Urmas Reinsalu: meie välispoliitiline põhijoon- olla iseseisev rahvusriik

Justiitsminister Urmas Reinsalu FOTO: Eesti Uudised

Rändeleppega seoses on avalikkust leppe toetajate poolt mitmes asjas tahtlikult eksitatud.

Esiteks, leppe siduvusest. Meile on väidetud, et see ei tähenda meile midagi. Et see paber on lihtsalt sümboolne akt ilma tagajärgedeta. Et mitte midagi ei muutu Eesti jaoks. Ja teisalt räägivad samad suud: lepe on ülisuure tähtsusega, et korrastada migratsiooni ja et Aafrika riigid kui migratsiooni lähteriigid võtavad leppega rea kohustusi, mis korrastavad rännet. Siin on minu jaoks põhimõtteline vastuolu: kuidas siis nii-  Aafrika riigid võtavad kohustusi aga meie ei võta?    

Teine küsimus, mida on väidetud leppe siduvuse kohta. Asutud on eristama leppe poliitilist ja õiguslikku siduvust. Leppe poliitilist siduvust on muuhulgas tunnistanud nii välisministeeriumi esindaja valitsuse läinud nädala koosolekul kui möönud selle võimalikkust ka õiguskantsler.

Kas petame iseennast ja maailma?

Küsimus on Eesti riigi jaoks põhimõtteline: kas ühineme leppega, teades, et tegelikult salgame selle maha ja täita ei kavatse, või oleme ausad iseenda ja teiste maailma riikide suhtes? Näiteks  nõuab lepe muuhulgas, et peame hõlbustama tööjõu liikuvust siin piirkonnas ja maailmas, sõlmima sellekohased piirkondlikud lepingud ning lubame välja töötada migrantide tööjõu liikuvuse kavad.

Kas oleme Eestis seda kusagil arutanud ja analüüsinud, et see on meie eesmärk? Minu eesmärk see küll pole. Me pole seda arutanud, analüüsinud  ja  ammugi on arusaamatu deklareerida seda kogu maailmale.

Muuhulgas  deklareerimine, et inimsmugeldamise ohvritele oleme valmis tagama muuhulgas alalise või ajutise sihtriiki jäämise õiguse. Minu jaoks on sellel kohustusel pigem riskantne maik survestada inimkaubandust Venemaalt Eestisse. Kui tabame ebaseaduslikud piiriületajad kui inimkaubanduse ohvrid  Eestis, siis see pühendumus tagaks neile kui inimkaubanduse ohvritele kas alalise või ajutise elamisloa.

Õiguslikust siduvusest kõneledes aetakse osavasti segamine rahvusvahelise õiguse kirjutatud normid ja tavaõigus. Tõusku püsti see inimene, kes väidab, et see lepe ei või tulevikus muutuda osaks rahvusvahelisest tavaõigusest. Seda inimest ma näinud ei ole.

Mitteühinenute hulgas on mitu olulist liitlast

Lisaks püütakse väita, et leppega mitteühinemine asetab meid ühte seltskonda halva maiguga riikidega. Nagu regiooni suurim NATO sõjaline liitlane  Poola, meie suurim sõjaline liitlane  Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liidu tänane eesistuja Austria. Jättes kõrvale selles argumendis kõlava meie liitlassuhteid halvustava hoiaku, on see on minu meelest demagoogia argumentud ad hominem. Samamoodi nagu oleks naljakas  väita, et kuna leppega ühinevad ka despootliku riigijuhtimisega riigid, siis ühinemine tähendaks otsekui selle heakskiitu. Riigid jätavad lepetega liitumata erinevatel motiividel ja sellel õigusel rajanebki kogu ÜRO tegevus.

Väide, et leppega mitteliitumine  tähendab Eesti välispoliitilisest kursist lahtiütlemist. See ei ole tõsi  ja selle levitajad teavad seda suurepäraselt. Olen seda argumenti näinud pikka aega.  Ametnikud on selle argumendiga moosinud oi-oi kui palju ka varem, et Eesti ei tohiks lisada preambulit piirilepingule, et peaks andma Nord Streamile uurimisloa ja toetama pagulaste kvoote. See ei tähenda sugugi , et vastupidiselt tegutsedes Eesti poleks oma julgeolekuhuvisid kaitsnud paremini, kui ametnikud ette panid. Me oleme iseseisev riik. Poliitikud langetavad otsuse.

Meie välispoliitiline ja sisepoliitiline põhijoon on olnud üks: olla iseseisev rahvusriik. Ja selle nimel oleme ennast integreerinud lääne süsteemi ja säilitanud konservatiivse migratsioonipoliitika. Eestil ongi oma ajaloost ja väiksusest tulenev unikaalne vaade migratsioonile ja seda tuleb julgeda maailmale selgitada. Sellest johtuv minu küsimus on hoopis: kas Eesti tegi muudatusettepanekuid sellesse leppesse ja millised need olid?

Eesti ei pea olema igas pulmas peigmees

Lisaks on hoiatatud,  mitteühinemisest tuleneb  oht meie julgeolekunõukogu kohale, kuna paljud migratsiooni lähteriigid, kes on leppest kui migratsiooni soosijast väga huvitatud, ei hääleta meie poolt.   Mulle tundub tänaseks, et mõningaid isikuid  erutab see küsimus palju rohkem, kui Eesti tulevik rahvusriigina ja meie hoiakud, kuidas säilida  rahvana maailma migratsioonisurve kasvu tingimustes.  Mina olen sügavalt veendunud, et üks on taktikaline, teine strateegiline küsimus. Mõneti on see meie suutlikkuse test. Kui oleme ähmi täis juba niisuguses küsimuses enne julgeolekunõukogu võimalikku positsiooni, mis siis veel rääkida otsustest julgeolekunõukogu laua taga. Säilitame külma närvi ja jäägem sellest leppest lihtsalt kõrvale. Igas pulmas ei pea olema peigmees.

See lepe on küsimus väärtushoiakutest. Ja need väärtushoiakud on seotud meie arusaamadega migratsioonist ja selle riskidest, riikide otsustuspädevusest ja julgusest teha otsuseid, mida ise peame õigeks. See ongi riigiks olemise vastutus.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga