Täna on emakeelepäev – eesti keele pidupäev. See on keel, mida me oskame ja kui ei oska, siis õpime. Eestis on ilma selle oskuseta keeruline toime tulla – valdavalt eeldavad head töökohad eesti keele oskust ning siin ei piisa lihtsalt igapäevasest suulisest suhtlusest, vaid on vaja vigadeta, kirjakeele normile vastavalt kirjutada ja muid keeletöötlusega seotud ülesandeid täita.
Keel on seotud ka meie meelsusega: kas peame eesti keelt oluliseks ning normaalseks eesti keeles igal pool Eestis suhelda? Kas väärtustame eesti keelel põhinevat kultuuri – kirjandust, teatrit, filme ja muusikat, rahvusteadust ja rahvakultuuri, laulupidusid ja muid traditsioone?
Eesti keelt väärtustavaid hoiakuid ei saa lahutada eesti rahva ja Eesti riigi säilitamisest. Keelt aitab säilitada selle võimalikult ulatuslik kasutamine eri valdkondades alustades haridusest kõrghariduse ja teaduseni välja, samuti riigiametis ja avalikus ruumis, teabes, tehnoloogias ning meelelahutuses.
Eesti keele üldisel kasutusel on nii regionaalseid kui ka sotsiaalseid piiranguid. Meil on muukeelseid linnu, kus eesti keelt ja kultuuri peetakse ebavajalikuks, Eesti uudiseid ebausaldusväärseks ning Eesti riiki mõttetuks. Meil on riigikeele oskuseta taksojuhte, samuti Wolte ja Bolte, kes eesti keele oskust vajalikuks ei pea, sest riik ei nõua ning riik ei nõua, sest valitsus ei suuda neis asjus kokkuleppele jõuda. Meil otsustavad jätkuvalt riigi- ja keeleasju mõned erakonnad, kel eestimeelsuse asemel sügav rahvuslik alaväärsuskompleks, mis ei luba eesti keelt kaitsta ega Eesti-vastaseid sümboleid avalikust ruumist kõrvaldada. See on tekitanud olukorra, kus tuhanded kooliõpetajad pole soovinud rohkem kui kolmekümne aasta jooksul vajalikul määral eesti keelt õppida, pool meie muukeelsetest ei saa aru sõnadest „Toompea loss“ ja „valitsus“ ning mis meie heitlikus julgeoleku olukorras veel hullem, sõnast „väljapääs“. Õnneks on seni valitsev koalitsioon siin mehemeelt näidanud ja vene koolide haridusreformi käivitanud, et hariduses venekeelne praagitootmine, järgnev konkurentsivõimetu vindumine ja sealt edasi rappa läinud eludega vangimajade täitmine ära lõpetada.
Emakeelepäev on meeldetuletus: keel säilib vaid siis, kui me seda ei häbene, vaid väärtustame ja kaitseme. Kas oleme selleks valmis?
Riina Solman, riigihalduse minister ja Isamaa aseesimees
Väärtustamise küsimus on keele puhul väga tähtis, kindlasti peaksid emakeeleõpetajad saama teistest õpetajatest kõrgemat palka. Eesti keele nõue teenindussfääris elementaarne, võõrkeelsed reklaamid taunitud.