Arne Tilk: harjumusi muutmata ja ühiselt panustamata muutusi ei sünni

Lükkame hoogu. Põlva vallavolikogu liige Arne Tilk on veendunud, et Põlvat saab arendada ja juhtida tugevaks keskuseks muutustega linnaruumis, prioriteetide seadmisega teedevõrgustikus ning, mis ehk kõige olulisemgi, koostöö kaudu. Foto: Toomas Nigola
    Täna, 17. oktoobril, täpselt aasta pärast, on kohalike omavalitsuste volikogude valimised. Millised võiksid olla teemad erinevates Eestimaa omavalitsustes? Põlva vallavolikogu liige Arne Tilk (Isamaa) on seadnud ritta oma mõtted, mille suunas tegutseda, et Põlva saaks hästitoimiva kesklinna.

Põlva vald on ikka püüdnud oma elu hästi korraldada. Sellest püüdlusest annavad märku meie tunnuslausedki: “Põlva vald – hea vald” või praegune “Põlva vald – parim paik põlvest põlve”. Nii et Põlva vald püüdleb olema hea, isegi parim omavalitsus. Pole paha! Iseasi, kuidas see igapäevaelus väljendub.

Järgmisel aastal seisavad ees järjekordsed valimised, mis märgivad uute püüdluste päevakorda kerkimist. Algab justkui uus elu. Kuid mida see tähendab? Viimased kolm aastat on meie vallaelu juhitud ühinemislepingus kokkulepitu põhjal. Sisuliselt tähendab see, et tehtavad investeeringud olid kajastatud iga endise liitunud omavalitsuse poolt ja iga piirkond elas sisuliselt oma elu just sellisena, nagu eelmine vallavalitsus seda kanti puudutavad rahaeraldised ning valitsemispõhimõtted lepingusse kirjutas.

Kahel viimasel valimisperioodil on Põlva vallal üks põhiküsimus olnud uue haldushoone ehitamine. Selle vastu, et vallavalitsus võiks asuda koos ühes hoones, ei vaidle vist pea keegi. Küll aga on küsimus, kas just uus vallahoone on see, mis annab elu Põlva keskväljakule ja linnale. Kas uus haldushoone üldse peab asuma keskväljaku ääres?

Teadliku ühise panustamiseta ei sünni muutusi ka linnaruumis.

Ma usun, et kui Põlva valla elanikud soovivad, et meie vallas asuv linn oleks jätkuvalt maakonnakeskus ja tuksuv vallasüda, siis väärib ta ühist omavalitsuse haldushoonet. Kuid mitte üksnes seda. Märksa keerulisem on elu andmine keskväljakule, mis näikse ikka veel ootavat arhitektuurikonkursi võitnud kujunduskontseptsiooni “Puulinn” teostumist. Just see sõna “linn” on paljudele pinnuks silmas. Idee järgi peaks väljak olema ümbritsetud avaliku kasutusega hoonetest, kohvikutest, kortermajadest. Ühesõnaga: tõeline linnasüda.

Koostöös Põlva rahvaga saaksime selle linnakeskuse sääraseks tõesti ka kujundada. Selleks ei piisa üksnes senisest pingutusest, mille käigus on sündinud küll kaunis ja kvaliteetne välisruum, millel aga puudub mastaapsus. Vajalik on linna kontseptsioon ja selgem plaan linnasüdamest tervikuna, samuti tuleb kaasata erasektori initsiatiiv ja panustamisvalmidus. Samavõrd vajalik on ka Põlva kodanike osalemine, et keskses linnaruumis sünniks ühistegevus – kohvikukultuur, kogukondlikud lauatennise või maleturniirid jmt. Inimesteta pole ka ettevõtjal toreda keskväljaku ääres midagi peale hakata. Harjumuste muutuseta ja teadliku ühise panustamiseta ei sünni muutusi ka linnaruumis.

Põlva kui rohelise maailmavaate lipulaev

Mulle meeldib praegu arutlusel olev lahendus, mis tooks keskväljaku äärde riigimaja, ehk siis vana maavalitsuse hoone koos riiklike funktsioonidega. Isamaa Erakonna poliitikud on ka valitsuses toimunud aruteludel seisnud selle eest, et kui praegune riigimaja hoone nagunii lammutamisele läheb (nagu asjaomased ametnikud välja on arvutanud), siis uus ehitataks juba kesklinna. Kui uus riigimaja ja valla haldushoone saavad kõrvuti seisma, on lootus, et koostöös tekib uut jõudu ja häid lahendusi siinse maanurga inimeste heaks.

