Edgar Savisaar tagandati linnapea ametist 2015. aasta sügisel, seega on viimased kolm aastat juhtinud linna tema mantlipärija Taavi Aas. Palju on Aasa juhtimisel Tallinna linnas asjad tegelikult muutunud?
Kuidas on muutunud suhtumine korruptsiooni, raiskamisse ja rahvuste pinnal vastandumisse?
Korruptsioon ja onupojapoliitika
Keskerakonna juhitava Tallinna linna suurim probleem oli ja on endiselt korruptsioon. Ainuüksi sellel aastal on linna raputanud mitmed ulatuslikud korruptsioonijuhtumid Linnatranspordi AS-ist kuni Sõle spordikeskuseni.
Korruptsiooni vähendamiseks on Taavi Aas küll lubanud välja töötada korruptsioonivastase programmi maksumusega 68 400 eurot. Arvestades, kui läbi imbunud on linnasüsteem korruptsioonist, siis on see summa paraku vaid väike piisk merre. Sümboolne samm, et vaigistada enne riigikogu valimisi avalikkuse pahameelt. Mõistagi piisab teinekord ka väikesest tõukest, et panna liikuma suured asjad, kuid see eeldab tahet. Kui palju on selles küsimuses tahet tänasel linnavalitsusel, selle võtab kokku hästi linnapea ise, kes korduvalt on volikogu ees probleemi eitanud ja väitnud, et Tallinna suuruses linnas on korruptsioonjuhtumite esinemine paratamatu. Tegelikult peaksid linna juhid ise olema korruptsioonivastases võitluses eeskujuks ja pideva õigustamise asemel kehtestama sellele nulltolerantsi.
Samuti ei ole linn astunud veel mitte ühtegi reaalset sammu, et esile kutsuda reaalseid muutusi, vaid pigem hoitakse vanadest harjumustest kahe küünega kinni. Nii lükkas linnavalitsus tagasi ettepaneku muuta linna äriühingute nõukogude moodustamise aluseid, mis oleks lõpetanud tänase olukorra, kus nõukogud kubisevad keskerakondlastest. See näitab ilmekalt seda, et probleemi lahendamise asemel jätkub onupojapoliitika, kus läbipaistvast juhtimisest on olulisem omadele jopedele sooja koha hoidmine. Korruptsioonivastasest programmist paberil üksi ei piisa, vaja on reaalseid tegusid.
Raiskamine ja propakanda
Teine murekoht, mis on Tallinna linna alates Keskerakonna võimul olekust kummitanud, on üha süvenev raiskamine ja propaganda. Paraku linna propagandakulud vähenemise tendentse peale Aasa võimule saamist näidanud ei ole, ulatudes ligi 6 miljon euroni aastas. Samuti on Aas andnud selgelt mõista, et ei plaani sulgeda või erastada Savisaare propaganda kroonjuveeli Tallinna TV-d, piirata linna trükimeedia levikud või lõpetada vene telekanalitest saadete tellimist linna raha eest.
Positiivse külje pealt tasub välja tuua, et eelmistel valimistel ei näinud me enam linna raha eest ostetud „teavitusplakateid” trummi põristavast linnapeast ja kitarri mängivast abilinnapeast ega etendusi ülemiste vanakestest, mille alla pandi 2013. aasta valimistel tuimalt kokku ligi veerand miljon eurot maksumaksja raha.
Rahvuste vastandamine
Tallinn on kakskeelne linn. Seda kasutas Savisaar meisterlikult ära, mängides poliitikat tehes venekeelse Tallinna emotsioonidele. Poliittehnoloogia meisterklass, mis tagas talle pikaks ajaks justkui pooljumala staatuse venekeelse elanikkonna seas.
Paraku ei ole Aas tahtnud enda eelkäijale varasemalt edu toonud suunast loobuda ja nii näeme Tallinnas seda topeltmoraali ka täna, kus erinevatele rahvusgruppidele räägitakse erinevat juttu. Selle ilmekaim näide on õppekeele küsimus, mille puhul Keskerakond just üleliia ei vaimustu eestikeelse hariduse ideest või selle vajalikkuse selgitamisest enda valijatele.
26. juunil Tallinna volikogu ruumides peetud ümarlaual „venekeelsete koolide ja lasteaedade üleminek eestikeelsele õppele” ütles Tallinna volikogu esimees Mihhail Kõlvart, et suurem osa venekeelsetest inimestest hakkab tulevikus õppima eestikeelses koolis. 26. septembril kirjutab ta aga juba Pealinnas, et Eesti poliitikud tegelevad rahvustevahelise vaenu õhutamisega. Ka pole olulist muutust toimunud Tallinna koolivõrgus: Tallinna koolides töötab endiselt umbkeelseid koolijuht ning 409 Tallinna pedagoogi ei vasta seaduses kehtestatud keelenõuetele.
Lugu ilmus EPLi arvamusportaalis 01.11.2018
