„Inimene peaks tegema seda, mis on talle eluks vajalik, aga ei lähe pööraseks. Ma olen nõus, et pööraseks ei tohi millegagi minna,” ütles Isamaa aseesimees Riina Solman rohepöörde äärmuslike ilmingute kohta tänavuses rahvuslaste talvekoolis peetud energiajulgeoleku-teemalises loengus.
Rahvuslaste Tallinna Klubi korraldatud rahvuslaste talvekool toimus Tallinna Puuetega Inimeste Kojas 19. veebruaril. Kavas oli kolm loengut ja üks film.
Varustuskindlus = energiajulgeolek
Avaloengus rääkis praegu riigihalduse ministrina töötav, ent varem ka Eesti Energia pressiesindaja ametit pidanud Riina Solman energia ja julgeoleku vahelisest seosest.
Solmani sõnutsi tagab Eestile energiajulgeoleku ainult juhitavate võimsuste olemasolu. Nende all pidas ta silmas põlevkivi ja gaasi. Tuul ja päike on energiaallikana ta sõnul ebakindlad, tuumajaama pole aga Eestisse oodata enne kümmet aastat.
Solman tutvustas Isamaa pakutavaid lahendusi Eesti energeetika nõrkade kohtade kõrvaldamiseks. Lisas, et need lahendused olid välja töötatud Isamaa paremate energeetikaasjatundjate osavõtul, kellest küllap tuntuim on Arvi Hamburg.
„Lühidalt näeb see välja [nii], et ka rohepööre – millesse me oleme koos Euroopa Liiduga suundunud – vajab põlevkivi,” ütles Solman.
„Kuidas korraldada üldse Eestis elektritootmine kaugemas tulevikus?” küsis Solman, pakkudes kohe ka lahenduse. „Meil on kolme eesmärki vaja silmas pidada. Meil on vaja varustuskindlust (maksimaalset varustuskindlust!); soodsat hinda inimestele (sest sellest sõltub, kuidas inimestel läheb, sest elektri peale on kõik üles ehitatud). Keskkonnasõbralik tootmine oli ka üks eesmärke. Kõige tähtsam nendest kolmest eesmärgist on varustuskindlus,” sedastas Solman.
„Tänased varustuskindluse eest vastutajad on seni panustanud ühenduskaablite rajamisele, ja nad loodavad, et kui meil endal elektrit ei jätku, siis ostame seda meie naabritelt juurde. Me oleme ära näinud, et sageli ei ole sellest meile abi, sest naabrid võivad olla samal ajal täpselt samasuguses hädas. Ja mida rohkem me panustame tuuleenergia, välisenergia energiaallikatena kasutamisele, seda suurem on oht, et kui see tagant ära kukub, siis meil ei ole seda millegagi asendada,” hoiatas Solman. Ta meenutas, et tihtipeale on kogu me piirkonnas ühesugune ilm (halvemal juhul seega tuulevaikus), mistõttu pole Eestil lootust naabriteltki energiat saada.
„Roheenergia kasutamisel meile räägitakse üheaegsuse-tegurist, mis lähtub tõenäosusest, et kui süsteem on hästi suur, siis kuskil selles süsteemis ikkagi päike paistab ja tuul puhub. Aga sellisel juhul peab elektrisüsteem olema tõesti siis ülisuur. Ja see eeldab ka seda, et meil on ülitugevad üle-euroopalised elektriühendused. Aga üle-euroopaliste elektriühenduste rajamiseks, mida meil täna ei ole, kulub veel mitu kümnendit. Ja Eesti oleks selles sünkroniseeritud elektrisüsteemis ka viimane, kõige idapoolsem. Nii et me oleksime umbsopis. Ja ühe täiendava ühenduse ehitamine Soomega võtab meilt ära veel kümme aastat aega,” juhtis Solman tähelepanu roheenergia-plaani nõrkadele kohtadele, küsides seejärel iga sõna rõhutades: „Kuidas me senikaua ennast elektriga varustame? Kuidas me tagame oma inimeste energiajulgeoleku?”
Eesti elektrisüsteemis peab lisaks tuule- ja päikeseparkidele olema Solmani sõnul edaspidi ka juhitavaid võimsusi, mida saab vajaduse korral sisse ja välja lülitada, kas tootmist suurendades või vähendades, ja mis hoiavad me elektrisüsteemi tasakaalus. „Sellised elektrijaamad saavad meie oludes kasutada põhikütusena kahte energiaallikat: kas gaasi või põlevkivi,” meenutas Solman.
Tuumajaama-küsimuses on Isamaa seisukoht – Solmani sõnul – järgmine: „Seda juhitavaks võimsuseks saab pidada ainult tehnilises mõttes, mitte aga majanduslikus mõttes. Sest tuumajaam on mõeldud eelkõige ühtlase baaskoormuse katmiseks odava elektriga, mitte elektritootmise suurendamiseks või vähendamiseks vastavalt vajadusele.”
Solmani hinnangul ei tohi me unustada ka seda, et isegi kui kohe praegu langetada poliitiline otsus rajada Eestisse tuumajaam, siis selle rajamiseks kulub vähemalt tosin aastat.
