Isamaa ajalugu: Rahvarinne pidas Eesti iseseisvust liiga äärmuslikuks ideeks

Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ehk ERSP asutav kogu toimus 20. augustil 1988 Pilistveres. FOTO: Eesti Uudised

Kalle Muuli kirjutab sel nädalal Eesti Uudistes, kuidas kolm kümnendit tagasi sündis Molotov-Ribbentropi pakti (MRP) salaprotokolli avalikustamise nõudmisest Hirvepargi miiting ja sealt edasi Nõukogude Liidu esimene demokraatlik partei ERSP. Kolmandas osas tuleb juttu sellest, kuidas Rahvarinne pidas Eesti iseseisvust “separatistlikuks” ideeks ja kuidas kohtumaja kõrval korraldati läbi suve piketti poliitvangide vabastamiseks.

Kui KGB oli selle budistidest ja Viru ärikatest koosneva elurõõmsa kolmiku maalt välja saatnud, liitusid ERSP asutajatega ka need vabadusvõitlejad, kes seni olid eestvedajatesse umbusklikult suhtunud.

ERSP korraldav toimkond tuli esmakordselt kokku 21.aprillil 1988. Kohe esimesel koosolekul võeti sihiks mitte enam põrandaaluse, vaid avaliku poliitilise partei loomine. Asutamisdokumentide ettevalmistamisel olid Jüri Adamsile eeskujuks iseseisvusaegsete erakondade põhikirjad. Tartu Ülikooli raamatukogus sai neid vabalt uurida, erifondide uksed olid juba paokil.

Muutus toimus praktiliselt üleöö

Terve 1988. aasta harukordselt päikselise ja sooja suve seisis Tallinnas Draamateatri ees rühmituse MRP-AEG pikett. Teatri kõrval üle tänava asus ENSV ülemkohtu hoone ja piketeerijad nõudsid poliitvangide Mart Nikluse, Enn Tartoja Sivert Zholdini vabastamist.

Niklus ja Tarto olid vangilaagris Venemaal, Zholdinit süüdistati riigivastaste lendlehtede levitamises ja hoiti eeluurimise ajal vahi all Eestis.

Kõik kolm meest said peagi vabaks, aga küllap oleks nad lahti lastud ka piketita. Ühiskond oli mõne kuu jooksul tundmatuseni muutunud. Mõtteavaldusi, mille eest Tarto ja Niklus kunagi vangi saadeti, võis kuulda nüüd igal tänavanurgal. Zholdini riigivastane lendleht üleskutsega Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei moodustamiseks oli ilmunud juba ammu ajalehes Edasi.

Draamateatri ees kõrge kohtumaja vastas oli suvi läbi üleval ka Sõltumatu Infokeskuse stend. Seal edastati teateid, mille eest aasta varem oleks kogu piketeerijate seltskond pikema jututa kinni pandud.

MRP-AEG
Eesti ajaloo pikimal piketil nõuti poliitvangi Enn Tarto vabastamist, kelle võimud oli “unustanud” trellide taha.
FOTO: erakogu

Eesti ajaloo pikim pikett

Infokeskus ise tegutses Estonia teatrimajakatusekambris rahvaloomingu keskuse töötaja Mait Rauna kabinetis. Rahvas seisis oma „loominguga“ selle kabineti ukse taga sel suvel sageli lausa järjekorras. Kellel avalikkusele midagi olulist öelda oli, tõi oma sõnumi infokeskusesse. Seal paljundati see kirjutusmasinal, riputati infostendile ja jagati paberilehtedel käest kätte.

ERSP korraldava toimkonna liige Tiina Hallik oli eriti tugevate näppudega masinakirjutaja, tema suutis läbi kopeeri lüüa teksti korraga kuni kümnele paberilehele. Koopiamasin oli tol ajal suur haruldus ja kirjutusmasinadki olid veel aasta-paar tagasi olnud nii rangelt KGB kontrolli all, et pandi riigipühade ajaks ametiasutustes eraldi ruumi luku taha.