Siit aga võrsub veel üks kitsaskoht, millele on vaja leida lahendus: parkimine ja autoliiklus Kesk tänaval. Tänane vallavalitsus näib seda teemat justkui läbi sõrmede vaatavat.
Ma ei usu, et probleemi ei märgata. Kuna aga tänane koalitsioon on välja andnud lubaduse ja kinnitanud selle ka valla eelarvega, siis hirm, et uus ja mõistlik lahendus ei mahu ühinemislepingus kokkulepitud summasse, pärsib silmade avamist ja võimalikule reaalsusele otsa vaatamast.

Ajal, mil Põlva linn ja vald üheskoos esimest üldplaneeringut menetlesid, oli kõne all autoliikluse piiramine ja Kesk tänavale linna südame funktsionaalsuse andmine. Otsustajatele tundus see mõte toona nii ketserlik, et idee lasti juba eos ja igasuguse kaalumiseta n-ö auklikuks. Arvan, et nüüd tasuks see teema siiski uuesti lauale tõsta, et olukord vähemalt läbi joonistada.

Elu maal on, teadagi, kas rikastele või hulludele.

Põlva saaks rohelise maailmavaate lipulaevana näidata uuenduslikku lähenemist linna tänavaruumi kasutuses. Kas jätta kesklinn ainult jalakäijaile? See oleks ehk Põlva kontekstis pisut liiga radikaalne. Ristkasutus mootoriga ja mootorita liikujate jaoks – see kõlab mõistlikult. Eriti siis, kui linnaruum oleks kujundatud ennekõike jalakäijate (sh lapsevankritega liikujate, aga miks mitte ka jalgratturite) huvisid esikohale seadvalt.

Niisugune prioriteetide seadmine saab väljenduda liikluskiiruses, teede laiuses ja teekatte omadustes. Parkimine ei pea ju linna keskmes kõige tihedama sagimisega paigas laiutama – seal saaks edukalt ruumi anda inimestele ja elule. Kiirelt autos kesklinna läbida soovija leiab endale Kesk tänavast mugavama suuna teisi tänavaid kasutades, aga sellele, kel vaja kindlasti autoga linna sõita, jääb võimalus alles. Usun, et linnakeskuse terviklikkus, muu hulgas ka tänase keskväljaku sidumine kaubandustsooniga, võidaks sellisest ümberkorraldusest. Keskne inimeste eesõigusega tsoon haaraks ka mälestussamba, nii et selle juures jagatavad isamaalised mõtted ja mälestused ning peetavad kõned ei peaks võistlema automürinaga.

Elu maal on, teadagi, kas rikastele või hulludele. Ju see nii ka jääb, ent senikaua, kui inimene kasutab liikumiseks kas isiklikku sõiduvahendit, ühistransporti või ka jalgratast, on tal vaja teed. Selleks, et kutsuda inimesi üles harjumusi muutma ja meelitada neid ratta selga istuma, on vaja mugavaid teid! Siit võrsub ka teine teema, mida kohalik omavalitsus saab ja peabki elanikele pakkuma: 365 päeval aastas juurdepääsu tagamine oma koju ja sealt keskusesse. Mäletan aega, mil Põlva vald esimesena maakonnas asus korrastama kruusateid. “Targad” hurjutasid ka toona, et kes siis kruusateed remondib, aga minu arvates on selge, et kui ei jätku vahendeid asfaldi panekuks, ei saa sellega ometi vabandada olukorda, kus valla kruusateed on kevadeti ja sügiseti põhjatud.

Kõik teed viivad … teadagi kuhu. Vanasti viisid Rooma, sest see oli toonane keskus. Meie tahame, et Põlva oleks maakonna keskus, ja seega peavad kõik teed tooma meid siia. Aga millised need teed ja tänavad on, milleks, kellele ja kuidas? See vajab asjatundlikku kaalumist ning ehk ka teelt maha või karbist välja astumist, et uuemad ideed ja mõtted ning asjakohased prioriteedid saaksid esile tulla. Usun, et Põlvat saab arendada ja juhtida tugevaks keskuseks olemise suunas muutustega linnaruumis, prioriteetide seadmisega teedevõrgustikus laiemalt ning, mis ehk kõige olulisemgi, koostöö kaudu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.