Mahavaikitud suurõnnetus- teel Pranglile uppus 12 inimest

Ühel hetkel oli paat kiiluga taeva poole ja inimesed ulpisid meres. ARHIIVIFOTO

Hiljuti peeti Prangli Laurentsiuse kirikus mälestuspalvus, mis oli pühendatud inimestele, kes uppusid pool sajandit tagasi. 19.juulil 1969 olid Leppneeme sadamast teel Pranglisse  kolm paati, mis vedasid sinna lõbureisile läinud Tallinna Taksopargi inimesi. Tegemist oli peamiselt asutuse isetegevuslastega, kes pidid suunduma saarele esinema. Paraku läks üks ülekoormatud paatidest ümber ning kaksteist inimest uppus, kellest üheksa jäigi kadunuks. 

Mitukümmend inimest saabusid 19.juuli pärastlõunal Kirovi kalurikolhoosile kuuluvasse  Leppneeme sadamasse. Ellujäänud meenutasid, et tuul oli väga vali. On räägitud 6 – pallisest tuulest, millega ei lastud sadamast välja isegi traale, paatidest rääkimata.

Piirivalve keeldus seltskonda merele lubamast, viidates halbadele ilmastikuoludele. Seega väljasõit viibis. Seni kuni Taksopargi funktsionäärid piirivalvureid „moosisid“, ei oodanud reisiseltskond sadamas niisama vaid pruukis külmarohtu. Kas piirivalvurid tüdinesid vastuseisust või paranes veidi ilm, igatahes sai taksopargirahvas merele mineku loa. Kell oli selleks ajaks saanud pool seitse.

Hiljem õnnetusse sattunud paat oli kolmest mandrirahvale vastu saadetud alusest ainus, mis omas tekki.  Tegemist oli u. 12 meetrise pikkuse ja neli meetrit laia paadiga, mis oli vette lastud alles paar kuud varem.

Paadid sõitsid hanereas, peagi ümber läinud alus esimesena. Paadijuht Heino Luhtsalu rääkis hiljem kohtus, et alus istus kõrgel üle veepinna ja moodustas liiga suure tuultpüüdva purjepinna. Ta kamandanud küll inimesi trümmi. See andnuks alusele mõne tonni ballasti kiilu peale. Tema korraldust ei pidanud viinane seltskond aga millestki.

Üle poole tee oli läbitud kui loetud sekundite jooksul oli laevukesel kiil püsti. Mis täpselt juhtus võib vaid oletada. Tõenäoliselt pritsis laine mingil momendil üle parda ja rahvas hüppas tuulealusele küljele varju mis ajaski kiilu püsti.

Tagumise paadi juht Urmas Mererand meenutab:“ Muidugi oli pilt masendav. Hulk rahvast ulpimas ja karjumas. Neid jagus ka ümberläinud paadi põhjale sellest kinni hoidma, nii oma 12 – 13 inimest. … Mina läksin oma alusega neid inimesi, kes paadi põhjal asusid, maha võtma. Ja siis ma kuulsin ümberläinud paadi alt kloppimist. Ilmselt oli sinna õhku jäänud, millega oli moodustunud nn. tuukrikella efekt, ja keegi oli seal veel elus.“

Prangli traaversil oli valves piirivalvekaater, mis kutsus appi teised laevad.  Ümberläinud paat võeti sleppi ja hakati teda kalda poole pukseerima. Esialgu kulges kõik plaanipäraselt, kuid siis oli taga veetav paat äkki veepinnalt kadunud. Tõenäoliselt kergitas laine paadi serva. Õhk tuli paadi alt välja välja, paat läks vesilasti ja läinud ta oligi.

Arusaadavalt algatati mahukas kriminaalasi. Uurimise alla sattusid mitmed Kirovi kalurikolhoosi asjamehed. Asja tegi keerulisemaks, et mitmed võtmeisikud olid õnnetusele eelnevatel päevadel väliskomandeeringutes. Lisaks oli sassis alluvussuhted. Kohtu otsus oli järgmine. Paadijuht Luhtsalule määrati 3 aastat ja laevastikuosakonna juhataja Aksel Lambutile üks aastat vangistust.

Ajastule kohaselt vaikiti kogu õnnetus ajakirjanduses maha. Keelatud oli isegi surmakuulutuste avaldamine. Samuti keelasid võimud püstitada sadamasse hukkunutele mälestusmärgi. Selle asemel kerkis see Pärnamäe kalmistule. Sambal on tekst:“Tallinna taksopargi isetegevuslased mälestavad 19. juulil 1969. aastal traagiliselt hukkunud sõpru.” Samuti on ära toodud hukkunute nimed.

Juulis 2011 teatati, et Meremuuseumi allveearheloogid on üheksakümne kahe meetri sügavuselt tõenäoliselt leidnud 1969.aastal uppunud paadi. Mõni aeg hiljem tegid tuukrid siiski kindlaks, et tegemist oli tundmatu alusega. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.