Ann Räämet: Vaba ja ühtehoidev ühiskond noortele ja eakatele

Ann Räämet, Isamaa eestseisuse liige

Varsti on käes jõuluaeg. Aeg, et hetke peatuda ja mõtiskleda selle üle, mis on meie elus kõige olulisem. Naistele on kaasa antud muretsemine teiste pärast – lapsed, pere, loomad ja kõik teised, kes meie arvates on meist väetimad.

Noored ei mõtle pensionipõlvele.

Noored ei tee enda pensionipõlveks pikaajalisi plaane ja täna kehtiv sundsäästmise nõue õõnestab nende tulevikuväljavaateid. Meie noored ja noored perekonnad teavad, et eduka tuleviku nimel tuleb esmalt tegeleda tänaste väljakutsetega. Noored on võrreldes vanema põlvkonnaga arvestanud rohkem kohustusega ise enda eest lõpuni seista. Igaüks neist on võimeline langetama enda valikuid ja tagajärgede eest ka
vastutama.

Pension aitab neid, kes enam tööd teha ei saa ning seda hüve oleme me
võimelised pakkuma ainult siis, kui meil on piisavalt töökaid ja haritud inimesi. Seega peaksime noori tunnustama, sest nende soov panustada tänasesse – hariduse, perekonna ja laste hüvanguks – on tegelikult ratsionaalsem samm, kui panna raha hoiule fondi, kus see aasta-aastalt väärtust kaotab.

Miks me mõtleme pensionipõlvest rääkides ainult tänastele pensionäridele? Me peaksime mõtlema ka neile, kes lähevad pensionile 30-40 aasta pärast. Head pensionit tulevikus ei taga see, kui panna täna natukene raha kõrvale. Olukorras, kus kõigil on II pensionisammas ja laste hulk väheneb, jääb siiski peamiseks pensioniallikaks I sammas ehk meie lapsed. Seega on investeeringud need, mis tagavad meile tulevikus hea pensioni. Kui me lubame inimestel investeerida oma haridusse ja oma lastesse, loob see
rahvuslikku rikkust, mille vilju saavad lõigata kõik tulevased pensionärid. Seetõttu tuleks liitumine II pensionisambaga muuta vabatahtlikuks.

Inimese mitu kodu – lapsepõlve kodu, õpingute aegne kodu, oma pere kodu ja pensioni aja kodu.

Esimese kolme koduga on selge, mida nad tähendavad aga mida tähendab pensioni aja kodu. Kõige raskem on eakal inimesel siis kui ta on jäänud üksi. Eestis on kahjuks nii, et mees lahkub siit ilmast varem kui naine ning üksinda jäänud pensionär on tihtipeale oma muredega üksi. Üksi elava pensionäri toetus on abiks, kuid see ei tohiks jääda ainukeseks
toetusmeetmeks.

Tsitaat ühelt üksi jäänud naiselt:
„Pärast abikaasa surma jäin üksinda 4-toalisse korterisse. Otsustasin, et tulevikus ma oma pensionist seda korterit ülal pidada ei suuda. Ma vahetasin oma suure korteri väiksema vastu, kus oli olemas kõik eluks vajalik ja olen oma otsusega igati rahul. Ma ei olnud oma tutvusringkonnas ainuke, kes pidi selle probleemiga silmitsi seisma ning kindlasti ei jäänud ma viimaseks.”

Me peame tagama, et inimesed kes tulevad üldjoontes oma igapäevaste tegevustega ise toime saaksid iseseisvat elu võimalikult kaua jätkata. Hetkel on meil olemas vabatahtlikke ühendusi ja teenuseid, mille abil kaasatakse aktiivseid kogukonna liikmeid. Need tublid inimesed aitavad abivajajaid transpordi ja majapidamistöödega, kuid sellised ettevõtmised
sõltuvad alati vabatahtlike olemasolust ning inimese elukohast.

Tuleb lähtuda põhimõttest, et kõikidel inimestel on õigus elada oma kodus niikaua kui võimalik, osaleda ühiskonnaelus ja tunda ennast ühiskonna täisväärtuslike liikmetena. 

Asutusepõhine hooldus peab jääma viimaseks võimaluseks, kuid olemasolevad hooldekodud peavad olema kodusarnased, võimalikult inimese või tema lähedaste elukoha lähedal ning teenuse maksumus ei tohi olla teenuse saamisel takistuseks.

Põhjamaa inimestena tajume talvekuudel väga selgelt kui rusuv võib olla pimedus. Me igatseme valgust ja otsime seda. Lisaks füüsilisele pimedusele on meie ümber veel vaimne pimedus -sõjad, vägivald, kuritegevus, sõltuvused, petmine, valetamine jne. On oht langeda lootusetusse ja masendusse. Samas üks hea tegu või hea sõna võib selle
lootuse taastada nagu ka küünlaleek – kuigi see on väike, võidab see ometi pimeduse ja paistab kaugele.

Süüdakem siis ka armastuse leek ning otsigem võimalusi, kuidas jagada sellel ootuseajal soojust ja valgust nendega, kes seda kõige enam vajavad- nii kogus kui kaugemal. Jagades armastust märkame, et ka meie südametesse tuleb valgus.

Kommentaarid artiklile “Ann Räämet: Vaba ja ühtehoidev ühiskond noortele ja eakatele

  • 14. jaan. 2019 kell 12:48
    Permalink

    Tere

    Soovin kommenteerida pr. Ann Räämeti artiklit “Vaba ja ühtehoidev ühiskond…… .”
    Kõigepealt tänan Anni, et ta on sellel teemal meile kirjutanud.
    Nüüd artikli juurde:
    Meil ei ole vaja muretseda kellegi ja millegi pärast. Need mõtted, mis ütleme välja kui mure on tegelikult probleemid. Probleemidele on hea julgelt otsa vaadata ja üheskoos leida lahendus.
    Noori tuleb meil täiskasvanutel mõista ja vajadusel hea sõnaga julgustada. Vajadusel anname noortele nõu ja püüame koos noorte mõtteid elluviia. Kõik eelnev jutt on võimalik teostada, kui huvitume rohkem koostegemistest. Koostegemine kodus, koolis ja ühiskonnas. Märkame noori!
    Nüüd eakad inimesed.
    Loodan, et eakas inimene teeb oma elus kõik selleks, et ta tunneb end igal ajahetkel iseendale, oma lähedastele ja ühiskonnale vajalikuna. Eakal inimesel on suur elukogemus ja seda saab igal viisil jagada. Tähtis on, et eakas inimene ise tunneb igal ajahetkel tervena, elurõõmsana, teotahtelisena. Kõik eelnimetatud omadused on eakal siis, kui ta leiab ise või koos teiste kaaslastega, kuidas tal oleks mõnus meie ühiskonnas toimida. Meil ei ole vaja oodata, et keegi kuskilt tuleb ja pakub mulle meelelahutust, koostegemist. Hoiame silmad kõrvad lahti ja elu on fantastiline. Eakas inimene võiks kindlasti tegeleda elukestva õppega, huvituma ühiskonna toimimisest jne. Tuleb leida see tera, et elu ise on väga huvitav ja rõõmu pakkuv. Elurõõm on see, mis hoiab inimese tervena ja teotahtelisena.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga