Möödunud nädalal selgus, et Põhja ringkonnaprokurör esitas Riigikogu liikme Eerik-Niiles Krossi abikaasale Mary Krossile süüdistuse politseile valeütluste andmises. Rahvastikuminister Riina Solmani sõnul ei saa sellist Eesti maine kahjustamist lubada.
KES TEISELE AUKU KAEVAB, SEE ISE SISSE KUKUB. Selle loo õppetundi tasub teistelgi sama meetodi valinutel meeles pidada.
Vaatasin minagi 2018 novembri lõpus silmad pärani seda postitust, kuidas Eestis, Stroomi rannas, naisterahvast!!! kividega loobiti. Naisterahva avalik kividega loopimine on nii jõhker tegu, et ei kujuta sellist asja Eestis ettegi. Kuna postituse tegi minu elus oluline ja kallis inimene, siis kippusin seda tõe pähe võtma – kirjutaja edastas ülekohut hästi valusalt ja eheda emotsiooniga. Vaatamata, et ei tundunud kuigi tõenäone, et novembrikuus keegi meestest või naistest üldse tuleks selle peale, et kanda sinise rukkilillega logo jope peal või et see logo palja silmaga vaadeldes üldse nähtav oleks. Ma ei osanud muud, kui panna loo alla pisaramärgi.
Seda lugu asuti koheselt sotsiaalmeedias levitama, sh meie meediakanalite tähelepanu juhtima. Seda lugu levitati teadlikult inglisekeelsena üle maailma ja see ilmus rahvusvahelises meedias üsna rohkelt.
Sõbrad, aga nüüd, kui politseil ei ole ühtegi tõendit, et selline asi üldse juhtus, mis nüüd? Vale tegi maailmale tiiru peale, Eesti maine sai suure hoobi, tõde ei ole siiani veel pükse jalga saanud. Ja me ei kuule, et kellelgi, kes teadlikult seda võrgustikupõhist infot levitas, grammivõrragi kahju oleks. Keegi paista kahetsevat, et kahjustati Eesti, meile kõigile kalli riigi ja rahva mainet. Rääkimata vale tagasikutsumisest.
Siiani kuuleb siit ja sealt uusi uudiseid, kus valitsusele on kaevatud auke pooltõdedega. Viimati andis Tanel Kiik ALDEs aru – miks ALDE liige keskerakond küll reformierakonnaga koostööd ei tee, kuigi hääled annavad kahepeale võimaluse kokku. Eriti paremad näited ei ole välismeedias ilmunud jutud, mis puudutavad aega, mil tänase valitsuse liikmetel kuni eelmise parlamendi koosseisuni ei ole mingisugust puutumust.
Meediapõhise kahjustustöö tegelik eesmärk on muidugi võimumängud. Kahju ainult, et Eesti maine lõhkumine sobib vahendina marjaks ära.
Sellise tegevuse, kus „igal hinnaga võimule“ pürgimisel sobib riigi maine kasutusele võtta, muutub eriti naeruväärseks müüdiloome oma toolist kinni hoidvast peaministrist. Kes siis tegelikult võimujanune on? Jõhkravõitu võtete taustal on esmane ülesanne hoida ja hoolida kõigest, mis kallis. Tõde on kallis. Vale tuleb aga alati ümber lükata.
