Vaatamata enneolematutele piirangutele pole kultuurielu lakanud. Kultuuri toetamine on nii riigi, ettevõtete kui ka iga inimese võimuses, kirjutab kultuuriminister Tõnis Lukas Postimehes*.
Elame isolatsioonis. Aga samas elu käib, ka kultuurielu. Just praegu võib veenduda, kui rikas see tegelikult on, isegi kui protsessis osalemise viisid on mõnevõrra muutunud. Mõne aja pärast laustaud taandub ja mingi aja möödudes läheb kõik harjunud moel edasi. Muidugi sel juhul, kui oskame praegu teha õigeid otsuseid – nii igaüks eraldi kui ka ühiskonnana. Kultuurielu ei saa muust ühiskonnast ja ajast eraldi vaadata.
Praegune aeg on erakordne. Tuntud muusik Reigo Ahven avaldas hiljuti Postimehes arvamust, et «isegi sõja ajal ei ole juhtunud seda, et sajalt protsendilt muusikutelt võetakse ära sada protsenti esinemisvõimalusi. Selles mõttes on olukord väga maailmalõpulaadne». Hästi öeldud, aga vaevalt me tegelikult olukorda sõjaga võrdleme – Eesti kultuurielu ruineeris praegusest olukorrast kindlasti rohkem näiteks 1944. aasta märtsipommitamine, kui Nõukogude lennuväe külvatud häving peatas nii Eduard Tubina balleti «Kratt» etendamise Estonias kui ka muu elu linnas, kaasa arvatud sadu inimelusid ühekorraga. Ei hakkagi vaidlema, aga pigem on maailmalõpuootust kunstis ja kirjanduses kujutatud ette just meeleheitliku viimase pillerkaaritamisena, kus muusikutel oleks just palju tellimusi. Praegu on ju olukord võrreldamatult teistsugune.
Aktiivse muusiku sõnum annab edasi selle, kui järsk ja ootamatu on muutus olnud ning et on palju loojaid, kelle sissetulekud on täiesti katkenud. Kuidas teha ühiskonnana nii, et praegusest olukorrast ei sünniks eesti kultuurile pikaajalist kahju, et loojad saaksid kohe pärast eriolukorra lõppu harjunud töö- ja esinemishooga jätkata ja et siit alanud pikemaajaline majandussurutis eesti kultuuri ka väga ei ahistaks? Eesti keele ja kultuuri hoidmise ülesanne on ju pidevalt silme ees.
Peame tajuma kultuuri lisaks järjepidevusele, mida see ühiskonnale tagab, ja meeldivatele elamustele, mida pakub konkreetne kultuurilooming, ka majanduselu tavapärase osana. Selles tähenduses on arusaadav, et valitsus peab majanduse elavdamiseks lisarahastuse võimalusi luues silmas ka neid vajalikke vahendeid, millega käigus hoida nii kultuuriasutusi-organisatsioone kui ka toetada üksikloojaid.
Osa kultuuriasutusi (näiteks muuseumid, arhiivid, raamatukogud) ei saa oma põhifunktsioone katkestada isegi siis, kui nad uksed külastajatele sulgevad, sest igapäevane tööülesannete täitmine eesti kultuurivaramu hoidmiseks ja uurimiseks peab jätkuma. Igapäevatöö tuleb niikuinii ümber korraldada inimestele muid ülesandeid andes. Need tegevused, mis on kultuuriasutustes pausile pandud, on tegelikult täpselt samasugune majanduslik ettevõtlus nagu iga teinegi: kultuurikorraldus, üürimine, piletite ja muu kauba müük jne. Sellega on teenitud vajalikku lisatulu, mis on asendamatu ka asutuste töö jätkamiseks. Peale selle on kultuuriasutuste tegevused väga olulised teiste majandusharude käigus hoidmiseks (nt turism, mis mõjutab omakorda toitlustust, transporti, majutust jne).
Seega peame kindlustama, et vastav võimekus oleks kriisist väljumisel (ja sellest tuleme välja niikuinii) säilinud. Teatrite, orkestrite, kooride jt kollektiivid peavad saama igal ajal leiva lauale ja kindlustunde, et nad pärast kriisi möödumist suudavad jätkata. Meie kõrgel tasemel kultuurifestivalide järjepidevuse hoidmisel on kriitiline hetk praegu, et nende tase ja rahvusvaheline maine püsiks võimalikult kõrge. Meile, kultuuriväärtuste kasutajatele, on mul küll palve: ärgem nõudkem juba ostetud piletite eest raha tagasi, ka juhul kui etendus või kontsert ära jääb. Nii toetame armastatud loojate võimalusi raske aeg üle elada. Nemad peavad valmistumist ja harjutamist jätkama ju niikuinii kogu aeg.
Seega on kriisiaegse nn majanduspaketi täiesti loomulik ja täieõiguslik osa nii kultuuriasutuste tööjõukulude katmine kui ka saamata jäänud tulu mingiski osas kompenseerimine. Praegu on valitsus arvestanud selleks lühikeseks ajaks kolm miljonit eurot. Sellega püüame aidata ka eraettevõtteid, kelle tegevus on kultuurielu asendamatu osa. Kindlasti ei kaeta sellega kõiki müügikatteta jäänud kulutusi, kuid kultuurivaldkonnale erandi tegemine on valitsuse poolt taotluslik ja näitab pühendumist eesti kultuuri hoidmisele.
Kultuur on kahtlemata palju laiem ja seda ei hõlma ainult asutuste ja organisatsioonidega. Suur osa loojaid on vabakutselised, keda on palju näiteks kujutavate kunstnike ja muusikute hulgas, aga ka etenduskunstide valdkonnas. Ja tellimuste ära langedes on nende olukord väga keeruline.
Kolm mõtet
Kultuur on samuti majanduselu osa. Nii on arusaadav, et valitsus peab majanduse elavdamisel silmas ka kultuuriasutuste-organisatsioonide ja üksikloojate toetamiseks mõeldud vahendeid.
Ärgem nõudkem juba ostetud piletite eest raha tagasi, ka juhul kui etendus või kontsert ära jääb. Nii toetame armastatud loojate võimalusi raske aeg üle elada.
Selleks et kriisiolukord ruttu lõppeks ja saaksime normaalse elu juurde tagasi minna, leppigem praegu piirangutega ja kasutagem neid hoopis targalt ära. Võimalused on meil olemas.
Valitsus on tulnud üksikisikutest ettevõtjatele appi sotsiaalmaksu tasumisel ja kavandab loominguliste isikute ja loomeliitude seaduses muudatusi, millega võimaldatakse praeguses olukorras vastava loomingulise liidu kaudu loometoetust saada ka neil, kes eelmisel aastal seda said. Selleks tuleb muuta seaduses sätet, mille järgi ei saa maksta toetust loojale, kes viimase kahe aasta jooksul seda juba on saanud, ega ka loojale, kes samal ajal õpib. Mõistagi on tarvis loometoetuste üldist mahtu kriisiajaks mitmekordistada. Toetuste osa suureneb ka kultuurkapitali otsustes.
Huvitaval kombel on Eesti ühiskond ka praegusteks elu muutvateks liikumispiiranguteks juba valmistunud. Riigi e-lahendused on kenasti arenenud ja see annab võimaluse kultuurist osa saada ka kodust väljumata. Ei saa just öelda, et suutsime praegust olukorda täpselt ette näha, kuid see, et kultuuriministeerium nimetas juba varakult 2020. aasta digikultuuriaastaks ning nägi selleks ette vastavad arendused, on suurendanud valmisolekut praeguses kriisiolukorras hakkama saada.
Asutused on suutnud reageerida kiiresti. Silmapaistev on ERR-i valmidus hakata pakkuma oma programmis vaatamiseks väärtfilme ja toredaid teatrietendusi, mida rahvas tahab ikka ja jälle vaadata. ERR võttis ka kohe töösse ettepaneku teha teatritega koostööd värskemate etenduste vahendamiseks. Kiirkorras lahendatakse autoriõiguse küsimusi.
