Riigikogu liige Tarmo Kruusimäe väljakutsetest Eestile, IRLile ja endale.

1. Mis on Sinu arvates Eesti suurimad väljakutsed?

Meie ISAMAA 2.0 on väljakutse. Seal sõnastatu on kogu Eesti siht. Me peame rahvana suureks saama. Jah, paljud on seda teadlikult püüdnud naeruvääristada ja vääriti tõlgendada kuid eks see kõnele enda eest, et siht on õige. Kõik tahavad sõnastada miskit suurt ja üllast aga paraku maanduvad asiste olmemurede kõrval. Seep see tigedaks teeb kui endal tiivad ei kanna ja miskit suurt ei tule. ISAMAA 2.0 on üks väga ambitsioonikas eesmärk ning kutsun kõiki täie tõsidusega uuesti seda lugema ning selle kallal töötama. Ma adun, et paljud võivad suhtuda sellesse kui järjekordselt PR- firma pastakast välja imetud pamfletti, mis võivat hästi müüa või siis mitte. Vaat, enda rahvust ei saa müüa justkui pesupulbrit. Meil lasub kohustus kaitsta oma rahvust, keelt ja kultuuri ja mõningad juhised seks tarbeks on seal ISAMAA 2.0-is kirjas. Seega teeme endale esmalt erakonna sees selgeks kui suur ja võimas see on, et ei juhtuks nii nagu me seletasime Emapalka. Tark õpib teiste vigadest, loll ei õpi iial.

2. Kas on midagi, mida Sa tahaksid ja saaksid Riigikogus järgmise kahe aasta jooksul korda teha?

Eks nende aastatega ole suur hulk ideid kogunenud kuid eks ma juba vaikselt tea, kuis need asjad laiemas joones toimivad. Olen mitu korda suure hurraaga külmalt peale lennanud, kuid ei ole oma fraktsioonist kaugemale jõudnud. Ideed tuleb pikalt ja südikalt tutvustada ja leida mõttekaaslasi ning toetajaid. Hindan kõrgelt Trivimi Velliste südikust ja sihikindlust, kas või Priiuse põlistamise päeva, 7890 päeva, kuude kaupa tutvustas. Seega, täna ma niisama veksleid välja ei loobi vaid esmalt soovin ennast Riigikogus sisse töötada ja leida võimalikult palju oma ideedele toetajaid. Kunagi ei tee paha kui eelnevalt maad kuulata, miks ollakse tuimalt vastu või leiged. Iseküsimus on, et kuhu komisjoni ma maandun või kuis minuga mehitatakse mõni komisjon. Jah, hingelähedasemad asjad on noorte isamaaline kasvatus ja aatelisus, kuid viimasel ajal on hingelähedasemaks muutunud rahvamajade olukord ühinevate valdade kontekstis ja nende saatus. Ülikoolis sai õpitud rahvusvahelisi suhteid ja seega olen jätkuvalt huvitatud väliskomisjonist. Ma ei kujuta muidugi ette, kas selle hinnaks saab olema loobumine taasiseseisvuse kõige pikemast poliitilisest aktsioonist – iganädalastest pikettidest Vene saatkonna ees. Eks ma küsin kogenumate käest, kes loevad rahvusvahelist pilti selgemalt, nõu, et mis on kohane väliskomisjoni lihtliikmel ja kus on minust reaalsuses rohkem abi. Uued väljakutsed mõne muu komisjoni näol – miks ka mitte. Egas ma nüüd nii vana ka veel ei ole, et uusi väljakutseid ei julge vastu võtta – 50 , see on ju ainult number.

3. Sa oled oma muude tegevuste kõrval ka Eesti lipuseltsi tegevjuht. Kuidas Sulle tundub, kas Eesti inimesed võiksid sinimustvalget rohkem kasutada?

Mul oli sellel aastal 4. juunil harukordne võimalus, heisata lipp kodus, erakonna kontoris, Pika Hermanni tornis ja Pärnus. Pisikeste mööndustega, kuid pean tõdema, et lipupäevadel lehvib meil liiga vähe rahvuslippe majadel. Isegi Pärnu linnas, mis väga pikalt juba hoiab liputraditsioone elus oli vaatepilt lahja. Pärnu maavanem ja linnapea viitasid sellele pühapäeval. Minul kui MTÜ Eesti Lipu Seltsi tegevjuhil tuli vaikides nõustuda, sest Tallinnas on olukord kordades hullem. Tallinna volikogus olen aastaid jooksnud peaga vastu müüri, et langetada leinapäevadel, 9. märts, 25. märts ja 23. august – Harju mäele alaliselt heisatud riigilipp poolde masti. Aga ma olen positiivne, sest nüüd on võimalus kõnetada kogu Eestit. Riigikogu mandaat kindlasti toetab mind sel teel, et Eesti lipp taas ausse tõsta. Seega, nüüd läheb veel intensiivsemaks tööks. Ootan ja loodan igakülgset koostööd meie erakonna kõikide omavalitsusjuhtidega. Eesti lipp on meie kätes! Meil lasub kohustus ja vastutus Eesti lipu hea maine ja käekäigu ees.

4. Milline on IRLi võimalus?

Isamaal on alati võimalus ja mina ei loe reitingu langust nn kõikide kambakaks. Õigustusega oleme inimeste pahameele välja teeninud, meie usaldusväärsus on kahtluse alla seatud. Seda ei ole võimalik paari sõrmenipsuga olematuks teha ja parandada ning nüüd tuleb meil seljad kokku lüüa ja ühiselt vigasid parandada. Igaühel ja igapäevaselt. See ei saa kerge olema aga millises raamatus on kirjas, et elu ongi üks lõputu laupäev. Mina loen tänast hetke kui uut (võimalik, et mõni tõlgendab viimast) võimalust. Me oleme meeskond ja ma olen kindel, et iga võitleja tajub, et muutused, mis ootavad meid ees kolmapäeval ja neljapäeval on erakonna hüvanguks. Ka jalgpallis tehakse taktikalisi vahetusi ja vahest on see fännidele ja mängijatele endile võib olla, et esmapilgul mõistmatud. Kui see nii on siis tuletaksin meelde, et mäng käib vileni ja selle turniiri lõpuni on jäänud vaid NELI kuud. Just nimelt neli kuud, sest siis on meil KOV valimised. Erakonna eestseisuse ja Riigikogu liikmed ning ministrid peavad aduma, et täna on küsimus sügisestes valimistes ja selles, mil määral me suudame omi positsioone parandada. 2013 KOV valimiste järel ma ütlesin, et 20% toetus on meile avansiks ja et nüüd ei tohi jalga sirgeks lasta, vaid peame tõsiselt tööd rügama, et edu hoida. Läks nii nagu tavaliselt, kuid ma olen lootusrikas, sest aeg on sama soodne kui presidendivalimistel. Kõik eeldavad, et me oleme mängust väljas ja seega ma rõhutan, täna on võimalus uuesti erakond siduvaks ja tugevaks ehitada. KOV tasandil oleme me tugevad ja tegusad, selles ei kahtle meist keegi. Kui nüüd enesekindluse ja usu endasse saaks tagasi, siis ma ei näe suuri takistusi, et see võimalus realiseerida. Aeg on pealiku kombel käised üles käärida ja asuda asja kallale. Aitab süüdlaste otsimisest ja eeldusest et keegi teine teeb selle meie eest ära.

Kuningas on surnud – Elagu kuningas.

Ikka EESTI eest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.