Sel nädalal möödub 36 aastat esimesest Eesti Kongressist. Toonasel esimesel istungjärgul avakõne pidanud Tunne Kelam meenutas intervjuus, et inimesed võtsid enda Eesti Vabariigi kodanikuks registreerimisega suure, aga teadliku riski.
„Nõukogude võimu seisukohalt võis seda pidada riigireetmiseks. Ometi registreerus lõpuks umbes pool miljonit inimest. See oli murranguline hetk,“ sõnas Kelam. „Üks naine Abja-Paluojal kirjeldas seda hiljem väga kujundlikult. Ta ütles, et kui inimesed pärast registreerimist lahkusid, oli nende selg sirge. See tähendas, et nad tundsid end taas väärikate kodanikena.“
Tunne Kelamit intervjueeris Matis Pedak.
Tunne, kui sa meenutad täna Eesti Kongressi algust, siis milline oli selle ajastu vaim või tunne, mis inimesi kandis? Kas te ise ka saite aru, kui suurte muutuste lävel te olete?
Saime väga hästi aru, et seisame millegi väga suure lävel. Samas ei olnud meil kindlust, kuidas sündmused tegelikult arenevad. Kui esimene Eesti Kongress tuli 11. märtsil 1990 Estonia kontserdisaalis kokku, oli õhus lootust, kuid ka ebakindlust. Juba järgmise aasta alguses nägime, kui habras olukord tegelikult oli. 1991. aasta jaanuaris kasutas Nõukogude juhtkond ära olukorda, kus Ameerika Ühendriigid olid seotud Kuveidi sõjaga, ja rakendas jõudu Vilniuses. Leedus toimus veresaun, hiljem eskaleerusid sündmused Lätis. Õnneks Eestisse see ei jõudnud, kuid kõik variandid olid võimalikud. Sellest hoolimata oli ühiskonnas tugev tunne, et midagi pöördumatut on käivitunud. Inimesed tajusid, et senine süsteem on lagunemas.
Millal sinu jaoks sai selgeks, et Nõukogude Liit võibki laguneda?
Minu jaoks hakkas see tunne kujunema juba 1980. aastate keskel. Gorbatšovi ilmumine poliitikaareenile näitas, et süsteem on ummikusse jooksnud. Vanade loosungite ja meetoditega enam edasi minna ei saanud. Ühiskond oli kaotanud motivatsiooni, majandus langes, konkurentsivõime oli madal ja inimestel puudus selge tulevikuperspektiiv.
Gorbatšov püüdis seda olukorda parandada perestroika ja glasnosti abil. Perestroika tähendas süsteemi ümberkorraldamist, kuid glasnost – avalikustamine – oli midagi hoopis enamat. See avas ukse sõnavabadusele, mille tegelikku mõju ei osanud Nõukogude juhtkond ette näha. Just sõnavabadus hakkas lõpuks nõukogude süsteemi seestpoolt lagundama.
Sina olid selle protsessi sees juba palju varem. Milline oli sinu roll enne laulvat revolutsiooni?
Ma ei olnud nende tuntud vabadusvõitlejate seas, kes olid pikalt vangilaagrites istunud, nagu Enn Tarto või Mart Niklus, kuid olin alates 1970. aastate algusest seotud põrandaaluse tegevusega. Olin kontaktis kahe dissidentliku rühmitusega – Eesti Rahvusrinde ja Eesti Demokraatliku Liikumisega. Need grupid levitasid lendlehti ja kritiseerisid avalikult Nõukogude süsteemi.
1970. aastate alguses tekkis meil mõte saata ÜRO-le pöördumine. Selle eesmärk oli anda maailmale märku, et kogu Eesti rahvas ei toeta Nõukogude võimu. Formuleerisime selle pöördumise rahvusvahelise õiguse alusel. Lähtusime sellest, et Ameerika Ühendriigid ja paljud teised riigid ei olnud kunagi tunnustanud Balti riikide annekteerimist. Seega oli meie argument, et Eesti riik eksisteerib õiguslikult edasi. Pöördumine sai Lääne pressis üsna tugeva vastukaja, eriti pagulaseestlaste seas.
