Erakonnad, kes valimiskünnist ei ületanud peavad vabanduste otsimise asemel peeglisse vaatama, kirjutab Isamaa Noorteühendus ResPublica aseesimees Karl Sander Kase.
Eilses Suud puhtaks saates oli ebameeldiv vaadata, kuidas allapoole valimiskünnist jäänud erakonnad leidsid kümneid vabandusi, miks just nemad riigikogu ukse taha jäid. Mainiti meediapoolset tsensuuri, inimeste pettumust poliitikas, parlamendierakondade riigieelarvelist rahastust ebavõrdset mänguvälja ja palju teisi asjaolusid.
Mõtteid ja tähelepanekuid:
- Inimesed ei lähe valima. Roheliste juhi Zyleyxa Izmailova sõnul on probleem selles, et 40% inimestest jätab valimata. Lugupeetud Rohelised – see on teie potentsiaalne valijaskond. Erakondade üks eesmärkidest ongi neid inimesi kõnetada. Kahjuks ei ole seda võimalik teha erakondadel, kes keskenduvad ainult ühele teemale. Mulle meenub ERRi Valimisstuudio saatejuhtide küsimus Izmailovale Roheliste hariduspoliitika kohta. Hariduse asemel hakkas Izmailova rääkima hoopis metsandusest. See pole üksikjuhtum. Enda kokkupuutest noorte rohelistega tean, et mitmete teemade puhul on vastuseks „Rohelistel puudub selles osas seisukoht“. Kui te tahate oma ideedele toetust siis tuleb lisaks üksikutele teemadele pakkuda ka tervikpilti.
- Tsensuurist meedias [1]. Mõne erakonna kõrvalejäämine suurte meediakanalite debattidest on debati kvaliteedi huvides. Piisab sellest, kui võrrelda raadiodebatte, kuhu oli kaasatud 2-5 osapoolt nende ERRi valimisstuudiotega, kus olid 8 erakonna esindajad. Selleks, et hüüdlausete asemel oleks võimalik rääkida ka sisust peab toimetus langetama mingitel objektiivsetel kriteeriumitel põhineva valiku (reitingud, nimekirja pikkus, vastandlikud seisukohad jms).
- „Teise silmas näeb pindu, aga oma silmas ei näe palki“. Loo juurde lisatud graafikul on näha Vabaerakonna ja EKRE reitingute muutust viimaste aastate jooksul. Ma ei kiida EKREt tihti, aga meenutuseks mainin, et kui EKRE esmakordselt parlamenti pääses siis ennustati neile peatset hukku. Samal ajal nautis Vabaerakond kiiret tõusu (kõrge reitinguga ohustati isegi Reformierakonda). Milline on olukord täna?EKREl on Riigikogus 19 kohta, Vabaerakond on sisuliselt oma tegevuse lõpetanud. EKRE tegi tööd oma organisatsiooniga, lõi endale platvormi, mille abil potentsiaalseid valijad kõnetada. Vabaerakond jäi samal ajal ebamääraseks ning keeldus organisatsiooni üles ehitamast. Heaks näiteks on töö erakonna noortega. Vabaerakond lõpetas Talviku juhtimisel erakonna noortekogu tegevuse, EKRE aga naudib noorte populaarsust. Kui inimesed ei saa aru, millega sa tegeled siis ei tule süüdistada teisi vaid iseennast.
- Tsensuurist meedias [2]. On täiesti loomulik, et leheveergudele jõuavad arvamused, mis on A) omapärased, B) arutelu algatavad C) tehtud arvamusliidri või tuntud isiku poolt. Kui ülalpool toodud kriteeriumitest ühtegi täita ei suudeta siis ei ole põhjust teisi süüdlasi otsida.
- Valimiskünnis ja kautsjon on liiga kõrged? Ei ole! Eelmistel riigikogu valimistel tuli parlamenti kaks uut erakonda. Kui uued tulijad ei suuda inimesi piisavalt kõnetada siis tuleb neil selle eest vastutus võtta. 5% valimiskünnis tagab meile teatava poliitilise stabiilsuse. Kautsjon tagab selle, et parlamenti kandideeriksid ainult need poliitilised jõud, kes soovivad poliitikat kujundada (hiljuti loodud nn „mobiilipartei“ valimistel ju ei osalenud).
- Erakondade rahastamine riigieelarvest. See on nüüd ebapopulaarne arvamus, aga ma arvan, et tänane süsteem ei ole iseenesest vale. See on üks viis tagada, et meie erakonnad ei muutuks üksikute rikaste ärimeeste projektideks. Ma nõustun, et erakonnad peaksid oma liikmetega rohkem tööd tegema ning neid aktiivselt kaasama. See aitaks suurendada liikmemaksude osakaalu erakonna tuludes. Natukene numbreid ka. Kui me vaatame Riigitoetust saavate erakondade tululiike 2017. aastast siis: Reformierakond sai riigieelarvest 79% tulust, Keskerakond 63%, SDE, 79%, Isamaa 69%, Vabaerakond 96% ja EKRE 75%.
- Parlamendierakonnad on end sinna „sisse söönud“. Ajalugu näitab, et rasketele hetkedel riigikogusse püsima jäämine on omamoodi kunst. Kui võtta Isamaa erakonna ajalugu siis aastate jooksul on olnud mitmeid hetki, mil see erakond on valimiskünnise ületanud väga napilt. Rohelised ja Vabaerakond sellega hakkama ei saanud.
Suud puhtaks saates osalenud erakondadest kiidaksin erakonda Eesti 200. Kui välja jätta „spetsialistid vs poliitikud“ retoorika siis erinevalt teistest erakondadest olid nemad konstruktiivsed ja mõistlikud.
Teistele erakondadele olgu mõtteaineks minu 2018. aasta juunis ilmunud arvamuslugu, kuhu panin kirja järgmised read: „Isamaa alustas oma probleemide lahendamist sisekaemusest. Protestierakondadel sellist võimekust ei ole. Alati on kergem otsida süüdlast väljastpoolt, kuid ainult sisekaemus viib positiivse programmi ja leidlike lahendusteni.“
