2017. aasta kohalikel valimistel avanes 16-17-aastastel noortel esmakordselt õigus valida. Nüüd kõlavad ettepanekud, et valimisiga tuleks langetada ka Riigikogu valimistel. Idee pooldajate sõnul päästab valimisea langetamine meie poliitika hallipäistumisest ja sunnib poliitikuid pöörama tähelepanu nooremale põlvkonnale. Kas valimisea langetamine muudaks meie poliitika noortekesksemaks?
2015. aasta Riigikogu valimistel anti kokku 574 000 häält. Kui me anname valimisõiguse 20 000 noorele, kellest pooled lähevad valima siis ei avalda see valimistulemusele piisavat mõju, et kaalukaussi natukenegi noorte poole kallutada.
Omaette küsimus on tänase noorte põlvkonna aktiivsus. Kahjuks ei ole noored poliitikast huvitatud. Seda ilmestab asjaolu, et lehest loeb sise- või välisuudiseid vähemalt korra nädalas vaid 30 protsenti teismelisest. Noorte passiivsus avaldub ka debatis valimisea üle. Selle debati eestvedajad ei ole 16-17-aastased, vaid palju vanemad inimesed. Liiga kergekäeliselt süüdistatakse noorte kaugenemises poliitikast poliitikuid ja ühiskonda. Tegelikult on noortel aeg vaadata ka ise peeglisse. Me ei tohi muutuda mugavuspõlvkonnaks – põlvkonnaks, kellel ei ole millegi eest seista ega võidelda. Uusi õigusi ei anta niisama, vaid neid tuleb nõuda.
Kui me soovime, et erakonnad pööraksid noortele rohkem tähelepanu siis selleks on palju mõjusamaid meetodeid kui valimisea langetamine
Me ei saa sundida noori olema aktiivsed. Samas on võimalik meil äratada noorte huvi poliitika vastu, mis viib loodetavasti suurema tegutsemistahteni. Üks viis seda teha on tuua koolidesse tasakaalustatud debatid ja arutelud. Mida me tegelikult kardame? Ma olen veendumusel, et koolide juhtkonnad ei muretse niivõrd noorte mõjutatavuse pärast. Pigem pelgavad koolide juhtkonnad lapsevanemate süüdistusi erapoolikuses, kuid seda süüdistust on võimalik vältida, kui koolides korraldatakse tasakaalustatud arutelusid kuhu oleksid kaasatud erinevate erakondade esindajad.
Nagu varasemalt öeldud – valimisea langetamine ei avalda suurt mõju valimistulemusele. Peaksime kaaluma teisi võimalusi, mis tooksid otsustamisprotsessi noortele lähemale. Kohalikul tasandil on võimalik moodustada noortevolikogusid. Nende mõju kohalikule poliitikale on paraku tänasel päeval väike. Mis saaks aga siis kui me annaksime noortevolikogudele natukene rammu juurde? Selleks tuleb noortevolikogu liikmetele eraldada koht volikogude komisjonides ja miks mitte ka õigus esitada arupärimisi kohalikule täitevvõimule. See on üks võimalustest, kuidas noored saaksid poliitikat senisest enam mõjutada.
Kas 18-aastane on liiga noor või piisavalt vana?
Kui me soovime muuta poliitikat nooruslikumaks siis tegelikult peaksime alustama sellest, et võimalikult paljud noored sooviksid poliitikat ise kujundada. Seega on mõistlik langetada valimisea asemel hoopis kandideerimisiga. Tänane nõue, et kandidaat Euroopa Parlamenti ja Riigikogusse peab olema 21-aastane, tundub liig. 18-aastane inimene on täiskasvanu ning väärib seega ka õigust poliitikat ise kujundada, st õigust kandideerida.
Kümme tuhat lisahäält ei ole poliitikutele piisav motivatsioon, et pöörata pilk noorte poole. Seetõttu on valimisea langetamine lihtsalt järjekordne mugav lubadus. Noorte ülesanne on teha nii, et mõned mugavad erakonnad ei saaks minna kergema vastupanu teed. Sisuline muutus tekib alles siis kui noortel on tahe, platvorm ja võimalus ise poliitikat kujundama hakata. See eeldab pingutusi nii noorte endi kui seadusandjate poolt.
