Nimeseadus on üks sedalaadi tore seadus, kus iga inimene tunneb end suure asjatundjana ja tahab kangesti sõna sekka öelda, sest kõigil meil on nimi, mõnel isegi mitu, ning paljud meist on ka teistele inimestele, näiteks oma lastele nime pannud ja sellega enamasti hästi hakkama saanud.
Tõesti, keerulist pole seal midagi. Aga uue nimeseaduse eelnõu kohta arvamuse avaldamiseks võiks selle ikka enne ka läbi lugeda. Paraku jääb meedias seni ilmunud sõnavõttudest mulje, et sageli pole seda tehtud. Või siis ei tunta praegust, juba ligi 15 aastat kehtivat nimeseadust. Sest kuidas muidu on võimalik, et meediaportaalides ilmuvad lood, mis kannavad pealkirju: „LGBT kogukond: minister kiusab oma inimesi asjata“, „Miks soosime võõraid pühakunimesid ja tõrjume vanu eesti nimesid, mis ei viita soole?“ „Seaduseelnõu keelab lapsele Osakonnajuhataja või Doktor nimeks panna“ jne.
Kes nimeseadust tunneb, see teab, et ka praegu ei saa panna lapsele nimeks Osakonnajuhataja ega Doktor. Ja nii nagu praegu, nii ei keela ka uus nimeseadus panna lapsele vanu eesti nimesid, mis ei viita soole, olgu nimeks siis Tuul, Vihm, Rahe või mõni muu kole ilmastikunähtus, millest siinkandis puudust pole. Keelatud on lapsele ainult selgelt vastassoo nime panemine. Näiteks ei saa tüdrukule panna nimeks Jüri ja poisile Mari. Aga nii on see ka praeguses seaduses juba aastaid olnud, midagi uut siin pole.
Samuti pole uues nimeseaduse eelnõus – nagu praeguseski nimeseaduses — sõnagi juttu homodest, kooselust, LGBT kogukonnast ega muust sellisest ja neid ei kiusa selle seadusega mitte keegi. Aga neile ei tehta ka mingeid erandeid, vaid neid koheldakse täpselt samamoodi nagu kõiki teisigi inimesi. Nii et ka selles osas ei ole uues nimeseaduses midagi uut.
Põhimõtteliselt on uue nimeseaduse eelnõus ainult kaks suurt olulist muutust. Esiteks ei lubata teatud raskete kuritegude eest karistatud inimestel muuta nime seni, kuni karistus pole karistusregistrist kustunud. Ennekõike käib siin jutt pedofiilidest, aga piirang kehtib ka mõningate teiste kuritegude puhul. Põhjus on mõistetav: et kurjategija ei saaks avalikkuse eest varjata oma identiteeti ja toime pandud kuritegusid. Kui tema nimi kustutatakse karistusregistrist, siis kaob ka nimemuutmise keeld.
Teine suur muutus on keeld võtta endale teise elava isiku perekonnanime. Seaduseelnõu kohaselt saab vabalt valitud (st mitte abikaasa või esivanema) perekonnanimeks olla vaid selline nimi, mis ei ole ühegi elava isiku perekonnanimi. See piirang on mõeldud suguvõsade nimede kaitseks ja on põhimõtteliselt samamoodi kirjas ka paljude teiste riikide nimeseadustes, näiteks ka Soome uues, alles hiljuti heaks kiidetud nimeseaduses.
See piirang ei kiusa kuidagi homosid ega teisi vähemusi, vaid kehtib ühtmoodi kõigi suhtes, kes tahavad endale võtta mõne teise suguvõsa nime. Ka heterod, kes on vabaabielus või on sõlminud kooselulepingu, ei saa võtta endale ühegi teise elusoleva inimese nime. Erandiks on ainult abielu, mis muudab sugulussidet ja annab selle kaudu õiguse kanda abikaasa perekonnanime ja abielust sündinud lastel vanemate ühist perekonnanime. Kui kellelgi on soov teha samasugune erand ka kooselule, siis tuleks alustada ikka kooseluseaduse muutmisest. Praegu ei näe kooseluseadus ette võimalust võtta kooselulepingu sõlmimisel lepingupartneri nimi ja seetõttu pole seda võimalust ette nähtud ka uue nimeseaduse eelnõus.
Lugu ilmus Postimehe arvamusportaalis
