustavad selle põhiseadusliku eesmärgi täita, peab jääma nende otsustada. Vastutust riigieelarve täitmise eest kannab küll rahvas, aga selle mõistlikuks majandamiseks kannab rahva nimel mandaati parlament, kelle esmane vastutus on tagada, et rahvale olulised teemad jõuaksid seadusloomesse.
