Aivar Kivisiv: õuesport ja tervena elatud aastad

Aivar Kivisiv kandidaadid.

Istusin laupäeva õhtul pubis ja vaatasin lapsepõlvesõbraga jalgpalli EM veerandfinaale. Kahe mängu vahel tuletasime meelde lapsepõlve ja koduõue jalgpallilahinguid. Samuti ka pooleteise aasta tagust viimast väljakul käimist saalijalgpallis aastalõputurniiril Kalevi Spordihallis Jalgpallihaigla võistkonnaga jalgpallifännide arvestuses. Otsustasime, et see turniir jääb vist viimaseks, sest kaks-kolmkümmend aastat nooremate vastu kipume jääma just selle otsustava viimase viis sentimeetrit hiljaks ja kui taastumiseks kipub minema juba rohkem kui üks päev, siis ei ole see tegevus enam nii lõbus. Sõber oli siis 56-aastane ja mina 55.

Minu lapsepõlv koolipoisi eas möödus Mustamäel, kus peale koolitükkide lahendamist sai suundutud õue jalkat mängima, mis kestis keskmiselt umbes neli tundi. Kui jalkast sai villand, tuli minna tuppa palli vahetama ja koolimaja juurde kossu mängima. Talvel, kui enam jalkat mängida ei kannatanud, sai hokikepid välja otsitud ja mingis kummalises vormis tennispalli taga aetud. Loomulikult oli talviti ka suusatamine, kolm kilomeetrit murdmaad, et lihased ja liigesed soojaks saaks ja Rahumäe kandi nõlvadele mäest alla laskma. Minul ja minu tuttavatel, kes nooruses päevi sel viisil veetsid on tervis tänaseni enamvähem korras. Me ei tarvita igapäevaselt mitte ühtegi ravimit ning see on 50+ eas hea uudis.

Kuidas on olukord praegu minu kodulinnas Tallinnas? Kõikidele kooli staadionitele  ja palliplatsidele on aiad ümber ehitatud. Aiad ja väravad on lukus. Valdavalt valitseb väljakutel vaikus, vahel aga toimuvad ka mingid treeningud, peamiselt väljaku välja rentinud seltskondadele. Välja rentimises ei ole iseenesest midagi halba. Ka vanemad inimesed tahavad ennast liigutada ja sellest on üldiselt tervisele kasu. Siiski peaks olema koolide prioriteet laste liikumisharjumuse toetamine ja õpilastele ka individuaaltreeningute võimaldamine.

Mõnes mõttes võib ju koolidest aru saada. Väljakute rentimine annab konkreetset raha sporditaristu korras hoidmiseks ja parendamiseks. Kindlalt aiaga piiratud väljakud tagavad suuresti kindluse vandaalide ja läbustajate vastu. Ilmselt peaksidki väljakud mingist kellaajast lukku minema, näiteks kella kümnest õhtul. Samas peaksid koolide spordirajatised vähemalt neli tundi päevas olema lastele avatud. Nädalavahetustel kindlasti pikema aja. Selline kord ei välista ka väljakute väljarentimist. Väljakute juurde tuleb panna tahvlid ajakavaga, mis kellaaegadel saab keegi väljakuid kasutada. Kui neid meetmeid rakendada tsentraliseeritult linnavalitsuse poolt, ei peaks kaasnevad kulud olema üle mõistuse suured. Laste sportimisharjumuse kujundamine ja võimaldamine peakski olema kohaliku omavalitsuse mure, mida toetatakse ka rahaliste vahenditega.

Vaatame, mis kasu me väljakute avamisest saame.

Kõigepealt tagasi jalgpalli EM-i juurde. Seal mänginud meeskondade individuaalne meisterlikkus ei ole kuidagi võrreldav Eesti koondise omaga. Selline individuaalne meisterlikkus ei teki ainult trennis omandatust. Selleks tuleb teha individuaalseid treeninguid ja väiksemas pundis timmida erinevaid mänguelemente. See jutt käib kõigi pallimängude kohta. Samuti vajavad kergejõustiku harrastajad spordirajatisi mingi tehnika individuaalseks lihvimiseks. Seega, kui soovime saavutusspordis ja pallimängudes kuhugile kõrgemale tasemele jõuda, siis peame andma noortele võimalusi normaalsetes tingimustes teha individuaaltreeninguid.

Teiseks, nooremas eas lihtsalt palli tagaajamine loob baasi liikumisharjumuseks ka pärast kooli lõpetamist. Emotsionaalne vabatahtlik treenimine hobikorras sõpradega peaks tagama suurema arvu tervena elatud aastaid, mis hoiab pikemalt inimesi tööturul ja vähendab koormust meditsiinisektorile. Lisaks tuleb märkida, et peaaegu pooled ajateenistusse mineku ikka jõudnud noormehed ei ole mingil põhjusel ajateenistusse kõlbulikud või on ainult osaliselt kõlbulikud. Siin on kindlasti oma osa vähesel liikumisel. Kaitsevõime on meie geopoliitilise asukoha tõttu väga tähtis meie riikluse säilimise seisukohalt. Kurb on, kui inimesel tekib kaitsetahe ja ta ei saa seda lapsena diivanis veedetud lapsepõlve tõttu täies mahus rakendada.

Oponendid ütlevad kohe mulle, et proovige see uus põlvkond kuidagi oma nutiseadmetest välja saada. See on kindlasti õige märkus ja selle teemaga tuleb tõsiselt tegeleda. Kui meil õnnestub saavutada edusamme nutisõltuvuse rindel, siis peab ju noortel olema koht, kuhu minna. Võibolla ongi staadionite avamine üks paljudest meetmetest nutisõltuvuse vastu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.