Lahenduseks saab niisiis olla ikkagi vaid põlevkivi ja gaasi kasutamine juhitava energiavõimsusena, nentis esineja.
Solman meenutas, et Eleringi 2022. aastal tehtud varustuskindluse-analüüs nägi ette üheksatunnist voolukatkestust, kui Eesti elektrisüsteem on kokku kukkunud. Kui mainitud analüüs leidis selle olevat täiesti talutava ohvri, siis Solman oli sellele ägedalt vastu, põhjendades oma seisukohta alljärgnevalt: „Vaidlen siin Eleringile vastu: üheksa tundi kestev oluline elektritarbimise piirang ei ole ühiskonnale vastuvõetav. Majanduslik kahju on selleks liiga suur, lisaks tuleb arvestada, et sellise piirangu tõenäosus on suurim just tipptarbimise ajal, mis Eesti kliimat arvestades on talvel – kõige külmemal ajal. Jah, oluline tarbimisepiirang ei pruugi alati kesta järjest üheksa tundi, võib olla kestab see vähem, ent halval juhul võib kesta rohkemgi. Fakt on siiski see, et me ei tohiks seda ette planeerida ja sellega rahumeeli leppida. Normaalses ühiskonnas tuleb asjad korraldada nii, et elektrivarustus on pidevalt tagatud!”
Euroopa Liidu juhtkonna pealepressitava rohepöörde suhtes oli Solman võrdlemisi kriitiline: „Jah, see rohepööre kõlab kohati liiga järsult, jah, nagu et me peame pöörama. Aga meil ei ole pööret vaja; meil on vaja lihtsalt tagada varustuskindlus endale, ja me ei peaks ka ahneks minema. /–/ Inimene peaks tegema seda, mis on talle eluks vajalik, aga ei lähe pööraseks. Ma olen nõus, et pööraseks ei tohi millegagi minna.”
Räägiti ka hariduselu allakäigust ja salaseltslastest
Eesti hariduselu pidevast allakäigust viimase kolmekümne aasta jooksul rääkis Tallinna Kunstikooli direktor ja Tallinna linnavolikogu liige Märt Sults. Tema loengu pealkiri oli „Rumal olla ja rumalaks jääda on privileeg, mis meie riigile ei sobi!”.
Sults meenutas, et Eesti haridusjuhid on pärast taasiseseisvumist tegutsenud läbimõtlematult: kord teinud uuendusi – ka täiesti tarbetuid ja lauskahjulikke uuendusi! – ülemäära palju, kord jälle lasknud hariduselul kulgeda täiesti isevooluteed. Selle tagajärjel on Eestis puudu tuhandeid õpetajaid, õpilaste keskmine tase alaneb aga aeglaselt, kuid kindlalt. Sults mainis, et ta ei teadvatki maailmas peale Eesti teist riiki, kus hariduselu oleks nii kaua ja nii metoodiliselt kahjustatud.
Sults pakkus välja ka lahendused. Peamised neist: 1) kaotada ära ühtlusharidus (käitumishälvetega laste õpe tavaklassis), 2) taastada õpetajate eri kategooriad ja vastav töötasuerinevus, 3) jätta kooli juhtkonnale õigus palgafondi piires vabalt tegutseda: parematele maksta palka rohkem, kehvematele vähem.
Sults ütles sõna sekka ka energeetikaloengu puhul: meenutas loengu küsimuste-osas talvekoolilistele hiljutist uudist, mille kohaselt tahetavat rajada uutele elektriautodele akude loomiseks maailmas veel 35–40 liitiumikaevandust. (Solmani hinnang: „See on erakordselt rumal otsus Euroopa Liidu poolt!”)
Viimases loengus („Illuminaatide käsitluse kriitika”) rääkis filosoof, õppejõud ja kirjanik Leho Lamus illuminaatide, aga ka teiste salaseltslaste kuvandi puudulikkusest tavateadvuses. Ta meenutas, et nn. reakodanik ei teegi eri salaseltsidel vahet, vaid paneb need kõik ühte patta. Ja et salaseltsidel ongi komme luua teadlikult endast mulje kui palju vägevamast ja mõjukamast organisatsioonist kui tegelikult ollakse. Lamus tunnistas, et kujutelm salaseltside pea kõikvõimsusest rajanebki suuresti nn. reakodaniku pealiskaudsusel ja asjatundmatusel.
Lõpetuseks vaadati üheskoos internetiväljaande „Vanglaplaneet” toimetuse tehtud filmi „Eesti riigi kaaperdajad”, kus juttu globalistide käepikendusteks olevatest Eesti poliitikutest ja nende tegudest.
Seekordne rahvuslaste talvekool oli järjekorras juba viies. Osalejaid oli kakskümmend. Rahvuslaste Tallinna Klubi on korraldanud rahvuslaste suve-, sügis-, talve- ja kevadkoole juba oma asutamisaasta (2009. a.) suvest peale. Klubil on nii oma häälekandja – ajaleht „Rahvuslik Teataja” – kui ka koduleht (www.rahvuslasteklubi.org/tallinn).
Tõnu Kalvet
Autor on Isamaa Põhja-Tallinna osakonna juhatuse liige.
