Isamaa esimehe Helir-Valdor Seederi sõnul nõuab eesti keele kaitsmine ja areng nõuab meilt järjepidevat tähelepanu ja tööd. Emakeelepäev tähendab omakorda iga-aastast küsimust: kas eesti keel on kaitstud, kas selles saab kogu Eestis suhelda, kas see on iga Eesti elaniku silmis väärtustatud ja vajalik?
Helir-Valdor Seederi pöördumine erakonnakaaslastele:
Alates 1999. aastast tähistame Eestis emakeelepäeva riikliku tähtpäevana. Emakeelepäev tähendab meie jaoks mõõtmatult rohkem kui e-etteütlus, lipu heiskamine või maitsva rahvusliku koogiga maiustamine. Eesti keel on meie kultuuri esimene tugisammas ja eesti kultuuri arendamine on Eesti rahva kestmise aluseks. Emakeelepäev tähendab iga-aastast küsimust: kas eesti keel on kaitstud, kas selles saab kogu Eestis suhelda, kas see on iga Eesti elaniku silmis väärtustatud ja vajalik?
Ühesõnalist vastust siin ei ole. Eesti keele kaitsmine ja areng nõuab meilt järjepidevat tähelepanu ja tööd. See tähendab kõikehõlmava keelekava koostamist ning eesmärki minna üle eestikeelsele haridussüsteemile, mis lõpetaks tänase segregatsiooni meie hariduses.
Eesti keelepoliitikat kujundavad valdkonnad on viimastes valitsustes olnud erakonna käes, kes eestimeelsusega ei hiilga. Just seetõttu on viimasest eesti keele arengukava lõpust juba mitu aastat möödas, kuid selle eesmärgid kahjuks saavutamata. Probleemi ilmestab sama erakonna ministri eraldatud miljonid eesti keele „õppeks“ venekeelsetele ning mitte eestimeelsetele koolidele ilma konkreetseid tulemusi mõõtmata ja saavutamata.
Umbkeelsed kodanikud ohuks ka meie julgeolekule
Keeruline on olukord meie vene koolidega, kust sageli ka umbkeelsete lõpetajate näol keelepraaki tuleb, kes hiljem oma teadmised, suhtumised ja väärtushinnangud naaberriigi meediast ammutavad. Selge on, et vanaviisi ei tohi selline olukord jätkuda – see on oht ka meie julgeolekule. Ohtlik on ka mõnede poliitikute ettepanek koondada kõik eesti ja vene õpilased ühtse Eesti kooli katuse alla, ilma piirkondlikke eripärasid arvestama. Selline lähenemisviis, mitte ei tugevdaks, vaid hoopis nõrgestaks eesti keele rolli meie hariduses. Lahenduseks saab siin olla ikka eesti keele õppe alustamine juba lasteaedades ning vene koolide järk-järguline aga järjepidev üleviimine eestikeelsele õppele.
Eesti riik on ainus riik, kus riigikeeleks on eesti keel ja eestlased on ainus rahvus maailmas, kelle emakeeleks on eesti keel. Siin elavad inimesed peavad olema kursis kohaliku eluga ning mõistma, et ka erineva emakeelega inimeste eesti keele oskus peaks meid liitma, mitte lõhestama. Selle ühisosa saavutamiseks peame olema nõudlikud ning rakendama teistes riikides edukalt toimivaid mudeleid ning usaldama oma eksperte. Keeleküsimustes peame nõudlikud olema ka sisserändajate suhtes. Just Isamaa ettepanekul kehtestati töötamiseks antud elamislubade pikendamisel eesti keele oskuse nõue. Niisugused otsused loovad aluse, et eestikeelne asjaajamine jääb kestma ka tuleviku Eestis.
Peagi möödub Eesti iseseisvuse taastamisest 30 aastat ning möödas on ajad, kus eesti keelt on vaenatud ja keelatud. Aga tänapäeval on oht meie emakeelele hoopis varjatum ja salakavalam. See pesitseb meie ükskõiksuses ja valimatus avatuses ingliskeelsele sõnakasutusele erinevates eluvaldkondades. Lisaks vene- ja nõukogudeaegsele venestamisele, mille tulemuseks on „keeleline Lasnamäe“ meie elukorraldusse hiilivalt sisenemas „keeleline Manhattan“. Nüüd võitleme kahel rindel ja selle teadvustamine on eelduseks eesti keele kaitsmisele ning arendamisele.
Emakeelepäev on kaunite sõnade päev, mis tuletab meile igal aastal meelde kohustust tagada konkreetsete tegude kaudu meie keele, kultuuri ja rahva kestmine. Hoiame siis oma emakeelt üheskoos!
Au isamaale! Au eesti keelele!
Helir-Valdor Seeder