Kuidas Nõukogude võim sellele reageeris?
Reaktsioon oli väga karm. Moskva andis kohalikele KGB ametnikele korralduse välja selgitada, kuidas selline asi sai juhtuda. Algasid massilised läbiotsimised ja ülekuulamised. Sadu inimesi otsiti läbi ning mitmed arreteeriti. Mind ennast ei arreteeritud, kuigi olin sellele väga lähedal. Mõned inimesed mainisid ülekuulamistel minu nime, kuid otseseid tõendeid ei olnud. Läbiotsimisel minu juurest midagi ei leitud. Võib öelda, et pääsesin vanglast üle noatera. Pärast seda vallandati mind töölt. Olin varem tuntud rahvusvahelise poliitika lektor ja pidanud üle Eesti tuhandeid loenguid. Kõik esinemisvõimalused kadusid. Lõpuks töötasin seitse aastat Tabasalus kanafarmis öise vahetuse töölisena. See oli omamoodi paradoks – intellektuaalse inimese jaoks oli see isegi sobiv koht. Töötasin kaks ööd järjest ja sain seejärel kaks päeva vabaks. Samal ajal jätkasin põrandaalust tegevust. Edastasime Soome kaudu infot inimõiguste rikkumiste ja Eesti tegeliku olukorra kohta.
Kuidas sündis idee Eesti Kongressist?
1988. aasta lõpus jõudsime Trivimi Velliste ja Mart Laariga arusaamisele, et Eesti riik eksisteerib õiguslikult edasi. Okupatsioon ei tähenda riigi kadumist. Sama juhtus ka mitme Euroopa riigiga Teise maailmasõja ajal. Õiguslik järjepidevus säilis. Sellest tekkis järgmine küsimus: kes on õigustatud otsustama Eesti tuleviku üle? Vastus oli selge – Eesti Vabariigi kodanikud. Seetõttu tekkis idee registreerida Eesti kodanikud ja moodustada nende esinduskogu.
See pidi olema inimestele suur risk.
See oli väga suur risk. Inimesed kirjutasid avalikult alla dokumendile, millega nad tunnistasid end Eesti Vabariigi kodanikuks. Nõukogude võimu seisukohalt võis seda pidada riigireetmiseks. Ometi registreerus lõpuks umbes pool miljonit inimest. See oli murranguline hetk.
Inimesed võtsid teadlikult riski. Üks naine Abja-Paluojal kirjeldas seda hiljem väga kujundlikult. Ta ütles, et kui inimesed pärast registreerimist lahkusid, oli nende selg sirge. See tähendas, et nad tundsid end taas väärikate kodanikena.
Kas sa arvad, et eestlased olid tol ajal ühtsemad kui kunagi varem?
Kindlasti. 1989. aasta oli rahvusliku ühtsuse kõrgpunkt. Inimesed mõistsid, et nad tegutsevad ühise eesmärgi nimel. See ühtsus oli võtmetähtsusega. Ilma selleta poleks Eesti riigi taastamine olnud võimalik.
Iseseisvus taastati lõpuks siiski kahe institutsiooni – Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu – koostöös.
Just. See kompromiss oli möödapääsmatu. Kui 20. augustil 1991 arutati iseseisvuse taastamise otsust, oli väga oluline, et see sünniks üksmeeles. Eesti Kongress ja Ülemnõukogu pidid tegutsema koos. See üksmeel andis maailmale signaali, et Eesti rahvas on oma eesmärgis ühtne.
Kui sa vaatad tagasi tänase teadmisega – kas oleksid midagi teinud teisiti?
Minu veendumus oli ja on siiani, et kõige olulisem oli rahvusliku ühtsuse hoidmine. Me ei saanud hakata minevikku lahkama ega üksteist süüdistama. See oleks olnud enesehävituslik. Kõige tähtsam oli näidata, et Eesti rahvas on valmis oma riiki taastama.
