Tunne Kelam: kas USAd saab usaldada?

Rahvusvahelise peavoolumeedia reaktsioonid seoses Türgi rünnakuga Süüria kurdide rühmituste vastu tekitavad küsimuse – kas on tegemist ehtsa murega kurdide ja Süüria saatuse pärast või pakub kriis täiendavat võimalust rünnata president Trumpi ning õõnestada usaldust demokraatlike riikide ühtekuuluvuse vastu?  Eestis on korduvalt asetatud küsimus nii –  täna reedeti kurdid, homme jäetakse maha meid siin Läänemere piirkonnas. Kas USAd saab usaldada, küsib Isamaa auesimees ja endine Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam.

Olukord põhja-Süürias on ülimalt keeruline ja Türgi otsust kasutada jõudu, et üritada ühepoolset lahendust oma piiriga külgnevas Süüria osas saab vaid kahetseda. Süüria Demokraatlike Jõudude (SDJ) lipu alla koondunud kurdid (ca 60% SDJ koosseisust), araablased, turkmeenid, assüürlased jt võitlesid vapralt ja tulemuslikult Daeshi islamiterroristide vastu, kaotades nende oma hinnangul ca 10,000 võitlejat.  Selles võitluses aitas neil edu saavutada USA ulatuslik relva-abi ( vähemalt 3 miljardi dollari ulatuses), võitlejate väljaõpetamine ning ameeriklaste tugi õhust.  President Trump tunnustas 2018.a.  SDJd sõjalise partnerina, kelle teeneid ei unustata. 

Kuid kindlasti ei saa SDJi defineerida USA liitlasena. Nad ei esinda riiki, kellega sõlmitakse ametlikud liitlassuhted.  USA NATO-liitlane on Eesti ja mitte viimasel kohal – Türgi.  Mitte-riikliku rühmitusega ei saa sõlmida liite.  SDJ oli hädaolukorras parim partner Daeshi vastu.  Samas ei piirdu kurdide juhitud SDJ tuumiku eesmärgid islami äärmuslaste vastase tegevusega.  Kurdide eesmärk on omavalitsuse, kui võimalik, siis omariikluse saavutamine. Selle vastu on  niihästi Süüria kui ka Türgi. Ankara seostab SDJ-i Türgis a-st 1978 tegutseva separatistliku ja algselt marksistliku Kurdi Tööliste Parteiga (PKK), mida ka USA klassifitseerib terroristliku organisatsioonina. CIA omaaegne direktor Daniel Coates määratles SDJ  tuumikuna tegutsevat YPGd (rahva omakaitseüksused) kui PKK sõjalist käepikendust Süürias. 

Türgi argument – kavatsus luua oma piiriga külgnev stabiilne tsoon, kuhu paigutada umbes kolmandik Türgi laagreis asuvaid Süüria pagulasi – kõlab loogiliselt. 

Selles keerukas kontekstis, kus SDJ on kehtestanud oma halduse ja kontrolli Türgi piiri lähedaste suurte alade üle, ning ehitab selgelt üles niihästi Süüriast kui Türgist sõltumatut piirkonda, on väga raske väljapoolt otsustada, kas antud suuna jäägitu toetamine on mõeldav ja mõttekas.  Eriti kui soovitakse selleks USA jätkuvat abi. 

Oma argumendid on ka Türgil – kurdi radikaalide tegevus destabiliseerib riiki, viimased aastad on aga Kurdi Tööliste Partei võitnud pinda Türgi vahetus naabruskonnas, kus nad saavad märksa vabamalt tegutseda. Ka Türgi argument – kavatsus luua oma piiriga külgnev stabiilne tsoon, kuhu paigutada umbes kolmandik Türgi laagreis asuvaid Süüria pagulasi – kõlab loogiliselt.

Praeguseks on aga saanud eriti selgeks, et abi ega julgeolek ei saa tuleneda ainuüksi USAst.  

Ameeriklased on oma osa etendanud – ja seda positiivselt.  Nende kohalolek isegi väikeses koosseisus  andis olulist tuge Daeshi tõkestamisel ja purustamisel. Muide, kui suvel  2016  Türgi väed  sekkusid Süüria kodusõtta Manbiji piirkonnas, aitasid USA erioperatsioonide jõud SDJ-l nurjata Türgi armee ja neid toetavate dzhihadistide pealetung.  Praeguseks on aga saanud eriti selgeks, et abi ega julgeolek ei saa tuleneda ainuüksi USAst.  

