Viktoria Ladõnskaja-Kubits: Miks vastutab kultuuriministeerium keeleõppe eest?

Foto: Eesti Uudised

Eesti Vabariigi 100. juubeli puhul mõeldakse, mida igaüks Eestile kinkida saab, ja mida saame teha, et meie iseseisev riik ja selle riigi üks alus, eesti keel, kestaks.

Taas on ühiskonnas käima läinud debatt eestikeelsest haridussüsteemist. Koolidest rääkimine on oluline, kuid lisaks sellele on oluline ka eesti keele õpetamine täiskasvanutele.

Paar aastat tagasi tuli välja, et täiskasvanutele keele õpetamise puhul on meil lausa kaks suurt probleemi. Esiteks, oh imet, nõudlus on pakkumisest suurem ja lausa nii palju, et väljakuulutatud keelekursustele tekivad järjekorrad. Ja teiseks on õpetamisega seotud struktuur läinud väga laiaks. See tähendab seda, et kuidagi on juhtunud nii, et meie keeleõpe täiskasvanutele on korraldatud paljude erinevate ministeeriumite ja institutsioonide all. Keeleõppega tegelevad siseministeerium ja justiitsministeerium, töötukassa ja SA Innove, Integratsiooni SA ning keeleosakond haridus- ja teadusministeeriumis. Omal ajal võis see olla põhjendatud ja ilmselt leiab põhjendusi, mis on aktsepteeritavad ka täna, aga pigem meenutab see peale vaadates siiski umbrohtu kasvanud aeda. Tänu keerulisele korraldusele ja finantseerimismehhanismile kukuvad üsna paljud sihtrühmad nö “toolide vahele”. Eelkõige on seda näha Ida-Virumaal.

Sellele lisandub veel süsteemi läbimõtlematus – kuskil ootab õpetaja õpilasi, teises kohas on aga maja täis õpilasi, kuid ei ole õiget õpetajat. Järgmiseks metoodika – meil on küll teadmised, kuidas pakkuda nö eesti keele baasõpet või siis kodakondsuse jaoks vastava taseme õpet, aga kui me räägime konkreetsetest valdkondadest, siis praktilise töö jaoks vajalikku sõnastikku justkui pole. See ilmnes paar aastat tagasi Narva taksojuhtide ja Eestisse tööle tulevate arstide näitel.

Rõhutan, et üldjoontes on keeleõpetamise valdkonnas meil tehtud mõndagi ja on edugi saavutatud. Aga aastate jooksul vajadused muutuvad ning mitte-integreerunud inimeste karateristikud ja vajadused muutuvad samuti. Ma ei kavatse minna kaasa diskussiooniga, mille eesmärk on otsida süüdlast “kes pole juba kõike korda teinud” või “miks siiamaani pole osatud”. Ma käsitlen seda teemat vaatepunktist, et kuidas saab täiskasvanutele keele õpetamise olukorda paremaks ja tõhusamaks muuta. Lühidalt, täiskasvanute keeleõppesüsteem tuleb üle vaadata, sest tänane süsteem ei anna piisavalt häid tulemusi.

Eesti Keele Majad õpetaksid keelt

Just seetõttu tõstatasingi juba paar aastat tagasi Eesti Keele Majade idee, millest peaks välja kasvama nö keeleõppe “häirekeskused”. Ehk siis lihtsas keeles öeldes oleksid need kohad, kuhu inimene tuleb siis, kui tal on vaja ükskõik millist keeleõpet, ja teda aidatakse vastavalt tema vajadusele. Või siis antakse haridus- ja teadusministeeriumile teada, et on olemas inimesed, kellele meil ei ole midagi pakkuda. Algsest õppekeskuse ideest ja välismaa kogemusest rääkis Narva kolledži juht Kristina Kallas. Mina arendasin seda ideed edasi, suutsin selgitada nii koduerakonna kui ka koalitsiooni tasemel nii probleemi kui ka lahendust Eesti Keele Majade näol. Isamaa surus selle idee valitsuskoalitsiooni läbirääkimistel koalitsioonilepingusse ja mitte lihtsalt ideena, vaid ka konkreetse reana riigieelarves – 2 miljonit eurot. Selle tulemusena pidi Tallinna ja Narva linna loodama Eesti Keele Maja. See hetk valmistas mulle suurt rõõmu. See oli 2016. aasta lõpp.

Näiteks tekitab mul jätkuvalt küsimusi asjaolu, et Eesti Keele Majades asub tööle kokku 22 inimest (11 Tallinnas ja 11 Narvas) ja neist ainult 5 on kummaski majas eesti keele õpetajad.