Ehkki korraldajad polnud seda ilmselt nii mõelnud, mõjutas Eesti ajaloo pikim pikett (kestis väikese vaheajaga 1.juulist kuni 17.oktoobrini 1988) suurt poliitikat märksa rohkem kui kolme poliitvangi saatust. Draamateatri esine elava liiklusega väike plats koos piketeerijate ja pidevalt uueneva infostendiga kujunes arvutieelse ajastu facebookiks, twitteriks ja instagramiks. Siin kohtusid mõttekaaslased. See väliselt tagasihoidlik, kuid seesmiselt ergas suhtluskeskkond avardas linnarahva silmaringi, aitas leida aatekaaslasi ja oli niiviisi Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ämmaemandaks. ERSP sündis piketiparteina ja kandis oma sünnikoha pitserit veel aastaid hiljemgi.

Rahva Hääl avaldas MRP salaprotokollid

Ettevalmistused ERSP loomiseks vallandasid 1988. aasta suvel suure sebimise ka vastasleeris. Okupandid olid valmis mistahes järeleandmisteks – aga ainult NSV Liidu koosseisus. Rääkige ajaloo valgetest laikudest, laulge ja lehvitage lippe, kuid ärge ainult riiklikku iseseisvust nõudke.

Ajaloolasel Heino Arumäel lubati 1988. aasta 10. ja 11. augusti Rahva Hääles avaldada koguni Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokolli tõlge. 1987. aasta augustis enne esimest Hirvepargi miitingut moodustatud rühmitus MRP-AEG oli vähem kui aastaga jõudnud algselt ebareaalsena tundunud sihini: kommunistlike kurjategijate üks suuremaid saladusi ilmus järjejutuna ei kusagil mujal EKP Keskkomitee häälekandjas. Kuid hoolimata sellest uskumatust edust sõimati Eesti iseseisvuse ja omariikluse nõudjaid ajakirjanduses jätkuvalt ekstremistideks, separatistideks ja perestroika vaenlasteks.

Rahvarinne pidas iseseisvust “separatistlikuks” ideeks  

Vastupropagandat juhiti EKP Keskkomiteest ning sellega läksid kaasa paljud tänapäevalgi lugupeetud inimesed. 23. juulil 1988, täpselt kuu enne MRP aastapäeva, kinnitas Rahvarinde algatuskeskus eesotsas Edgar Savisaare ja Marju Lauristiniga, et ei pea õigeks separatistlikke taotlusi ja kiitis heaks seisukoha enesemääramise kohta.

Eesti rahva eestkõnelejad kuulutasid vist esmakordselt täiesti vabatahtlikult, et tahavad elada Nõukogude Liidus. Rahvarinde algatuskeskus teatas: „Eesti poliitiline suveräänsus võib tänapäeva maailmas teostuda üksnes enesemääramisõigusel rajaneva sotsialistliku rahvusriigina. Kõige valutum tee sellele on Nõukogude Liidu muutmine liitriigist riikide liiduks.“

Kaks vaprat naist

ERSP  asutamiskoosolek toimus 20.augustil 1988 Pilistvere kirikus. Sealse koguduse õpetaja Vello Salum oli üks ERSP eestvedajaid. Kohavalikut mõjutas ka kartus, et okupatsioonivõimu vastuseisu tõttu ei õnnestu pealinnas uue partei asutamiseks piisavalt suurt saali hankida.

Tänapäeval moodustaksid 104 ERSP asutajaliiget kõigest viiendiku erakonna loomiseks vajalikust inimhulgast, aga veerand sajandit tagasi oli see väga suur jõud. ERSP suursaavutus oli seni väikeste rühmadena tegutsenud vastupanuvõitlejate ühendamine. Loodi esimene organisatsioon, mis seadis avalikult sihiks Eesti iseseisvuse taastamise ja okupatsiooni lõpetamise.

Kandev roll selles töös oli kahel vapral naisel, Eve Pärnastel ja Lagle Parekil. Pärnaste kitsuke üürikorter Tallinnas Koidu tänavas oli ööpäev läbi ERSP sidekeskuseks. Parek suutis avala suhtlejana kõik keeruliste elusaatustega dissidendid üheks erakonnaks liita ja valiti selle eest 1989. aastal ka ERSP esimeseks esimeheks. Algul ERSPl esimeest polnudki. Demokraatiaihalus oli nii suur, et asutamiskongressil 1988. aasta 20. augustil esimeest ei valitudki ja ERSPd juhtis esimesel aastal viieliikmeline juhatus, kuhu kuulusid Eve Pärnaste, Mati Kiirend, Lagle Parek, Vello Salum ja Erik Udam.

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.