Lähiajal avatakse platvorm, mille vahendusel saab vaadata salvestatud kultuurivaramut. Teen ettepaneku, et ka eraettevõtete sisujagamisplatvormid (Elisa, Telia jt) teeksid praegusel ajal soodustusi, et vaatajad nende pakettidele lihtsalt ligi pääseksid.
Raamatukogudes on nüüd tähelepanu koondunud rohkem e-raamatutele. Väga suure menu osaliseks on saanud Tallinna Keskraamatukogu digiraamatute laenutamise programm ELLU, mille võimalused avati üle Eesti. Esimese ööpäevaga kohe 3000 laenutust! Palun pingutada ka kirjastustel, et e-raamatuid tulevikus rohkem pakkuda.
Ettepanekuid tuleb ka kogu aeg juurde. Lauri Vahtre on oma artiklites pakkunud välja, kuidas kasutada praegust kodust aega. Esiteks saaks soovijatele anda koju teha mingeid lihtsamaid digiteerimistöid.
Teiseks saaks praegu luua tõeliselt õppiva ühiskonna, kui kodus olemise ajaks leppida kokku, et palga säilitamisel võtab igaüks endale kohustuse õppida midagi uut – mõni oskus, mida hiljem vaja läheb, või uus võõrkeel. Selliseid ideid laekub praegu hoogsalt ja neid tasub omaks võtta. Muide, aga miks mitte hakata kõik koos täiendama eestikeelset Vikipeediat, et seal oleksid meie emakeeles kaetud ka kõik senised valged laigud!
Kuidas toetada kultuuriloomingu jätkumist? Praegu saaks osta e-poodide vahendusel eesti disaini, eesti kunsti. Osaleda vaatajana tasu eest muusikute ja teatritruppide veebikontserditel-etendustel, mida tegijad kiiduväärse hooga ka pakuvad. Eesti raadiojaamad saavad mängida rohkem eestimaist muusikat, mõeldes just me oma muusikute toetamisele autoritasude kaudu. Raadiokuulajana võin öelda, et selline soov paistab lugude valikust välja küll, aga ka ERR saaks seda veel julgemalt teha.
Üks «väike asi» veel. Nüüd, kui meil on järgmiseks aastaks juba nn eurolaulja välja valitud, ei ole ju vaja enam selle lauluvõistluse voorudeks suuri kulutusi planeerida. ERRil oleks kena võimalus korraldada hoopis «Eesti laulu» konkurss eestikeelse laululoomingu tellimiseks.
Ühesõnaga, maailm ei ole hulluks läinud seni, kuni inimesed selle sees pole hullunud. Talitagem rahulikult ja sihikindlalt, siis säästame ka kultuurielu suurematest kaotustest. Piirangud on läbi mõeldud ja põhjendatud. Selles, et majandusel on raske, pole süüdi meetmed, vaid ikka olukord, mille pärast need kasutusele võeti. Selleks et see ruttu lõppeks ja saaksime normaalse elu juurde tagasi minna, leppigem praegu piirangutega ja kasutagem neid hoopis omal moel ka ära.
Kui veel kord pöörduda tagasi Reigo Ahvena võrdluse juurde sõjaga, siis mõnes mõttes käibki praegu lahing tervise pärast ja iial ei tea, kus vaenlane (pisik) ennast peidab. Loodame, et kavaldame ta varsti üle ja pöördume sellest olukorrast peagi tagasi jälle avatud kõigi võimalustega ühiskonda. Head tervist kultuurirahvale, kelle hulka me kõik osavõtjatena kuulume!
“Teatrite, orkestrite, kooride jt kollektiivid peavad saama igal ajal leiva lauale ja kindlustunde, et nad pärast kriisi möödumist suudavad jätkata.”
*Artikkel ilmus ajalehes Postimees 26.03.2020.