Nüüd siis paar sõna ka mõttekohtadest, mida arvestada. Meedia kaudu ei paistnud see välja, aga tegelikult hakkasid alates sellest hetkest, kui idee läks realiseerimisele, toimuma minu ja kultuuriminister Indrek Saare vahel sisulised ja teravad vaidlused. Minu jaoks oli oluline, et eelarves olev raha kuluks maksimaalses mahus keeleõppele, mitte idee teostamisele ning mõttetute ametkohtade loomisele. Näiteks tekitab mul jätkuvalt küsimusi asjaolu, et Eesti Keele Majades asub tööle kokku 22 inimest (11 Tallinnas ja 11 Narvas) ja neist ainult 5 on kummaski majas eesti keele õpetajad. Kes siis on ülejäänud? Nad on “eesti keele õppevaldkonnaga seotud inimesed, kelle ülesandeks on koostöötegevuse läbiviimine”.

Minu jaoks oli varem ja jään senini küsitavaks, mis on Integratsiooni SA mõte. On ka kahtlus, et Eesti Keele Maja projektiga põhjendati selle institutsiooni jätkuvat olemasolu vajadust, sest enne Eesti Keele Maja ideed jooksis MISA (nüüdne Integratsiooni SA) eksiseerimise põhjustest tühjaks. Seepärast oli kultuuriministeeriumil vaja seda projekti just enda haldusalasse, et elustada tolleks hetkeks eksistentsi põhjuse kaotanud Integratsiooni SA-d. Nüüdseks on Integratsiooni SA uus juht Irene Käosaar. Mõistagi loodan, et tema kui vaieldamatu antud ala ekspert suudab teha selle asutuse missioonikeskseks. Eesti Kelle Maja teostamine võimaldas jällegi näidata, et töökohti viiakse Tallinnast välja, antud juhul Narva linna. See nüanss aitab tõesti ministeeriumil näidata, et on tehtud “tublit tööd”, aga kas see peegeldab Eesti Keele Majade asutamise eesmärki? Minu meelest on keeleõpe siiski haridusvaldkonda kuuluv tegevus ehk siis loogiliselt haridus- ja teadusministeeriumi valdkond. Seetõttu oli mu soov algusest peale, et Eesti Keele Maja peab olema tegelikult haridus- ja teadusministeeriumi alluvuses.

Ministrid võtku vastutus

On meeles, et koalitsiooniläbirääkimiste ajal võis tekitada erikomisjoni põhjendusega, et teema on väga aktuaalne ja sellega on vaja “tegeleda”. Äsja nägin ajakirjanduses taas diskussiooni teemal, et äkki vajame ikka “lõimumisministrit”…. Teema on kahtlemata oluline, aga ei koalitsiooniläbirääkimistel ega ka praegu ei poolda ma mitte mingit lisaministrit ega ka selle teemalt erikomisjoni ja põhjus selleks on lihtne. Poliitikud proovivad tihti seda teemat kasutada poliitilise malakana, aga meil on juba ammu vaja sisu. Jututoad ja temaatilised lisaministrid on lihtsalt õhu võngutamine, aja ja riigi raha raiskamine, mitte reaalne lahendus.

Meil on teadagi parlamentaarne riik. Muuhulgas tähendab see, et Riigikogu inimesed töötavad välja lahendusi, ministeeriumid aga rakendavad neid. Minul kui kultuurikomisjoni liikmel on seoses integratsiooni temaatikaga kahele ministrile, haridus- ja teadusministrile ning kultuuriministrile kaks tähelepanekut.

Haridusminister võiks avalikult välja öelda, kas ja mida ta ühtse eestikeelse koolisüsteemi kohta arvab ja teha seda ka venekeelses meediaruumis. Kogu lugupidamise juures on haridus- ja teadusminister suutnud kahe aasta jooksul sel teemal kõrvulukustavalt vaikida. Arvestades Keskerakonna valijaid, arvan ma, et mitte kellelgi teisel ei ole olnud suuremat šanssi kui temal lahendada neid pingeid nii, et tulemuseks oleks ühiskondlik kokkulepe.

Jututoad ja temaatilised lisaministrid on lihtsalt õhu võngutamine, aja ja riigi raha raiskamine, mitte reaalne lahendus.

Ning hea kultuuriminister, kes vaidles, et Eesti Kelle Majad on rohkem lõimumine kui keeleõpe ja seda on vaja pigem hoida tema ministeeriumi all, mitte haridus- ja teadusministeeriumi haldusalas: mõistab loodetavasti, et vastutab nüüdseks ka eesti keele õpetamise eest täiskasvanutele.

Sel aastal, EV100 puhul on eriti oluline kinkida oma riigile kindlust põhiväärtuse osas. Eesti Keele Majad on üks neist kingitustest, mida ühiskond tõesti väga vajab. Tõhus ja toimiv täiskasvanutele mõeldud keeleõpetamise keskus – olgu see tehtud, mõeldes riigi tulevikule.

Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa arvamuslugu ilmus EPLi veebiportaalis 06.08.2018.

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.