Groteskne on täna kuulda Euroopa proteste nagu oleksid ameeriklased oma relvavennad maha jätnud.  Lihtne küsimus – kes ja kus on siis EL riikide relvavennad ja liitlased?  Euroopa asub ju Süüriale ja Türgile palju lähemal. Kui üldse pruukida nii emotsionaalseid termineid nagu reetmine, siis tuleb küsida, kas ei ole pigem  EL  Lähis-Ida piirkonna maha jätnud.  Kogu Süüria kodusõja ja hirmutegude perioodil ei olnud EL tahteline ega suuteline kujundama omaenda tõhusat strateegiat Süüria kriisi haldamiseks.  Selle asemel, et kriisi ennetada ja konstruktiivset lahendust pakkuda, mandus EL sündmustele passiivse reageerija rolli, kelle peamine panus on väljendunud humanitaarabis ja põgenikevoolude vastuvõtmises.

Tasub korraks mõelda, mis oleks saanud Lõuna-Koreast või Jaapanist ilma USA liitlasvägede kohalolekuta. Ja mis saaks neist ka tänapäev? 

Peavoolumeedias on saanud tavaks USA  vägede sisseviimast ükskõik millisesse maailma piirkonda pigem kritiseerida. Huvitav on nüüd kuulda kurtmist hoopis vastupidise üle –  et USA on otsustanud oma väikese väekontingendi kusagilt välja viia.  Ei maksa unustada, et hoolimata USAs tugevnevast vastuseisust välismaistele sõjalistele missioonidele ja nendega seotud kuludele on Ameerika Ühendriigid pidanud vankumatult kinni oma vanimaist kohustustest.  Kohustustest kindlustada USA relvajõudude kohalolekuga julgeolek ja vabadus Euroopas (sealh. Saksamaal 33,000), Lõuna-Koreas (26,000) ja Jaapanis (55,000). Seda hoolimata majanduskriisidest ja konjuktuuri kõikumistest.   Tasub korraks mõelda, mis oleks saanud Lõuna-Koreast või Jaapanist ilma USA liitlasvägede kohalolekuta. Ja mis saaks neist ka tänapäev? 

Euroopa riigid on kurde „reetnud“ pea sada aastat tagasi.  1920.a. Sèvres lepingu sõlminud Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan, Kreeka ja Rumeenia lubasid Türgi kurdidele rahvuslikku enesemääramist, kuid loobusid sellest 1923.a. Lausanne lepinguga, millega taastati – noortürklastele vastu tulles –  Türgi territoriaalne terviklikkus.

Ameeriklased on oma panuse islamisterroristide kalifaadi purustamisesse andnud. 

Rahvuslik enesemääramine on iga rahvusgrupi põhiõigus ja seda ei saa kunagi eitada.  Kuid peaküsimus tänases Lähis-Idas pole mitte niivõrd enesemääramine ja uue riikluse loomine, kuivõrd rahvaste ja hõimudevaheliste suhete normaliseerimine ja kõigi võrdsete põhiõiguste tunnustamine.  Sealhulgas kurdide õiguse tunnustamine võrdsele kohtlemisele, majanduslikule ja kultuurilisele autonoomiale. Peaküsimus on  võimalus elada normaalset ja vägivallast vaba elu, vaatamata rahvusele, religioonile, kultuurile, tagades vastastikuse julgeoleku ning vähemusrahvuste tulevikuperspektiivi. Bashir al-Assadi ja tema isa Hafezi alaviitidest vähemusgrupi verine diktatuur Süürias on kohutav näide vastupidisest. 

Isegi peale keemiarelva korduvat kasutamist al-Assadi poolt omaenda rahva vastu on EL liikmesriikide hoiakuks pigem deklaratiivne lootmine ÜRO Genfi protsessile, mis peaks Süüria eri osapooli rahvuslikule lepitusele juhtima. Hetkel tuleb iga hinna eest vältida leppimist  „reaalsusega“ – olukorraga, kus tänu Iraani diktatuuri ja Venemaa massiivsele toetusele jääb sõja- ja inimsusevastaste kuritegude eest vastutav  Süüria diktaator endiselt terroriseerima oma  veel ellujäänud alamaid.    

Ameeriklased on oma panuse islamisterroristide kalifaadi purustamisesse andnud.  Nüüd tuleb ka EL liikmesriikidel ise kohale tulla ja hakata toimuva eest otsest vastutust kandma. EL kohalolek väldiks ka meie liitlase Türgi ühepoolseid sõjalisi aktsioone, mida keegi heaks ei kiida.