Enne kui paneme lastele ja lapsevanematele kohustusi juurde, tuleb riigil enda
kohustused täita, kirjutab IRL Noorte aseeesimees Karl Sander Kase.
Haridusminister Mailis Reps on välja tulnud ideega, et alusharidus tuleks muuta kohustuslikuks. Eestis on alushariduses osalemise protsent väga kõrge, kolme- kuni seitsmeaastastest lastest käib lasteaias koguni 94%. Sellega seoses tekib küsimus, missugust probleemi haridusminister lahendada üritab.
Lapsed on erinevad ja perekonnad on erinevad. Võib olla mitmeid eri põhjuseid, miks laps lasteaeda
ei lähe. Olgu selleks liiga kõrge kohatasu teatud omavalitsustes nagu Tallinn ja Tartu (Keskerakond
mõlemas võimul), vanemate ebaregulaarne tööaeg (kui lapsevanem töötab hilisõhtuti või
nädalavahetusel, siis ei ole talle munitsipaallastehoiust abi) või vanemate soov lapsega rohkem aega
veeta.
Riiklik sund olgu viimane lahendus
Enne kui me seame lastele ja lapsevanematele kohustuse, tuleb mõelda, miks on teatud osa lastest
alusharidusest kõrvale jäänud. Me räägime tänapäeval väga palju sellest, et meie koolisüsteem peaks
olema paindlik ja arvestama õpilaste eripäradega. Sama kehtib ka lasteaedade puhul. Kõigile lastele
ei saagi sobida süsteem, kus on palju lapsi ja seetõttu paratamatult vähem õpetaja aega ja
tähelepanu. Kui me laiendame hariduskohustuse juba koolieelikutele siis paratamatult loome me
sellega uusi raame, kuhu sisse peavad lapsed mahtuma. Igasuguste raamide ja piirangute
kehtestamiseks on vaja bürokraatiat ja kontrollmehhanisme. Selle kontrollimise, mõõtmise ja
testimise käigus võib minna kaduma aga see kõige olulisem – laps ise.
Sunnimehhanism sõdib kahel rindel
Ideega kohustuslikust alusharidusest avab haridusminister tegelikult juba teise rindejoone.
Haridusministeeriumil on samaaegselt lauasahtlis eelnõu, mis soovib pikendada koolikohustust
seniselt 17-eluaastalt 18-le. Mõlema idee rakendumise korral pikeneks hariduskohustus tervenisti
viie aasta võrra (seni 7-17, uus variant 3-18)! Kas mõlema kohustuse rakendumise korral jääb inimese
õigusest vabale valikule üldse midagi alles?
Ma arvan, et üldjoontes mõistavad kõik, et lapsevanem soovib oma lapsele parimat. Lõputud riigi
poolt pandud kohustused ei lahenda tegelikult tänaseid haridusmaastiku probleeme. Alushariduses
vajame rohkem lasteaiakohti 3-5-aastastele. Samuti vajame, et ühe lapse kohta oleks rohkem
õpetajaid. Ebaregulaarsetel aegadel töötavad vanemad vajavad, et lasteaiad oleks avatud
paindlikematel aegadel (nt nädalavahetusel). Need on ainult mõned meie alushariduse
probleemidest. Enne kui paneme lastele ja lapsevanematele kohustusi juurde, tuleb riigil enda
kohustused täita.
